Beethoveni esmaesituse pärast nende paleedes, ja kus krahvinna Thun oh heitnud põlvili suure deemoni ette, et see ei võtaks „Fideliot“ ooperist tagasi. Juba Wagner, Brahms, Johann Strauss ega Hugo Wolff ei leidnud nendelt vähimatki toetust; et säilitada filharmoonia kontserte endisel tasemel ning võimaldada äraelamist maalijaile ja kujureile, pidi kodanlus appi tõttama, ning oli nimelt juudisoost kodanluse auahnus ja uhkus, et nad just Viini kultuuri vana hiilguse säilitamises said esimeste seas õla alla panna. Nad armastasid ammu seda linna ja olid siin sisimani kodunenud, kuid alles armastuse kaudu Viini kunsti vastu tundsid nad end olevat omandanud täieliku koduõiguse ja saanud päriselt viinlasteks. Muus avalikus elus oli nende mõju üldiselt väike. Keisrikoja hiilguses jäi iga erarikkus varju, riigijuhtimise kõrged ametikohad olid pärilikes kätes, diplomaatia oli reserveeritud aristokraatiale, sõjavägi ja kõrgametkond vanadele perekondadele, ja juudid ei püüdnudki neisse privilegeeritud ringidesse auahnelt sisse tungida. Taktitundlikult respekteerisid nad neid traditsionaalseid eesõigusi kui endastmõistetavust. Mäletan näiteks, et minu isa vältis eluaeg Sacheri juures lõunatamist, ja seda sugugi mitte kitsidusest – sest hinnavahe teiste suurte hotellidega võrreldes oli naeruväärselt väike – , vaid loomulikust distantsitundest: talle oleks tundunud piinlik või sobimatu istuda lauas kõrvuti mõne prints Schwarzenbergi või Lobkowitziga. Üksnes kunsti suhtes tundsid Viinis kõik võrdseid õigusi, sest armastus kunsti vastu kehtis seal kui ühine kohustus, ja määratu suur on juudi kodanluse kaasaaitav ja soodustav osavõtt Viini kultuurielu edendamisest. Nemad olid põhiline publik, nemad täitsid teatri- ja kontserdisaalid, nemad ostsid raamatuid ja pilte, nemad külastasid näitusi ja kujunesid oma liikuvama ja vähem traditsioonikoormatud arusaamisega igal pool kõige uue toetajaiks ja eestvõitlejaiks. Peaaegu kõik suured üheksateistkümnenda sajandi kunstikogud olid nende kujundatud, peaaegu kõik kunstilised eksperimendid üksnes nende poolt võimalikuks tehtud; juudi kodanluse lakkamatu stimuleeriva huvita oleks Viin keisrikoja, aristokraatia ja kristlastest miljonäride ükskõiksuse tõttu, kes eelistasid pidada kunsti toetamise asemel ratsatalle ja jahte, jäänud kunstiliselt Berliinist niisama palju maha, nagu Austria jäi poliitiliselt Saksa riigist. Kes tahtis Viinis midagi uut läbi viia, kes külalisena väljastpoolt otsis Viinis mõistmist ja publikut, see pidi pöörduma juudi kodanluse poole; kui juudivastasel ajal ühelainsal puhul katset tehti rajada nõndanimetatud natsionaalset teatrit, ei ilmunud ei autoreid, ei näitlejaid, ei publikut, mõne kuu pärast vajus „natsionaalne teater“ haledasti kokku, ja just selle näite varal ilmnes esmakordselt: üheksa kümnendikku sellest, millele maailm kui üheksateistkümnenda sajandi Viini kultuurile aplodeeris, oli Viini juutkonna poolt toetatud, toidetud ja osalt juba tema enese poolt loodud kultuur.
Sest nimelt viimastel aastatel – niisamuti nagu Hispaanias enne niisama traagilist hävi – oli Viini juutkond muutunud kunstiliselt viljakaks, ja sugugi mitte spetsiifiliselt juutlikul moel, vaid sellega, et ta sisseelamise korras andis austrialikkusele, viinilikkusele selle kõige intensiivsemad vormid. Goldmark, Gustav Mahler ja Schönberg tõusid loova muusika vallas rahvusvahelisteks kujudeks, Oscar Strauss, Leo Fall ja Kálmán viisid valsi- ja operetitraditsiooni uuele õitsengule, Hofmannsthal, Arthur Schnitzler, Beer-Hofmann, Peter Altenberg andsid Viini kirjandusele Euroopa taseme, kuhu see polnud sel määral isegi Grillparzeri ja Stifteri päevil küündinud, Sonnenthal ja Max Reinhardt uuendasid Viini teatrilinnamaine ülemaailmselt, Freud ja teised teaduse kapatsiteedid tõmbasid pilgud ammust kuulsale ülikoolile – kui teadlased, virtuoosid, maalijad, lavastajad, arhitektid, ajakirjanikud seisid nad igal pool Viini vaimuelus salgamatult kõrgeil või kõige kõrgemail kohtadel. Oma kirgliku armastusega selle linna vastu ning oma kohanemistahtega olid nad siin täiesti mugandunud ning olid õnnelikud, teenides Austriale kuulsust. Nad tajusid oma austerlust kui missiooni maailma ees ning – seda tuleb aususe asjus korrata – tubli osa, kui mitte suurem osa sellest, mida Euroopa ja mida Ameerika tänapäeval muusikas, kirjanduses, teatris ja tarbekunstis imetleb kui taaselustunud austria kultuuri loomet, on lähtunud Viini juutkonnast, mis ise taas saavutas selles oma aastatuhandete vanuse vaimse tungi kõrgeima tulemuse. Aastasadade jooksul teetu vaimne energia ühines siin juba pisut väsinud traditsiooniga, toitis, elustas, võimendas, värskendas seda uue jõuga ja väsimatu vilkusega; alles järgnevad aastakümned näitavad, milline kuritegu Viini kallal sooritati, kui püüti vägivaldselt „natsionaliseerida“ ja provintsialiseerida linna, mille olemus ja mõte seisnes nimelt kõige lahknevamate elementide kohtumises ja linna vaimses ülenatsionaalsuses. Sest Viini eripära – spetsiifiliselt muusikaline, muuseas – oli ammust olnud see, et ta kõik rahvapärased, kõik keelelised vastuolud kokkukõlastas ning et ta kultuur oli kõigi läänemaiste kultuuride süntees; kes seal elas ja toimis, tundis end vabalt eelarvamustest ja ahtusest. Kuskil polnud hõlpsam eurooplane olla ning ma tean: sellele juba Marcus Aureliuse ajal rooma vaimu, s. o. universaalsuse vaimu kaitsnud linnale olen suurelt osalt tänu võlgu selle eest, et õppisin varakult armastama ühtekuuluvuse ideed kui kõrgeimat, mis mu südamel on.
Seal vanas Viinis elati hästi, hõlpsasti ja muretult, ja sakslased põhjas vaatasid pisut pahuralt ja põlglikult Doonau-äärseile naabreile alla, kes, selle asemel et olla „tublid“ ja pidada kõva korda, lasksid elul mõnusalt minna, sõid hästi, lõbutsesid pidudel ja teatreis ning tegid sinna juurde oivalist muusikat. Saksa tubliduse asemel, mis lõpuks kibestas ja lõhkus kõigi rahvaste elu, selle apla kõigist- ette-kippuda-tahtmise ja edasi kihutamise asemel armastati Viinis hubaselt lobiseda, peeti lugu mõnusast koosviibimisest ning jäeti igaühele heatahtlikus ja leplikus meeles ning ilma pahakspanuta tema osa. „Elada ja elada lasta“ oli kuulus Viini põhimõte, ja tänini tundub see mulle humaansem kui kõik kategoorilised imperatiivid, ning see pani end vastupandamatult kõigis ringides maksma. Vaesed ja rikkad, tšehhid ja sakslased, juudid ja kristlased elasid juhuslike nöökamiste kiuste rahulikult koos ja isegi poliitilistel ning sotsiaalsetel liikumistel puudus see õudne sallimatus, mis on tunginud aja vereringesse alles kui Esimese maailmasõja mürgine jääk. Vanas Austrias peeti omavahelises võitluses teatud rüütellikkusereeglitest kinni. Ajalehes ja parlamendis sõimati üksteist, aga siis, pärast oma tsitseroonlikke tiraade, istusid needsamad rahvasaadikud mõnusalt õlle või kohvi juures koos ja ütlesid teineteisele sina. Isegi siis, kui juudivastase partei juht Lueger sai linnapeaks, ei muutunud erasuhtlernises absoluutselt mitte midagi, ja ma võin isiklikult kinnitada, et ma pole ei koolis, ei ülikoolis, ei kirjanduses juudina iial kogenud pisimatki takistust või halvakspanu. Maalt maale, rahvast rahvasse, lauast lauda kippuv vaen ei karanud veel iga päev ajalehest näkku, see ei eraldanud veel inimesi inimestest ja rahvaid rahvaist; veel polnud karja- ja massitunne avalikus elus nii võikalt võimas kui tänapäeval. Vabadus eraelulise teha-jätta sfääris kehtis alles kui täna vaevalt veel kujuteldav endastmõistetavus. Sallivusele ei vaadatud nii nagu tänapäeval ülalt alla kui lõtvusele ja nõrkusele, vaid hinnati seda ja peeti seda eetiliseks jõuks.
Sest sajand, milles ma sündisin ja kasvasin, polnud kirgede sajand. See oli selgete kihistustega, rahulike üleminekutega, korrastatud ja rututa maailm. Uute kiiruste rütm polnud veel kandunud masinailt, autolt, telefonilt, raadiolt, lennukilt inimesele üle, ajal ning eal oli teistsugune mõõt. Elati mõnusamalt, ja kui ma püüan äratada mälus pilte täiskasvanuist, kes ümbritsesid mu lapsepõlve, torkab mulle silma, kui paljud neist olid enneaegu tüsedad. Isa, onu, õpetajad, müüjad ärides, filharmoonikud oma noodipultide taga olid neljakümneselt kehakad „väärikad“ mehed. Nad kõndisid aeglaselt, rääkisid kaalukalt ja silitasid rääkides oma hoolitsetud ning sageli juba halliks tõmbuvat habet. Aga hall juus oli järjekordne väärikuse märk ja „tõsine“ mees hoidus teadlikult nooruse sobimatult ülemeelikuist žestidest. Isegi oma noorimast noorusest, kui mu isa polnud veel neljakümmendki vana, ei suuda ma meenutada, et oleksin teda iial näinud kiiruga trepist üles või alla jooksmas või üldse midagi nähtava rutuga tegemas. Rutt polnud mitte ainult labane, ta oli ka tõepoolest tarbetu, sest ses kodanlikult stabiilses arvutute väikeste tagatiste ja seljatagusekaitsetega maailmas ei juhtunud iial midagi järsku. Ja kui katastroofe väljas maailma perifeerias toimuski, ei tunginud need läbi „kindlustatud“ elu hästi vooderdatud seinte. Buuri sõda, Vene-Jaapani sõda, isegi Balkani sõda ei ulatunud tolli võrragi mu vanemate ellu sisse. Nad jätsid kõik lahinguteated ajalehes sellesama ükskõiksusega vahele kui spordiveerugi. Ja tõepoolest, mis läkski see, mis väljaspool Austriat toimus, neile korda, mida muutis see nende elus? Nende Austrias polnud sel tuulevaiksel