Sellist tolerantsust ei saa olemas olla. Keegi peab ikka muulane olema, et oleks kas või võimalik omade ja võõraste vahel vahet teha.
Mu pilk jääb pidama taskust autoistmele veerenud ühedollarilisel. Mündi tagumisele küljele on graveeritud Suriname vapp, millel on kujutatud kahte vibuga indiaanlast, Suriname põliselanikku. Loogiliselt võttes peaksid pärismaalastest indiaanlased, kes elasid siin juba aastatuhandeid enne valgete kolonistide tulekut, need päris õiged surinamelased olema. Euroopast pärit maailmavallutajatel oli asjast aga hoopis teistsugune arusaam.
Et Suriname kirjust tänavapildist vähegi sotti saada, peab minema ajas pisut tagasi. Suriname „avastasid” hispaania maadeuurijad juba 16. sajandi alguses, kuid alles poolsada aastat hiljem, kui eurooplasi vaevas raskekujuline kullapalavik, hakkas läänemaailm Suriname vastu suuremat huvi tundma. Esimeste seas kohale jõudnud inglased, kes lootsid siit suurtes kogustes kulda leida, avastasid pärast tulutuid otsinguid, et siinne maakamar sobib suurepäraselt ka suhkrurooistanduste rajamiseks. Kohalike indiaanlastega aeti esialgu aumeheäri. Kaupa vahetati kauba vastu. Sellest hoolimata oli lääne tsivilisatsiooni mõju pärismaalastele laastav. Merereisijad tõid endaga kaasa viiruseid, mis kohalikele eluohtlikuks osutusid. Paljud indiaanlased surid grippi, kuna nende organism ei osanud end selle haiguse vastu kaitsta.
1667. aastal vahetasid inglased oma Suriname valdused hollandlastele kuuluva New Yorgi vastu. Hollandlased alustasid suure hooga uute istanduste rajamist ja – kokkuhoidlikud, nagu nad loomult on – üritasid kohalikke elanikke tasuta tööjõuna kasutada. Paraku ei kuulunud raske töö tegemine indiaanlaste elustiili juurde ja „punaste” orjade suur suremus tegi istanduste arendamise väga keeruliseks. Vastumeelsus raske füüsilise töö vastu ja väljakannatamatu ebaõiglus – olla orjastatud oma kodumaal – tõukasid indiaanlasi vastuhakule. Aastatepikkune vastutegevus ning istanduste hävitamine viis lõpuks rahu sõlmimiseni ning indiaanlaste kasutamisest tööjõuna loobuti. Indiaani hõimud taandusid raskesti ligipääsetavatele rannikualadele ning vihmametsade sügavustesse ja edaspidi neil valgete kolonisaatoritega palju kokkupuuteid ei olnud. Mingil määral tegid nad hiljem koostööd istanduste omanikega, andes noile teada plehku pistnud orjade asukohti, kuid sellega asi piirdus. Indiaanlased jätkasid oma traditsioonilist elu tsivilisatsioonist kaugel ning Surinamet hakkasid üles ehitama järjest uued sisserändajate hordid.
Tänapäeval on indiaanlased üks Suriname vähemusrahvustest ning nad moodustavad elanikkonnast vaid kaks protsenti. Indiaanlased jagunevad hõimudesse. Surinames elavad aravaki, trio, kariibi, vajana ja akurio suguharu indiaanlased. Vaatamata sellele, et indiaanlased eristuvad omaette rahvusrühmana muust elanikkonnast, pole erinevate indiaani hõimude vahel erilist koostööd, mistõttu nende mõju ühiskonnale on väike. Nii nagu teiste riikide pärismaalased on ka Suriname indiaanlased välismaailmale lihtsalt vaatamisväärsus. Kuid tsivilisatsioon ei ole neid puutumata jätnud. Turistid, kes loodavad näha niudevööde ning kehamaalingutega pärismaalasi, peavad kibedasti pettuma. 21. sajand koos oma ihaldusväärsete tehnikavidinate ja moekarjetega on jõudnud ka Suriname sisemaa indiaanlaste küladesse. Indiaanlased on küll paljuski säilitanud oma traditsioonilise elustiili, kuid osaliselt sulandunud Suriname ülejäänud elanike kultuuridesse.
Järjekordne auk asfaldis, järjekordne äkiline pidurdus, järjekordne kolks peaga vastu autoakent. Huvitav, kas Ryan käib ka oma päris sõbratariga, kui see tal kunagi tekkima peaks, sama hellalt ümber nagu oma autoga? Samas, kui uskuda Ryani sõnu, et ta kunagi oma telefoni välja ei lülita ja sõidab alati, kui tellimusi on, pole valgel Toyotal põhjust konkurenti karta. Või siiski?
„Paari kuu pärast ostan veel ühe uue suurema auto,” räägib Ryan oma plaanidest. „Siis saan korraga rohkem inimesi vedada. Mul klientide hulk kasvab pidevalt. Praegu kulub mul palju raha kah. Ma ehitan endale teist maja.”
Midagi Ryani jutus ei klapi. Tema usinus ja metoodiline asjaajamine tundub kuidagi väga ebasurinamelik. Vaatan taksoaknast tee ääres istuvaid inimesi, kes meenutavad mulle meie „usinat”, päevad läbi rõdul peesitavat naabriprouat Tetri tänavalt. See seal on tõeline Suriname elustiil.
Inimestele, kes Surinamest mitte midagi ei tea, seostub see maa sageli esmalt Aafrikaga. Näiteks minu vanaemale. „Ole seal nende mustadega ikka ettevaatlik!” kõlasid tema hoolitsevad sõnad, kui ta kuulis, et ma Surinamesse lähen. Aga kust ta teadis, et Suriname kohalikud elanikud musta nahavärviga on? Nagu alati, oli vanaemal õigus – vaatamata sellele, et Suriname on Aafrikast tuhandete kilomeetrite kaugusel, on riigi minevik ja olevik selle mandriga väga tihedalt seotud ning suur osa kohalikust elanikkonnast on musta rassi esindajad. Kui ohtlikud nad on, see on muidugi iseasi.
Et hollandlastel inglastega tehtud hinnalisest vahetuskaubast kasu tõuseks, oli istandustesse uut tööjõudu tarvis. Kui selgus kurvastav asjaolu, et indiaanlastest töörügajaid ei saa, pidid istanduse omanikud kalli raha eest võõrtööjõudu sisse ostma. Jah, orjad olid kallid ning tähendasid suurt investeeringut. Orjade tööiga oli lühike. Täisväärtuslikuks peeti vaid 15kuni 36aastaseid töölisi. Samuti oli orjade suremus väga suur ja järglasi said nad minimaalselt. Lisarisk oli mõni selline mässumeelne ori, kes ka teised, rahumeelsed töötegijad ülestõusule ässitab. Seega – suhkruroo-, kohvi- ja kakaokasvatajatele oli hea tööjõu hankimine üks kõige suuremaid mureküsimusi.
Kuigi täpne arv pole teada, arvatakse, et alates 17. sajandi algusest kuni 1863. aastani, kui orjakaubandus Hollandi kolooniates keelustati, saabus Surinamesse looma kombel laevadesse aheldatuna 300 000 kuni 500 000 orja. Enamik inimkaubast pärines Aafrika läänerannikult. Peaaegu kuuendik lastist pikki nädalaid kestvat merereisi üle ei elanud.
Elusalt Surinamesse jõudnud orjad läbisid esmalt nädalase toibutuskuuri kaubandusliku välimuse taastamiseks. Siis jõudsid nad Paramaribos asuva Zeelandia kindluse müüride vahele orjaturule. Seal vahetasid nad omanikku, viidi istandustesse ja pandi tööle. Orjade edaspidine elu sõltus paljuski omanikust. Kõige kardetumad ning halvema mainega olid juutidest suhkrurookasvatajad. Esiteks oli suhkrurooistandustes töö kõige raskem ning teiseks polnud juutidel kombeks orjadele pühapäeva vabaks anda.
Valgete istanduseomanike arv oli orjadega võrreldes marginaalselt väike. Seega elasid isandad pidevas ülestõusuhirmus. Tööliste hulgas distsipliini säilitamiseks ja võimu enda käes hoidmiseks karistati iga väikseimagi eksimuse eest ebainimliku julmusega. Kõige karmimad karistused kehtisid aga marronage’i ehk istandusest põgenemise puhul. 1730. aasta kroonika kirjutab: „Neeger Joosjele torgati rauast haak läbi ribide ning ta riputati võllapuule, kuni ta seal kooles. Tema pea löödi maha ja pandi jõeäärsele Waterkanti bulvarile posti otsa teistele õpetuseks. Neegrid Wierai ja Manbote seoti vaiade külge, neid põletati hõõguvate tangidega ning seejärel nad tuhastati elusast peast.”
Hoolimata põrgulikest karistustest oli ärajooksjaid palju. Jõgede ääres paiknevatest istandustest sai ööpimeduse varjus ohutusse kaugusesse sõuda ning siis metsasügavusse kaduda. Valgete meeste vihmametsas liikumise ja toimetulemise oskused olid väga viletsad ja seetõttu õnnestus pagejatel end metsas sisse seada ja rahulikult põgenikuelu elada, ilma et endised omanikud neid kätte oleksid saanud. Isoleeritus ja minimaalne kontakt välismaailmaga tagasid ka kultuuri ja keele säilimise. Antropoloogide sõnul on Surinames Aafrika kultuur kohati isegi ehedamalt säilinud kui Aafrikas endas. Põgenenud orje hakati kutsuma metsaneegriteks ja seda nimetust kasutatakse väga sageli ka praegu. Samuti kutsutakse neid ka maroonideks, kuid sõna tähendus (cimarron tähendab ärajooksnud karilooma) on muutnud selle nimetuse paljudele alandavaks. Lisaks on viimasel ajal diplomaatilisemas keelepruugis vastakaid tundeid tekitava sõna „neeger” vältimiseks kasutusele võetud ka uus nimetus: metsakreoolid.
Kreoolid on Aafrikast toodud orjade Surinames sündinud järeltulijad. Kui orjakaubandus 1863. aastal keelustati, olid kreoolid kohustatud veel kümneks aastaks istandustesse tööle jääma. Paljud sellega ei leppinud ning pagesid Paramaribosse. Kui kohustuslik tööaeg lõppes, pühkis enamik kreoole istanduste tolmu taldadelt, pani kingad jalga (orjadel oli keelatud jalanõusid