Minu Suriname. Liina Org

üks kõige kuulsamaid surinamelasi kogu maailmas. Cynthia McLeod on kirjanik. Ta on kirjutanud arvukalt ajaloolisi romaane, mis kajastavad Suriname istanduste elu orjandusajal. Kõige rohkem kuulsust on kogunud tema debüütromaan „Mis oli suhkru hind?” (esmatrükk 1987. aastal). Raamatu ilmumine tekitas furoori eelkõige seetõttu, et koloniaalajastul Surinames kasutatud ajalooõpikud olid hollandlaste kirjutatud. See ajaloofaktidel põhinev romaan annab aga hoopis tõepärasema pildi minevikus toimunust. Proua McLeod on võtnud oma ülesandeks Suriname tegeliku ajaloo tutvustamise kohalikele ja turistidele. Sweet Merodiaga viib ta igal nädalal huvilisi mööda jõge endisi istandusi ning nende varemeid vaatama ja räägib neile Suriname ajaloo sellest peatükist, millest hollandi laste kooliõpikud seniajani vaikivad.

      Kolonialism ja orjakaubandus on Hollandi ajaloo must peatükk. Keegi ei eita, et sellised asjad on toimunud, aga kuna nii kaua aega on möödunud, siis ei soovi hollandlased sellele enam palju tähelepanu pöörata. Tänapäevalgi ei peatuta sellel teemal ajalootundides ning orjakaubandust peetakse pigem üheks tollaseks majandusharuks kui rängaks inimõiguste rikkumiseks.

      Surinamelased nii ei arva. „Holland peab maksma oma tegude eest!” kirjutab suriname majandusteadlane Armand Zunder oma vastilmunud raamatus. „Holland peab maksma 50 miljardit eurot kompensatsiooni. See on õiglane hind meile põhjustatud kannatuste eest.” Ta on riigist väljaveetud varad ja orjadest saadud tulu tänapäevastesse hindadesse ümber arvutanud. Härra Zunderil on Surinames palju toetajaid. Kuid tõenäosus, et nõutud summa ühel päeval Surinamesse jõuab, on peaaegu olematu. Kelle taskust peaks see summa võetama ja kelle taskusse minema?

      „Noh, kui igale surinamelasele Hollandi raha eest maja ehitatakse, siis unustame möödunu,” arvab mõni tarkpea. Teised jälle ütlevad, et Surinamel pole seda veremaigulist raha tarvis. Nemad soovivad ainult seda, et need hollandi juustupead nende käest vabandust paluksid. Tõsi see on, et Holland pole surinamelaste ees ametlikult vabandanud. Vabandusega kaasnevad materiaalsed kohustused ja seetõttu üritataksegi pigem tulevikku vaadata kui minevikus sorida. Ja kui vabandamiseks läheks, siis peaks tegelikult pool maailma üksteise käest vabandust paluma.

      Iga aasta esimesel juulil tähistatakse Surinames vabaduse päeva, mille rahvakeelne nimetus on keti koti (katkenud kett). 1863. aastal kuulutati orjakaubandus Surinames ebaseaduslikuks ja seda päeva tähistavad tänaseni kõik Suriname elanikud, olgu nad orjade järeltulijad või mitte. Grillrestid suitsevad kanakintsude rasvast ja pidulised löövad liitriseid Parbo õlle pudeleid kokku. Sel päeval austatakse esivanemaid ja mälestatakse möödanikku – seega ei ole rahva mälu kuhugi kadunud.

      Orjaaja süngeid mälestusmärke on Surinames tegelikult väga vähe. Tumeda turismi huvilised, kes verd ja pisaraid otsivad, peavad siin ilmselt pettuma. Kuid orjusaeg ei ole Surinames kaugeltki unustatud. Inimesed mäletavad, mälestavad ja võitlevad seniajani oma õiguste eest.

      VÕRKKIIGEKOMANDEERING

      „Liina, sina vastutad värskete vihmausside eest! Võta igaks juhuks kaks pakki,” loeb projektijuht mulle korraldusi ette. „Ülejäänu pärast ära muretse. Me võtame kasti jääd, võrkkiiged, sääsetõrjevahendid ning kõik muu väljasõiduks vajaliku kaasa.”

      Järgmisel hommikul pean koos Stinasu juhtkonnaga startima kolmepäevasele tööväljasõidule ühele looduskaitsealale, et arutada meie asutuse tulevikuplaane ja inspekteerida olemasolevaid majutus- ja olmetingimusi. Juhtkonna liikmetest tulevad kaasa direktriss, projektijuht ja ministeeriumi poolt ümberkorraldusajaks määratud ajutine konsultant. Vaimusilmas näen ma kolmepäevast ajurünnakute ja koosolekute maratoni, mis puhkamiseks hetkegi vaba aega ei jäta.

      Ärasõiduhommikul sammun kuulekalt oma tänava otsa ning ostan kaks pakki värskelt kaevatud ja palmilehtedesse pakitud vihmausse. Me sõidame Boven Coesewijne looduskaitsealale. See on Paramaribost lääne poole jääv savannimetsadega kaetud ala. Kalarohke Coesewijne jõgi meelitab kalamehi ja on krokodillilaadsete kaimanite ning haruldaste hiidsaarmaste ja lamantiinide elupaik. Liivane maa sobib suurepäraselt paljudele madudele. Mets on täis haruldasi linnuliike, mille kohta ma tänu pikkadele vestlustele linnuteadlase Ottoga iga päevaga üha rohkem teada olen saanud.

      Kokkulepitud ajast täpselt tund aega hiljem peatub pikaptüüpi maastur minu maja ees ning projektijuht aitab mu kotid lahtisesse kasti pakkida.

      „Kas sul teistsugust kotti ei ole?” küsib ta pisut murelikult minu riidest seljakotti vaadates. „Ei ole,” vastan, saamata aru, mis minu ergonoomilisel ja kalli raha eest soetatud seljakotil viga peaks olema.

      „No siis pakime su koti kile sisse,” ütleb ta suurt kilerulli välja võttes. „Tee on tolmune,” selgitab ta lühidalt minu küsiva pilgu peale. Tööga valmis saanud, tõstab ta koti autokasti. Sinna on juba kuhjatud jääga täidetud külmakastid kaasavõetud toiduvarude säilitamiseks, ohtralt joogiveepudeleid, bensiinikanistrid, paadimootor, õngeridvad ning muud nodi. Teised on kasutanud isiklike asjade kaasavõtmiseks suuri keeratava kaanega plasttünne.

      Sõidame kõigepealt auklikul asfaltteel ning keerame siis saviteele. Pärast mõnetunnist rappumist jõuame liivateele ja seejärel veel pisemale metsateele. Siis saab tee otsa, aga meie sõidame ikka edasi. Mul pole õrna aimugi, millises suunas me sõidame, ja kui mul oleksid hambaproteesid, oleksid need kindlasti korduvalt suust välja lennanud. Teen mõttes üleskirjutusi oma väljasõiduaruande jaoks: viidamajandus, teede korrashoid.