seda juba ammu, aga kuidagi ei suutnud otsusele jõuda. Leppisime kokku, et niipea kui lähen erru, võtame lõpuks iseennast käsile. Kui see juhtus, tekkis selline rõõmus vabaduse tunne, eelnauding, et hakkame elust mõnu tundma.“
„Lendasime kahekesi kolmeks päevaks Rooma,“ jutustab Irina. „Käisime jalgsi kogu linna läbi, muuseumid, paleed. Seal otsustasime juba lõplikult, et kui õnnestub, sünnitame veel ühe lapse.
Kuid eufooriat ei olnud kauaks: sügisel juhtus Beslan. Kogu meie perekond ei lahkunud televiisori eest, pisarad silmis, elasime seda draamat läbi.“
„See oli šokk, pärast seda lähenesin paljudele asjadele teistmoodi. Peagi oli otsus pöörduda tagasi poliitikasse küps. Aga noh, nüüd ma olen ajas jälle 20 aastat ette rutanud.“
Aga tollal, 80ndatel läks Mihhail Kasjanovil teenistuses kõik suurepäraselt, ta oli heas kirjas. Ilmselt astus NLKPsse.
Kuidas oli neil aastail võimalik ilma parteita teenistuses edasi jõuda? Astusin parteisse veel TUIProjekti ajal, plaanikomitees aga sain aegapidi osakonna parteiorganisatsiooni sekretäriks. Rakukeses oli oma viiskümmend inimest.
Kus te inglise keele nii hästi ära õppisite?
Kuna töö jaoks oli mulle inglise keel hädavajalik, aga ei koolis ega instituudis ma seda korralikult selgeks ei saanud, siis palusin juhtkonnalt luba minna õppima. Mind suunati NSVL Väliskaubanduse Ministeeriumi keelekursustele…
See oli tollal kuulus õppeasutus! Sinna olid kogunenud oivalised õppejõud, mitte halvemad kui MGIMOs või Injazis. Mind ennast aitas MRÜ sisseastumiseksamiteks järele nende kursuste pedagoog.
Kolm aastat käisin loengutes. Seejuures töö kõrvalt.
Pakun, et teil hakkas puudu jääma mitte ainult keelealasest, vaid ka finants-majanduslikust haridusest.
Siis ma pöördusin taas juhtkonna poole, et mind saadetaks veel teistele kursustele – Kõrgemad majanduskursused NSVL riikliku plaanikomitee juures. Samuti kolm aastat mitu korda nädalas käisin koolis.
Abielu, tütre sünd, uued õpingud, esimene oma korter, esimesed edusammud karjääri alal, esimesed välismaareisid, esimesed head palgad, lõpuks, esimene oma auto – kõik see juhtus teie elus 80ndate keskel ja lõpus, Gorbatšovi perestroika ja glasnost’i epohhil. Hiilgava nõukogude karjääri hävitas 1991. aasta august?
Jah. Seetõttu on 19. august mul pisiasjadeni meeles. Kavatsesin sel päeval minna autoteenindusse – oli aeg teha mu Nivale järjekordne tehnoülevaatus. Küllap te mäletate, missugune peavalu see tol ajal oli. Juba varem olin ennast töölt vabaks küsinud, tõusin enne kukke ja koitu. Et mitte äratada naist ja last, ei keeranud lahti ei raadiot ega televiisorit. Istun vaikselt köögis, joon kohvi. Korraga helistab ema: „Mis asja, televiisorit ei vaatagi? Kohe lülita sisse!“ Lülitan sisse – seal loevad sünge häälega diktorid ette GKTšP käskusid. Ma vaatasin seda kõike, mõtlesin järele ja otsustasin, et autoteenindus jääb täna ära. Panin ülikonna selga, sidusin lipsu ette ja sõitsin plaanikomiteesse tööle. Sõitsin kodust välja, aga maanteel liiguvad Moskva keskuse poole tankid ja soomustransportöörid. Vajutan raadio käima: kõik raadiojaamad on vait. Ainult Ehho Moskvõ töötas, ja seegi löödi aeg-ajalt eetrist välja.
Paljud kuulasid veel Vabadust, seda tol ajal juba enam ei summutatud. Mul olid naine ja poeg parajasti välismaal, olid juba puhkuselt tagasi pöördumas, aga siin järsku – GKTšP. Naine ostis väikse raadiovastuvõtja ja käis igal pool sellega, surus seda vastu kõrva. Kuulis Vabaduse raadiost, mis teda kodus ootab. Ka Moskva tänaval kohtasin selliseid „raadioamatööre“.
Aga palun vabandust, ma katkestasin teid. Niisiis, sõidate plaanikomiteesse …
… Aga seal loomulikult keegi ei tööta. Kõik tegelesid ainult sellega, et jälgisid, kuidas sündmused arenevad, arutasid, millal ja millega see kõik lõpeb. Esialgu ei suutnud õieti keegi millelegi pihta saada – televiisorist tuli ju muudkui „Luikede järv“. Aga aegamööda saime me teada, et Venemaa juhtkond Jeltsiniga eesotsas keeldub GKTšP-le allumast, on kuulutanud selle seadusevastaseks.
Ka kaks plaanikomiteed lõid lahku. Meie oma, Venemaa oma, allus Jeltsinile, tema oli meie vabariigi president. Paljude minu töökaaslaste sümpaatia kuulus talle. Aga meie kolleegid liidu plaanikomiteest vastupidi sümpatiseerisid rohkem GKTšPd.
Ma ei hakka valetama: kuni selle ajani ei olnud ma demokraatliku liikumise aktivist, demonstratiivselt NLKPst välja ei astunud, Valge Maja juures barrikaade ei ehitanud. Aga neil päevil ma juba enam ei võinud istuda käed rüpes – hakkasin faksiga, kuhu vähegi võimalik, laiali saatma Jeltsini korralduste koopiaid.
Kolmandal päeval kõik lõppes: sõjavägi pöördus kasarmutesse tagasi, putš kukkus läbi, NLKP võim varises lõplikult.
Mulle avaldas see kolossaalset muljet: ma polnud arvanud, et inimesed, kes pole nõus, et neile püütakse midagi peale sundida, võivad tulla tänavatele ja nii järsult muuta ajaloo käiku. Sisuliselt, ühiskondlik arvamus muutis ühiskonnakorraldust riigis. See vapustas mind hingepõhjani. Nagu enamik kodanikke, olin ma kindel, et Nõukogude Liit on kõigutamatu, et mitte keegi ja mitte kunagi ei suuda teda hävitada. Mina kui juba kõrgel ametiastmel asuv eeskujulik bürokraat mõtlesin, et plaanikomitee, see leninlik organ, jääb elama alati ja kõigil aegadel. Aga nüüd vajus kõik kokku kolme päevaga!
Nojah, aga kuidas kujunes teie karjäär pärast seda, kui NSVL lakkas olemast, Venemaal aga hakati ellu viima Gaidari reforme?
Venemaa valitsuse uues struktuuris mingit plaanikomiteed muidugi polnud. Koos mõnede selle töötajatega viidi mind üle majandusministeeriumi koosseisu, kus ma töötasin Andrei Netšajevi alluvuses. 1993. aastal, kui uueks rahandusministriks nimetati Boriss Fjodorov, loodi rahandusministeeriumis väliskrediitide ja välisvõla osakond. Otsiti inimest selle osakonna juhataja kohale, kusjuures hädavajalik oli hea võõrkeeleoskus. Osutusin olema nimekirjas kümne kandidaadi seas. Fjodorov kutsus mind vestlusele esimesena, rääkisime tund aega. Pärast seda ta ei hakanudki ülejäänutega vestlema, vaid otsustas võtta minu.
Aasta pärast olin ma juba rahandusministeeriumi kolleegiumi liige, aga 1995. aastal määrati mind ministri asetäitjaks.
Rahandusministeeriumis olite kõige tähtsama ülesande lahendamise tulipunktis – kust võtta raha, et finantseerida eelarvet. Tol ajal sai seda probleemi lahendada ainult kas krediitide või võlgade väljamaksete edasilükkamise abil. Püüdke lihtsalt, jämedates joontes kirjeldada häda ulatust.
1993. aastal, kui ma olin alles rahandusministeeriumisse tulnud, oli endisel Nõukogude Liidul võlgu – mille võttis enda kanda Venemaa – juba rohkem kui 100 miljardit dollarit. Aastamaksed moodustasid umbes 15 miljardit dollarit.
See tähendab, et kõik, mis riigikassasse laekus, oli vaja kohe ära anda…
Muidugi mitte, seda ei saanud teha. Aga võlad samal ajal kuhjusid. Läheb aasta mööda ja 15 miljardit jääb maksmata, möödub teine, ja maksmata jääb teist sama palju. Oli vaja võlad restruktureerida: eri summad, eri tähtajad, erinevad kustutamistingimused sadade Nõukogude Liidu poolt allakirjutatud kohustuste alusel. Need oli vaja kõik kokku panna, arvutada välja nende kogumaht, võttes arvesse korduvalt maksmata protsendid, ja seejärel saavutada kreeditoridelt nõusolek lükata nende võlgade tähtajad mitte homsele või ülehomsele, vaid 20–25 aastale. Pealegi soovitavalt koos osa võla mahakandmisega. Need olid võlad eri riikidele, kui me räägime Pariisi klubist, või pankadele, kui me räägime Londoni klubist. Koondanud võlad riikidele ühte plokki ja võlad pankadele teise, hakkasime kummagi klubiga juba nagu ühe kreeditoriga läbi rääkima ajatamise tingimuste üle. Algul (1993.–1995. aastal) nõustusid kreeditorid restruktureerima ainult ühe aasta makseid. Nii et iga uue aasta alguses kukkus Venemaa jälle viivisesse. Sel ajal elas maa pideva default’i olukorras, kreeditoride käsutuses oli alati finants-majanduslik hoob, millega survet avaldada.
Aga 1996. aastal me saavutasime juba niinimetatud kompleksse restruktureerimise – kõik Pariisi klubi võlad kõigi aastate eest olid koondatud ühte ja restruktureeritud