jalgadega ka ise mõnda eksootilist lindu.
Otto võtab telefonitoru kätte, vajutab nõudlikult erinevaid nuppe ning viskab siis toru uuesti hargile. „Lihtsalt uskumatu!” laiutab ta käsi. „Juba kolmandat päeva telefon ei tööta!” „Täna pole ka internetti,” lisab Wiemla rahuliku häälega. Selle peale hakkab Otto veel ägedamalt oma peenikeste käsivartega vehkima ning lahkub raamatukogust. Panen tähele, et Otto nahal on suured akne moodi laigud, ja küsin Wiemla käest nende kohta.
„Otto põdes leeprat,” vastab ta mulle.
„Leeprat? Kas seda haigust veel üldse esineb? Ja see on ju väga nakkav!” hüüatan kohkunult ning tunnen automaatselt kihelust parema käe peopesas, millega olin puutunud sama telefonitoru.
„Siin seda haigust mõnes kohas veel esineb, aga ega arstid ka uskunud, et üks valge leeprasse võiks haigestuda. Seepärast oli haigus juba päris kaugele arenenud, kui talle õige diagnoos pandi. Eks ta ise ka venitas arsti juurde minekuga, ei raatsinud selle peale raha raisata. Ta kulutab kogu oma raha linnuvaatlustele. Nüüd võtab ta ravimeid ja teisi enam ei nakata,” selgitab Wiemla. Vaikselt hakkab kihelus peopesas taanduma. Otto pole veel viiekümnenegi, kuid näeb väga vana välja. Ilmselt haigusest, kuid mulle meenub ka ütlus, et valgetel tulevat troopilises kliimas elatud aastad kahega korrutada, kuna nende organism vananeb siin kiiremini.
Pärast Otto lahkumist on aeg lõunale minna. Lõunatamine käib siin üldiselt nii, nagu jumal juhatab. Süüakse siis, kui kõht tühjaks läheb. Mingit seltskondlikku kooslõunatamise tseremooniat ei toimu. Kontorihoonetagusel muruplatsil on meie puhvet. Seal on varjualune ning selle all pikad pingid ja lauad. Puhvetiproua teeb kodus toidu valmis ja võtab siis suurte anumatega kaasa.
„Mul on täna väga head rohelise jahubanaani suppi!” hüüab ta mind lähenemas nähes. Ta teab juba, et ma iga päev suppi tellin. Ta tõstab mu taldrikule portsu jahukastet meenutavat vedelikku koos suurte kanatükkidega ning asetab kausitäie riisi sinna kõrvale.
„Kas panen pipart ka?” küsib puhvetiproua mulle kavalalt silma pilgutades.
„Ei, aitäh, ma ei talu väga vürtsist toitu,” vastan ma pisut vabandavalt. Kohalike mõistes on minu maitsemeel endiselt imiku tasemel.
Kuna Wiemlal läks täna samal ajal kõht tühjaks, lõunatame koos. Tema tellib portsu bami’t. See on vürtsikas nuudliroog, mille juurde kuulub suur hulk kanaliha ning mida serveeritakse ohtra pipraga. Lõunaks süüaksegi Surinames erinevate täidistega võileibu või sooja toitu. Igale toidule on lisatud ohtralt liha ning seda serveeritakse terava pipraga.
„Millised su puhkuseplaanid on?” teen lõunalauas juttu.
„Mul on ainult kaks puhkusepäeva välja võtta jäänud. Emal oli operatsioon ja tema põetamiseks võtsin mitu päeva vabaks. Need, mis jäänud, kuluvad ilmselt maja ehitamisele.”
Wiemla ja ta mees plaanivad Wiemla vanemate krundile maja ehitada. Nad kulutavad kõik vabad hetked majaplaani koostamisele ja kõik säästud ehitusmaterjali ostmisele.
Vahel mulle tundub, et kõik surinamelased ehitavad maja. Noored, vanad, rikkad, vaesed, ükskõik kellega rääkida, ikka on neil parasjagu majaehitamine käsil. Ilmselt seetõttu, et ehitusprotsess kestab kaua. Majalaen on suhteliselt tundmatu ja ehitatakse säästudest. Ehituspoode on kogu linn täis ja kuu lõpul, kui palka makstakse, käib neis suur tunglemine. Krundi saamine on Paramaribos keeruline. Mõistliku hinnaga maalapi ostmiseks peab kindlasti valitsusringkondades tutvusi olema. Aga krundi puudumine ei tähenda veel, et ehitamine ära jääb. Maja võib ju ehitada mõne sugulase krundile. Ma ei tea, millised tuleohutusreeglid siin kehtivad, aga mõnemeetrise vahega üksteise kõrvale tipitud puumajade järgi otsustades ei ole need ilmselt väga ranged.
Puhkust saavad surinamelased vähe, keskmiselt 15 päeva aastas. Pika puhkuse võtmine pole eriti kombeks. Vabu päevi kasutatakse enamasti haigete sugulaste külastamiseks või muudeks argitoimetusteks. Mõned jälle koguvad aastaid oma puhkusepäevi ja sõidavad siis mitmeks kuuks väljamaal elavaid arvukaid sugulasi ja tuttavaid külastama. Puhatakse nädalavahetustel ja üldiselt tööga üle ei pingutata. Tööd tehakse enamasti selleks, et mõnusalt elada. Läänes levinud elustiilil – elada selleks, et tööd teha – siinmail palju järgijaid ei ole.
Meie tööpäev kestab kella kolmeni. Kui ma kolmveerand kolm ukse lukku keeran, olen üks viimaseid lahkujaid. Kokku on Stinasus töötajaid kuuekümne ringis. Pooled neist istuvad Paramaribo kontoris ja ülejäänud toimetavad looduskaitsealadel. Paljud välitöötajad on kohalikest kogukondadest pärit indiaanlased ja metsaneegrid. Nad on enamasti kolm kuud järjest tööpostil ning seejärel paar nädalat vabad. Kui nad kontorisse palga järele tulevad, on neil alati peened linnariided seljas ja nad puhuvad kontoriprouadega meeleldi mesijuttu. Paljud neist ei oska ei lugeda ega kirjutada, kuid oma metsi tunnevad nad igast teadusemehest paremini.
Kella kolme paiku on päike asfaldi ja õhu ülikuumaks kütnud. Käin turult läbi ja sõidan seejärel otsejoones koju, et tööpäevast veidi puhata. Haiglas on tööpäevad pikemad ja Bas jõuab tavaliselt koju alles viie paiku. Ostsin meile mõned päevad tagasi Suriname kokaraamatu ja tahan täna mõnda lihtsamat rooga katsetada. Menüüs on moksi alesie riisiga ja praetud kurgid. Ostan selle roa tarbeks turult soolaliha, soolakala ning kuivatatud krevette. Riknemisohu tõttu on siin paljud toiduained marineeritud, soolatud või kuivatatud.
Moksi alesie (kohalikus sranani keeles moksie – segu, alesie – liha) jaoks pean esmalt kuivatatud kala ja krevetid sooja vette likku panema ning soolaliha läbi keetma. Seejärel lõikan soolaliha tükkideks ja praen koos küüslaugu ja sibulaga. Kui liha hakkab pruunistuma, lisan pannile nõrutatud krevetid, tükeldatud kala ja õhukesteks ribadeks hakitud kapsa. Viimasena kallan peale tomatipüreest, puljongikuubikust ja veest valmistatud kastme ning lasen roal madalal kuumusel pool tundi podiseda.
Praetud kurkide tarbeks tükeldan esmalt ühe tomati, sibula ja paar küüslauguküünt ning pruunistan need puljongikuubikuga maitsestatud õlis. Seejärel viilutan ühe Suriname kurgi ja lisan pannile. Viimane meenutab oma kahvatu värvi ja jässaka kuju tõttu rohkem valgeks pleekinud suvikõrvitsat kui päris kurki. Kui maja täidab mõnusalt vürtsikas aroom, liha on pehmeks podisenud ja kurgid veel hamba all mõnusalt krõmpsuvad, on toit valmis.
Pärast tunniajast võimlemist auravate pottide ja pannidega vajan veidi turgutust. Higi voolab kui saunalaval. Põgenen viivuks magamistuppa ja käivitan ventilaatori. Mõnulen ruumis ringi keerutavas õhuvoos ja panen tähele, et kell hakkab juba kuus saama. Aga kus on Bas? Siinses kliimas seda probleemi muidugi ei ole, et toit ära jahtuks, aga ikkagi, kuhu ta nii kauaks jääb? Ega see liiklus siin väga turvaline ka pole. Kohalikud pole ratturitega harjunud. Teede ääres on sügavad rentslid. Autod kihutavad…
„Hooooney, I’m home!” kõlab uksest sisse astuva Basi reibas hääl. Kõik on korras! Istume oma roosa pitsvakstuga kaetud köögilaua taha ja hakkame sööma.
Ei tea, vist oleks pidanud seda soolakala kauem leotama, sest toit on tulisoolane. Kurgid oleks pidanud vist ka ära koorima, sest vaatamata praadimisele on nende koor väga kibe. Eks olen järgmine kord targem. Ilmselgelt pole Suriname kokakunst midagi sellist, mille ma paari tunniga omandada suudaksin. Loputame soolase riisiroa ohtra veega alla ning sätime end kinno.
Ma armastan neljapäevi! Tegelikult pole mul teiste päevade vastu ka midagi, aga kuna vaid kord nädalas näidatakse Paramaribos väärtfilme, siis meeldivad mulle just neljapäevad. Surinames on vaid üks suur kino. Jutud käivad ka teise kino ehitamisest, kuid rahapuudusel olevat töö pooleli jäetud. Filmide nimekiri koosneb suures osas õudusfilmidest ning Hollywoodi D-kategooria kassahittidest. Lisaks suurele kinole näidatakse igal neljapäevaõhtul hollandlastest omanikele kuuluvas Zus & Zo nimelises vabaõhukohvikus väärtfilme. Publikuks on enamasti hollandi päritolu praktikandid või turistid.
August on Skandinaavia filmide kuu. Esimesed kolm filmi, mida me nägime, olid Lars von Trieri filmid ning täna õhtul on kavas Rootsi film „Lilja 4-Ever”. Tellime ingveriõlled ja võtame mugavates tugitoolides kohad sisse. Kui päike seitsme paiku loojub, algab filmiõhtu. Ekraanile ilmub kiri, et järgnevad stseenid on filmitud