ja katsumustes, ei suuda ma salata täiesti maha oma nooruse usku, et ükskord tuleb kõigest ja kõigest hoolimata uuesti tõus. Isegi sellest õuduse kuristikust, kus me, jahmunud ja murtud hinged, praegu poolpimedaina ringi uidame, vaatan ma ikka ja jälle üles vanade tähtkujude poole, mis särasid mu lapsepõlve kohal, ja lohutan end päritud usuga, et kunagi osutub meie tagasilangus ainult intervalliks igavesti ettepoole liikuvas rütmis.
Tänapäeval, kus suur äike on ta ammugi purustanud, teame lõplikult, et seesinane turvalisustunde maailm polnud muud kui unenäoloss. Aga ometi elasid mu vanemad seal nagu kivimajas. Kordagi ei tunginud torm või kõle tõvetuul nende sooja ja mõnusasse olemasollu sisse. Tõsi küll, neil oli veel oma eriline tuulekaitse: nad olid jõukad inimesed, kes said aegamööda rikkaks ja koguni väga rikkaks, ja tollal polsterdas see turvaliselt nende aknad ja seinad. Nende elulaad tundub mulle niivõrd tüüpiline nõndanimetatud „heale juudisoost kodanlusele“, mis andis Viini kultuurile nii olulisi väärtusi ja tänuks selle eest sootumaks hävitati, et ma nende mõnusa ja vaikse olemasolu kirjeldamisega jutustan õieti midagi täiesti ebaisiklikku: nõnda nagu mu vanemad, elas Viinis sel kindlustatud väärtuste sajandil kümme tuhat või kakskümmend tuhat perekonda.
Mu isa perekond pärineb Määrimaalt. Väikestes maa-asulates elasid seal juudi kogukonnad parimas läbisaamises talupoegade ja väikekodanlusega. Nii puudus neil täiesti idapoolsete, s. o. Galiitsia juutide rõhutud olek, aga teiselt poolt ka viimaste nõtkelt esiletikkuv läbematus. Maaelust tüüakad ja tugevad, sammusid nad oma teed kindlalt ja rahulikult nagu nende kodukandi talumehed mööda põldu. Varakult ortodokssest usklikkusest emantsipeerunud, olid nad ajastu arengu-usu kirglikud pooldajad ja saatsid liberalismi poliitilisel valitsusajal parlamenti kõige lugupeetavamaid saadikuid. Kui nad kodukandist Viini üle kolisid, sobitusid nad üllatavalt ruttu kõrgemas kultuurisfääris ja nende isiklik tõus seondus orgaaniliselt aja üldise tõusuga. Ka ses üleminekuvormis oli meie perekond läbini tüüpiline. Mu isa poolt vanaisa oli tegelnud manufaktuurtoodete müügiga. Siis, sajandi teisel poolel, algas Austrias tööstusliku arengu aeg. Inglismaalt sisseveetud mehaanilised kangaspuud ja kudumismasinad tõid ratsionaliseeringuga kaasa tohutu odavnemise võrreldes endiste käsitsi kootud kaupadega, ning oma kaubandusliku tähelepanelikkusega ja rahvusvahelise silmaringiga taipasid juudi kaupmehed esimestena Austrias tööstuslikule tootmisele ülemineku vajalikkust ja tulusust. Tavaliselt pisikese kapitaliga asutasid nad kiiruga improviseeritud, esialgu veejõul töötavad vabrikud, mis pikkamööda laienesid tervet Austriat ja Balkanit valitsevaks Böömi tekstiilitööstuseks. Sellal kui mu vanaisa varasema aja tüüpilise esindajana oli niisiis tegelnud üksnes valmistoodete vaheltkaubandusega, astus mu isa juba otsustavalt uude aega ja rajas oma kolmekümne kolmandal eluaastal Põhja-Böömimaal väikese kudumisvabriku, mille ta siis ettevaatlikult ja aastate jooksul ehitas välja õitsvaks ettevõtteks.
See peibutavalt soodsa konjunktuuri kiuste ettevaatlik laiendamislaad vastas aja vaimule. Pealegi vastas see eriliselt mu isa tagasihoidlikule ja täiesti apluseta loomusele. Tema oli võtnud omaks oma ajastu kreedo safety first. Talle oli olulisem omada „soliidset“ – ka see tolle aja lemmiksõna – ettevõtet omaenda kapitalijõuga kui ehitada seda pangakrediitide või hüpoteekide abil suurte mõõtmeteni välja. See, et keegi polnud eluilmas võinud näha tema nime võlatähel või vekslil, vaid et ta nimi oli alati seisnud ainult tema panga – muidugi kõige soliidsema, Rothschildi panga – kreeditipoolel, oli ta elu ainuke uhkus. Iga tulu, mis oli seotud ka kõige kergema riisikovarjuga, oli talle vastik ja kogu oma elu jooksul ei osalenud ta iial üheski võõras äris. Kui ta aegamööda siiski rikkaks ja üha rikkamaks muutus, ei johtunud see hoopiski kaelamurdvast spekuleerimisest või kes teab kui kaugenägelikest operatsioonidest, vaid üksnes sobitumisest tolle ettevaatliku aja üldisele meetodile – kulutada ikka ainult väike osa sissetulekust ja sedamööda lisada kapitalile aastast aastasse järjest tähelepandavam summa. Nagu tema põlvkonna esindajad enamjaolt, nii oleks ka minu isa pidanud kahtlaseks pillajaks ärimeest, kes kulutanuks muretult poole oma sissetulekust – seegi tolle turvalisusajastu alatine sõna – , „ilma et ta oleks mõelnud tulevikule“. Tänu sellisele jätkuvale kasude kõrvalepanekule tähendas sel kasvava õitsengu ajastul, kus riik pealegi ei tulnud mõttele napsata kopsakaimastki sissetulekust maksudeks rohkem kui paar protsenti ja teiselt poolt riigi- ja tööstuspaberid tõid sisse kõrgeid intresse, – tänu sellele tähendas üharikastumine tollal rikkale „üksnes passiivset saavutust“. Ja see tasus end ära. Veel ei varastatud, nagu inflatsiooni päevil, kokkuhoidlikku inimest paljaks ega kelmatud soliidset vaeseks, veel said just kannatlikud, just mittespekulandid kõige suuremaid kasusid. Tänu sellele kohandumisele oma aja süsteemiga võis mu isa juba oma viiekümnendaks eluaastaks osutuda rahvusvahelisiski mõõtmeis üpris rahakaks meheks. Kuid ainult õige tõrkumisi järgnes perekonna elulaad varanduse üha kiiremale suurenemisele. Pisitasa võeti omaks väikesi mugavusi, me kolisime väiksemast korterist suuremasse, kevaditi peeti pärastlõunate tarvis üürivankrit, reisiti teise klassi magamisvagunis, aga alles viiekümnesena lubas isa endale esimest korda seda luksust, et sõitis emaga talvel kuuks ajaks Nizzasse. Üldiselt jäi perekonna põhihoiak – nautida rikkust sellega, et seda evitakse, ja mitte sellega, et seda näidatakse – täiesti muutmatuks; veel miljonärinagi ei suitsetanud isa iial importsigarit, vaid – nagu keiser Franz Joseph oma odavat „Virginiat“ – lihtsat monopoli-Trabucot, ja kui ta kaarte mängis, siis ainult tillukestele panustele. Vankumatult pidas ta oma tagasihoidlikkusest, oma mõnusast ja diskreetsest eluviisist kinni. Kuigi hoopis esinduslikum ja haritum kui enamik ta kolleege – ta mängis laitmatult klaverit, kirjutas selgesti ja hästi, kõneles prantsuse ja inglise keelt – , keeldus ta kangekaelselt igast auametist ning aust, ei püüelnud ega võtnud eluaeg vastu mingeid tiitleid ega aunimetusi, nagu neid talle ta suurtöösturi seisundis sageli pakuti. Olla aina olnud kelleltki midagi palumata, vaba kohusest öelda „tänan“ või „palun“, see salauhkus tähendas talle rohkem kui iga välisus. Aga igaühe elus jõuab tagasitõrjumatult kätte aeg, kus ta omaenese olemuses kohtab uuesti oma isa. Too eluhoiaku privaatsusse ja anonüümsusse kippuv olemusjoon hakkab minus nüüd aasta-aastalt tugevamini arenema, olgu see kui tahes suures vastuolus mu elukutsega, mis muudab nime ja isiku teatud määral sunniviisiliselt publiikseks. Kuid sestsamast salajasest uhkusest olen kõik avalikud austamised ikka tagasi tõrjunud, alati keeldunud vastu võtmast ordeneid, tiitleid või mingite ühingute esimehekohti ega ole iial kuulunud mingeisse akadeemiaisse, juhatustesse või žüriidesse; isegi pidulauas istumine on mulle piin, ja juba mõte, et pean pöörduma kellegi poole kõnetamisega, võtab mul – isegi kui mu palve käib kellegi kolmanda kohta – enne esimest sõna huuled kuivaks. Tean, kui kohatud on niisugused hämmingud maailmas, kus üksnes kavalus ja pagu võib hoida inimese vabana ja kus, nagu isa Goethe targasti on öelnud, „ordenid ja tiitlid säästavad meid rüsinas mõnestki müksust“. Kuid mu isa on mu sees, ja tema salauhkus, mis rebib mind tagasi, ja ma ei tohi osutada talle vastupanu; sest talle võlgnen selle, mida tajun võib-olla oma ainsa kindla omandina: sisemise vabaduse tunde.
Mu ema, neiupõlvenimega Brettauer, oli teistsugust, rahvusvahelist päritolu. Ta oli sündinud Anconas, Lõuna-ltaalias, ja itaalia keel oli olnud ta lapsepõlvekeeleks saksa keelega võrdsel määral. Alati, kui ta rääkis mu vanaemaga või oma õega midagi, mida teenijad ei pidanud mõistma, lülitus ta itaalia keelele ümber. Risotto ja tollal veel haruldased artišokid ning muud lõunamaise köögi iseärasused olid mulle juba noorimast noorusest tuntud, ja millal tahes ma hiljem Itaaliasse juhtusin, tundsin end seal esimesest hetkest kodus. Kuid ema perekond polnud üldsegi itaalia pere, vaid oli teadlikult rahvusvaheline. Brettauerid, algselt pangaomanikud, olid – suurte juudi pankuriperekondade eeskujul, aga muidugi palju pisemais mõõtmeis – hargnenud Hohenemsist, väikesest paikkonnast Šveitsi piiril, varakult laiali üle maailma. Ühed olid siirdunud St. Gallenisse, teised Viini ja Pariisi, minu vanaisa Itaaliasse, üks onu New Yorki, ja selline rahvusvaheline kontakt andis neile parema lihvi, laiema silmaringi ja sinna juurde teatud perekonnakõrkuse. Selles perekonnas ei leidunud enam väikekaupmehi ega maaklereid, seal olid üksnes pankurid, direktorid, professorid, advokaadid ja arstid, igaüks kõneles mitut keelt, ja ma mäletan, millise endastmõistetavusega mu tädi lauas Pariisis ühelt keelelt teisele üle mindi. See oli perekond, kus oma väärikust hoolega silmas peeti, ja kui vaesemast sugulaskonnast tütarlaps oli abieluikka jõudnud, pani kogu perekond kena kaasavara kokku, takistamaks