kord!
Seepärast seisan ma nüüd selle eest, et tulevikus mingit üleüldist sõjaväkke võtmist ei oleks. Ainult palgaarmee.
Mis seda takistab? Milleks selline vastuseis? Kas tõesti kindralid soovivad kamandada äbarikke, kelle miilits on haarangul kinni nabinud ja kes rangelt võttes tuleks vabastada sõjaväekohustusest tervislikel põhjustel? Miks nad ei soovi näha rivis tugevaid, terveid noori mehi, kes teadlikult ja vabatahtlikult on tulnud teenima palgaarmeesse? Võib-olla on kogu asi ideologiseeritud lähenemises sõjaväeteenistusele? Konservatiivsed sõjaväelased, eriti vanem põlvkond, on nördinud – kuidas ometi niimoodi võib, ilma kohustusliku sõjaväeteenistuseta?! Kodumaa kaitsmine on auasi, püha kohus ja muud seesugust. Liberaalsed majandusteadlased väidavad vastu, et kohustuslik ajateenistus on reakodanikele varjatud maks, kusjuu-res nii turuvaenulik kui võimalik. Nad tuletavad meelde, et majanduse tõus paljudes maailma eesrindlikes riikides algas pärast seda, kui loobuti üldisest sõjaväekohustusest. Näiteks USAs tehti seda pärast Vietnami sõja lõppu.
Selge see, konservatiivne lähenemine on olemas (et armee on justkui mehisuse kool ja riik kindlustab sel kombel noorsoole sündsa kasvatuse). Aga määrav asjaolu on siin sõjaväe ülemuste harjumus oma äranägemise järgi talitada kümnete tuhandete faktiliselt õigusteta kutsealustega. Selline on nende mõtteviis. Nende meelest variseb ilma üleüldise sõjaväekohustuseta maailm kokku. See pole enam lihtsalt ajateenistuse reform, et milline moodus armee komplekteerimiseks valida – ajateenistus või vabatahtlike värbamine. See on kogu sõjaväemehhanismi globaalne reform.
Ja kuidas siis tuleb meie relvajõudusid reformida?
Kõigepealt, alustada tuleb sellest, et määratleda potentsiaalne vaenlane ja armee strateegilised ülesanded – mida ta peab tegema? Ja alles seejärel, püstitatud ülesannete põhjal kujundada armee struktuur, panna paika tema arvuline koosseis, relvastus, paiknemine, eri väeosade sõjalise ettevalmistuse intensiivsus jne. Selles mõttes on meie armee nõukogude ajaga võrreldes vähe muutunud. Riigi poliitiline juhtkond pole formuleerinud armee jaoks uusi ülesandeid. Meie kindraleid ja ohvitsere õpetatakse välja ikka vanamoodi, külma sõja vaimus, nende mentaliteet on samasugune nagu enne. Ega asjata öelda, et kindralid valmistuvad möödunud sõjaks, aga raha saavad tulevase eest.
Kuidas teie määratleksite täna meie potentsiaalset vaenlast?
See on juba küsimus, mis puudutab globaalset poliitikat.
Ma olin kindel, et pärast 2001. aasta 11. septembri tragöödiat me suudame formuleerida Venemaa sõjalise doktriini uutmoodi. Sel ajal oli mul arusaam, et meil seisab ees kiirendatud integratsioon Läänega, koostöö Ameerikaga, kõige suurema lääneriigiga…
Kuid välispoliitikas, seda eriti viimase kahe-kolme aasta jooksul, on toimunud pööre teise suunda. Me eemaldume Läänest aina rohkem, usaldamatuse kuristik meie vahel laieneb ja läheneb juba külma sõja aegsetele mastaapidele. See on väga halb.
Nii või teisiti, kuid sõjaväereform tuleb nüüd ellu viia koos reformiga välispoliitikas. Sõjaline doktriin ei saa eksisteerida lahus välispoliitilistest prioriteetidest. Aga välispoliitika on sisepoliitika tuletis.
Perekond, karjäär
Nüüd on aeg süveneda tõsisesse poliitilisse vestlusse. Aga enne kui hakkasime meenutama armees veedetud aastaid, lubas Mihhail Mihhailovitš, et jutustab loo, mis selgitab, miks võinuks kogu tema elu minna teisiti, kui ta ei oleks noorena olnud kirglik suitsumees. Seepärast alustuseks pisut juhuse rollist tulevase peaministri isiklikus elus ja karjääris.
On tähelepanuväärne postulaat, et ajalugu ei tunne tingivat kõneviisi. See puudutab täiel määral igaühe isiklikku elulugu, olgu tegemist tuntud poliitiku või reakodanikuga. Nagu laulis Okudžava – mis oli, see oli, seda enam ei muuda.
Ja ometi tuleb mõnikord mõte, et lausa iga päev teed sa suuri ja väikesi otsuseid, iga kord tahtlikult või tahtmatult lõigates oma edasiselt elult ära terve müriaadi variante. Milliseid uusi tutvusi, võimalusi, äkilisi saatusepöördeid me väldime, keeldudes korra, kas väsimusest, edasilükkamatute asjatoimetuste tõttu või lihtsalt kehva tuju pärast, minemast sõpradele külla, võtmast osa konverentsist või seminarist, või mitte minnes tööle lihtlabase külmetuse tõttu! Mis oleks meiega juhtunud, kui me oleksime talitanud teisiti? Sellest on kirjutatud romaane ja tehtud filme.
See puudutab ka riigi uusimat ajalugu. Kui naftahinnad poleks 80ndate keskpaiku nii rängalt kukkunud, võib-olla elaksime me veel Nõukogude Liidus… Kui nad oleksid hakanud jälle tõusma paar aastat varem, kui see tegelikult juhtus, oleks enamik Venemaa kodanikke hoopis teisiti suhtunud 90ndate reformidesse…
Kui 1996. aastal poleks president Jeltsinil olnud vaja kiiresti leida arukat ametnikku-finantsisti, kellel oleks piisav läbirääkimiste kogemus lääne kolleegidega, et usaldada talle üks erakordselt delikaatne, sisuliselt salajane missioon (sellest hiljem), siis, mine tea, polekski ehk Mihhail Kasjanov saanud rahandusministriks, ja veel vähem peaministriks…
Kui samal aastal Peterburi linnapea Anatoli Sobtšak poleks kubernerivalimistel kaotanud, vaid oleks valitud teist korda põhjapealinna meeriks, oleks Putin tõenäoliselt jäänud tööle Piiteri administratsiooni, aga Venemaa presidendiks pärast Jeltsinit oleks saanud keegi teine…
Ja kes teab, kuidas oleks kujunenud mõne tuntud poliitikategelase karjäär, kui tema kõrval poleks olnud seda naist, kellega ta oli sidunud oma saatuse.
Krestomaatilised näited isamaa ajaloost: kauges minevikus Aleksander II ja vürstinna Dolgorukaja, Nikolai II ja Aleksandra Fjodorovna, lähemas minevikus Mihhail Gorbatšov ja Raissa Maksimovna, Boriss Jeltsin ja Naina Jossifovna.
Selle kohta, millist rolli Vladimir Putini saatuses on mänginud ja mängib edaspidi tema naine Ljudmila, ei võta sõna mitte ükski ka kõige enesekindlam politoloog – Putini perekonnaelu on teema, mis on publiku eest absoluutselt varjatud.
Mihhail Kasjanov aga ei tee oma isiklikust elust saladust.
Tema naine Irina on sümpaatne, hea haridusega, näeb välja oma aastatest noorem. Seejuures ei ole temas seda omapärast koketsust, mida nende ridade autor on kohanud teiste kõrgelseisvate isikute naiste juures. Ühed ronivad lausa nahast välja, andes kogu oma välimuse ja käitumisega mõista, et vaadake, kui lihtne ja tagasihoidlik ma olen, täpselt nagu kõik. Teised vastupidi saadavad signaali: „Mina pole selline nagu kõik, mina olen eriliselt lihvitud, eriti peen.“
Irina Kasjanova hoiak on harukordselt loomulik ja väärikas. Ta ei tõmbu kõrvale oma mehe probleemidest, vahel võib ta naljatlevalt öelda: „Siis kui meie olime juba erus…“
Irina on samuti Solntsevost, sõjaväelase perekonnast, ta õppis Mihhailiga samas koolis, ainult aasta eespool. Tollal teadsid tulevased abikaasad teineteist ainult näguja nimepidi. Kuid möödusid aastad, ning appi tuli Tema Kõrgeausus Juhus ja Mihhaili tollane suitsetamisharjumus.
Me peatusime seal, et te läksite sõjaväkke, läbisite teenistuse. Mis sai edasi?
Tulin tagasi, läksin jälle MADIsse, asusin tööle insenerina NSVL Riiklikus Ehituse projekteerimisinstituudis, nime järgi PromtransTUIProjekt. Projekteerisin teid, käisin välitöödel, sahmerdasin teodoliidi ja mõõdulatiga nii suvekuumuses kui talvel põlvini lumes.
Ja kus on need teed, mida rajas tulevane valitsusjuht?
Üks tee on Kaluga oblastis, Malojaroslavetsist kuni Ferzikovo asulani, umbes kolmkümmend või nelikümmend kilomeetrit. Siis Saraatovi oblastis, Volski linna kandis. Üks tee on Armeenias ja kaks Gruusias.
Tegelikult pole neid palju, sest TUIs töötasin ma vaid kolm aastat. Lõpetasin MADI. Läksin tööle Vene NFSV Riiklikku Plaanikomiteesse, seal vajati minusugust noort perspektiivikat spetsialisti.
Mulle tundub, et ühed sünnivad särgis, kuid teised lipsuga. Aga öelge, kas on raske lihtsal inimesel saada ametnikuks?
Kerge. Ma ju kasvasin üles tavalise poisina. Elu mõte oli vabadus. Ent ma juba rääkisin, et isa surm muutis järsult mu elu – ma sain perekonnapeaks. See on juba teise formaadi