inimesi. Hele nahavärv oli tekkinud segunemisest valge rassiga. Seda, et nahavärv kreoolide seas olulist rolli mängis, tõestab ka see, et naha igale heledusastmele oli eraldi nimetus. Mulatt oli valge mehe ja tumedanahalise orjatari järeltulija ning mulati ja valge inimese last kutsuti mestiitsiks. Kui mestiits omakorda valgega lapse sai, oli sündinu casties ning veel aste ülevalpool poesties. Poesties’e ja valge järeltulijat nimetati valgeks kreooliks.
Kreoolid moodustavad tänapäeva Suriname elanikkonnast umbes ühe kolmandiku. Vaatamata sellele, et nad praegu enam suurim etniline rühm ei ole, on nende roll Suriname palge kujundamisel kõige suurem. Enamik kreoole jäi linna elama ega taha põlluharimisest midagi teada. Nad on ametnikud, ärimehed, automehaanikud ja nii edasi.
Ryani üliettevaatlikust sõidustiilist hoolimata hakkame vaikselt kesklinnale lähenema. Paramaribo teeb eriliseks koloniaalstiilis puumajade rohkus. Valgeks võõbatud viilkatustega hoonete räästaid ning rõdusambaid ehivad rikkalikud puunikerdused, justkui kannaks need peent pitspesu. Vanalinn on hästi säilinud ning oma unikaalse koosluse tõttu, kus on sulandunud Euroopa arhitektuuri mõju ning kohalikud materjalid ja tehnoloogia, kuulub see UNESCO maailmapärandi nimekirja. Kuid Paramaribos on muudki, mis ahhetama paneb.
Punase tule taga seistes imetlen suurt ja uhket mošeed. Sealt väljub pikas valges kleiditaolises rüüs habemik ning viipab tervituseks naaberhoonest väljuvale naisele. Kui auto uuesti liikuma hakkab, näen, et hoone, kust naine äsja väljus, on sünagoog. Paar ristmikku edasi kõrgub tee ääres hinduismi tempel. Vahukooretorti meenutava valge hoone tornikuplid on ääristatud rikkalike roosade ja helesiniste kaunistustega. Templi toretsev välimus paneb teised pühakojad kahvatuma.
„Ryan, mis liiki inimesi Surinames kõige rohkem elab?”
„Liiki? Mis sa selle all mõtled?”
„Millise rahvusrühma esindajaid on siin kõige rohkem?”
„Hindustanlasi.”
„Hmm?”
Hindustanlasi? Kuidas on võimalik, et Lõuna-Ameerika kirderannikul asuval maal, kus riigikeel on hollandi keel, moodustavad suurima osa elanikkonnast Hindustani poolsaarelt pärit inimesed?
Kui istandused vabastatud orjadest tühjenesid, oli suhkruroo-, kakao- ja kohvikasvatajatel uut tööjõudu vaja. 1873. aastal randus Paramaribo sadamas purjelaev Lalla Rookh, mille pardal oli nelisada Briti Indiast pärit lepingulist töölist. See oli esimene, kuid kaugeltki mitte viimane ports hindustanlasi, mis Surinamesse jõudis, et tühjaks jäänud istandustes tööle asuda. Vaestele india talupoegadele lubati eksootilisel maal lausa taevalikku rikkust. Kohale jõudnud, leidsid nad pudrumägede asemel eest kehvad elamis- ja töötingimused ning iga väikseimagi korrarikkumise eest karistati neid rahatrahviga. Pärast kohustuslikku viit tööaastat lahkus enamik istandustest, kuid jäi siiski Surinamesse elama. Tänapäeval moodustavad Indiast sisserännanud tööliste järeltulijad Suriname kõige suurema rahvusrühma.
Tänu töökusele, kokkuhoidlikkusele ja ühtehoidmisele on endised india immigrandid heal järjel. Paljud neist on praeguseni truuks jäänud põllumajandusele, kuid üha jõulisemalt kõlab nende hääl ka poliitikas, kus nad pakuvad kreoolidele tõsist konkurentsi.
Oleme jõudnud minu sihtkohta – rattalaenutusse. Üürin ratta, et oma liikumisvabadust suurendada. Edaspidi hakkan Ryanit ilmselt vähem nägema. Aga ühte asja tahaksin ma siiski temalt veel kohe küsida.
„Ryan, kas sa oled päris surinamelane?”
„Muidugi olen, kes siis veel?”
„Sa näed välja nagu asiaat ja oled moslem. Ma mõtlesin, et sa pead ennast indoneeslaseks?”
„Ma olen Surinames sündinud ja elan siin. Muidugi olen ma surinamelane.”
„Noh, aga…”
„Minu esivanemad tulid kakssada aastat tagasi Jaava saarelt Suriname istandustesse tööle ja otsustasid siia elama jääda. Ma pole eluski Indoneesias käinud. Kuidas ma saan indoneeslane olla?”
„No kuule, kas sa tahad tõesti öelda, et kogu see kirju seltskond siin tänavatel peab end surinamelasteks?”
„Jah, see ongi Suriname.”
„Aga keda te siis diskrimineerite, kui küsida tohib?” Hetk hiljem mõtlen, et seda poleks ehk olnud vaja küsida. Suriname minevikku arvesse võttes ei sallita siin ilmselt eurooplasi.
„Diskrimineeritakse neid, kes Surinamet ohustavad. Näiteks brasiillasi, kes tulevad siia üle piiri kulda varastama,” vastab muidu nii rahumeelne Ryan silmanähtavalt ägestudes.
Ryani telefon heliseb ja ta lahkub vabandades, uut klienti peale võtma. Sisenen rattalaenutusse. Laenutuse omanik on Menno, kelle mõttes kohe kreooliks tembeldan. Mulle sadulat parajaks keerates areneb vestlus ning Menno räägib, et ta on päritolult hoopis metsaneeger ja sündinud Suriname jõe alamjooksul asuvas metsaneegrikülas. Üle poole oma elust on ta aga Paramaribos elanud. Koolitee jätkamiseks kolis ta pealinna ning asus elama ühe hindustani perekonna juurde. Kes Menno siis on? Hindustani peres kasvanud, linnas elav metsaneeger? Või lihtsalt surinamelane?
Sukeldun tumesinise „naisteka” seljas liiklusesse. Linnaplaneeringus pole ratturitele ja nende liikumismugavusele erilist tähelepanu pööratud. Siiski on ratas Paramaribos kõige kiirem ja mugavam liiklusvahend. Jalakäimiseks on vahemaad liiga pikad ja autoga sõitmiseks ummikuid palju. Koduteel möödun Liibanoni pulmariietekauplusest ja peatun hiinlaste supermarketis, et koduseid munavarusid täiendada. Poeuksel tuleb mulle vastu valge neiu. Noogutan tervituseks. Ma ei tunne teda, aga omad hoiavad siiski kokku. Nii on siin kombeks. Igal suuremal rahvusrühmal on oma partei, kes valitsuses nende huve esindab.
Mul ei jäägi üle muud kui Ryani selgitusega leppida ja tõdeda, et Suriname on tõepoolest nagu lapitekk. Kõik erinevate kultuuride ja inimrasside esindajad, kes siia erinevatel aegadel on toodud või ise tulnud, moodustavadki kohaliku rahvuskultuuri. Nagu meil on setud ja saarlased, on neil indialased ja indiaanlased. Eri rühmad on säilitanud oma eripära, keele ja religiooni, kuid kõik nad on surinamelased. Seda kinnitab ka pilguheit Suriname kalendrisse. Riiklike tähtpäevade nimekirjas on kristlaste jõulud, moslemite suhkrupüha, hindude holi phagwa1 ning indiaanlaste „pärismaalaste päev”. See on muidugi väga tore ja kultuuride mitmekesisus on kindlasti Suriname üks suurimaid rikkusi, kuid minu plaan järgnevate kuude jooksul Surinamet läbi ja lõhki tundma õppida muutub järjest keerulisemaks.
KOHANEMISRASKUSED
„Hei, lutsukomm!” hüüab mööduva auto avatud aknast kellegi mehine hääl. „Ma tahan sind lakkuda!” Kui originaalne! Mida hüüdja ilmselt ei tea, on see, et mu nahka katab ühtlane segu tugevatoimelisest sääsetõrjevahendist, päikesekreemist ja higist. Mul ei kulunud paari päevagi, kui õppisin pärast järjekordse mango söömist sõrmi puhtaks mitte lakkuma.
Et rattaga liiva sisse mitte kinni jääda, võtan enne kodutänavasse keeramist hoo üles. Lenkstang kaardub poekottide raskuse all. On keskpäev ja päike kavatseb mind mu omas rasvas elusalt ära praadida. Minu õhuline hõlst, mis etiketi järgi eriti sobilik troopilise kliima jaoks, on keha külge kleepunud ja suurest õhuniiskusest läbimärg. Naabrinaine viipab mulle vastasmajast ja uurib etteheitval toonil, et kust ma nüüd sellise palavaga tulen.
„Käisin tööd otsimas,” vastan ausalt.
Naabrinaine sirutab käe tugitooli kõrval asuva laua suunas. Laual on jääkuubikuid täis klaas ingveriõllega. Ta võtab mõnuga suure lonksu jahedat magusvürtsikat jooki ning jätkab vestlust. „Tööd otsimas?” küsib ta imestusega. „Ma mõtlesin, et sa siia puhkama tulid.”
Selgitan, et tulingi puhkusele, aga et Surinamet paremini tundma õppida ja ennast arendada, soovin siin ka töötada. Tegelikult on mu plaanid palju lennukamad. Tahan pool aastat oma elust pühendada arenguriigi aitamisele, Lõuna-Ameerika