s inspiratsiooni ja tuletas meelde, mis on elus oluline
SAATEKS
Minu esimesest Kreeta-suvest 2005. aasta juunis on möödunud üksteist aastat. Suvi, mis oli mõeldud vaid kergeks hingetõmbeajaks ja endas selguse leidmiseks, tõi kaasa kõike muud, kui plaaninud olin.
Mulle ei ole iial talv meeldinud, olen seda vastikult külma ja pimedat aastaaega lapsest saadik vihanud. Villane sall, millele tati tilkudes kõva jäine korp tekkis, lumest läbivettinud kootud labakud ja niisked saapad olid piin, mis ka täiskasvanueas meelest ei läinud. Juba augustis hakkas talvekartusest tingitud raskemeelsus ligi hiilima.
Minu otsus Kreetale sõita oli juhuslik, lihtsalt soov ükskõik millisesse sooja paika sattuda ning elu üle järele mõelda. Olin endaga pahuksis 28aastane sappi pritsiv vanamoor, kellega sõpradel enam lõbus ei olnud. Stressist tekkinud tervisehäda ajas aga karika lõpuks üle ääre ning ma võtsin julguse kokku, esitasin tööl lahkumisavalduse ja jäin põnevusega ootama, mis minust saab…
Nüüdseks olen tutvunud selle kauni saarega nii turisti kui kohalikuna ja algusaegade illusioonid on seebimullina lõhkenud. Olen end hakanud samastama pigem kohalikega kui Kreetal elavate välismaalastega. Nõukaajaga karastunud eestlased kohanevad siinse eluga hoopis kiiremini kui lääneeurooplased, kellele Kreeta elu on ehk liiga arhailine. Ka minule tundus alguses, et olen ajas vähemalt viiskümmend aastat tagasi rännanud, kuid õppisin tasapisi teatud kohalikke eripärasid nautima. Siin elades tuleb unustada anonüümsus ja suhtlusest eemalehoidmine. Põlise pealinlasena oli mulle harjumatu, et ma ei saanud enam mugavalt massi sulanduda, vaid kõigil, ka toidupoe müüjal, on sinuga asja. Kreetalased eelistavad alati personaalset suhtlust. Milleks kasutada pangaautomaate, kui pangakontoris saab telleriga kenasti juttu vesta? Milleks külastada tundmatu omanikuga restorani, kui saab nautida personaalse teenindusega söömaaega?
TAHAN ÄRA
Pime ja kõle esmaspäeva hommik Eesti pealinna kivises magalas. Niiskus tungib läbi vanadusest hõredate aknaraamide veneaegsesse korterisse. Õhus on kerge kassipissihais. Ah, kuidas ei suuda end soojast voodist välja ajada. Ees on uus nädal, mis ei too endaga kaasa midagi uut. Kõik on ikka vanaviisi – tülgastus ja tüdimus kõige vastu. Ainuke võimalik muutus võib olla vaid halvemuse poole.
Kui vaid saaks magada, hommikust õhtuni, öö takkapihta. Iga ärkamine algab ühe mõttega – magada, magada, magada! Magada kogu elu maha. Paraku saab kaine mõistus masendusest võitu ning ma tõusen lõpuks püsti. Ees ootab kaheksa tundi moodsat orjapõlve tähtsa suurfirma kontoris. Seal võtan end niipalju kokku, et saavutada tubli miinimum vältimaks kohest kingasaamist. Aeganõudvamad ülesanded kuhjuvad, kuid nendega tegelemisele ma tööl aega ei raiska. Selleks on ju uneaeg, kui kõik tegemata tööd korraga luupainajana rõhuma hakkavad.
Mul on koduuksest väljumiseni aega täpselt 12 minutit. Kõik on hoolega välja arvestatud ja läbi proovitud, et võimalikult pikalt voodis olla. Minut hambapesule. Kolm minutit meigile, kaks juustele. Riided on targu õhtul toolileenile valmis pandud, seega riietumine võtab minuti. Kaheksas minut läheb kassi toitmisele. Üheksas ja kümnes minut kuluvad kiirele võileiva allakugistamisele ning viimased kaks minutit jäävad talvevammuste selga ajamisele ning käekoti komplekteerimisele. Nüüd võib alata pooletunnine jalutuskäik tööle, mis on ehk päeva parim osa, sest mingis mõttes on kõik veel ees… On õhkõrn võimalus, et juhtub midagi huvitavat ja helget.
Kohale jõudes selgub, et see oli vaid ilus unistus. Kestab ikka seesama morn ja külm argipäev. Olen kindel veel ainult selles, et nii see jätkuda ei saa. Üks võimalikest lahendustest sarnaneb filmiga „Falling Down“, kus peategelast mängiv viisakas härrasmees Michael Douglas sõgestub ning kukub juhuslikult kätte sattunud relvadega keset New Yorki täristama. Teine ja positiivsem variant on määramatuks ajaks enese eest põgenemine palmipuudega palistatud rannale.
Kontoris teen ära kõige kiiremat reageerimist nõudvad ülesanded ning seejärel asun surfama kõikvõimalikel reisiteemalistel veebilehtedel. Minu peas on küpsenud otsus Eestist lahkuda, sest muidu vajun aina sügavamale masendusmülkasse, mida enam ammu ei leevenda ka igaõhtune ravinaps.
Seega raiskan tööandja tasustatavat aega ning sukeldun virtuaalmaailma. Ehk sähvatab kuskilt päästev valguskiir? Ühel hetkel satub minu pilk reisifoorumis trip.ee postitusele „Läheme Kreetale tööle“. Ma ei ole iial Kreekas käinud ning tean sellest kandist vaid niipalju, mida lapsepõlves loetust Antiik-Kreeka kohta mäletan.
Oma lühikeses postituses mainib üks tütarlaps Helen, et on Kreeta saarel kunagi töötanud, ning märgib ära ka potentsiaalse palga, mis tundub päris kehvake. See mind aga ei heiduta. Postituse stiili analüüsides tundub, et kirjutaja on suure tõenäosusega nii vanuse kui suhtumise poolest mulle sobilik kaaslane. Vastan talle ja järsku tundub elu juba lootusrikkam. Vaimusilmas näen eesootavaid seiklusi, põnevaid tutvusi ja päikeselisi päevi.
Edasi käib kõik kiirelt. Esitan tööl viisakalt lahkumisavalduse ning vastupidi pikaaegsele soovunelmale ei saada ülemusi sinna, kuhu päike ei paista.
Mõnulen teadmatuses tuleviku ees. Üle pika aja ei aima ma, mida elu toob, ja see mõjub kui ergutav süst. Ma sõidan täiesti võõra inimesega Euroopa teise otsa, meil ei ole tööd ning me ei tea isegi seda, kuhu me peatuma jääme.
On 2005. aasta juunikuu algus ning ma seisan ootusärevalt Tallinna lennujaamas oma reisikaaslase, sellesama Heleniga, keda näen alles teist korda elus. Näpus üheotsapilet Kreetale ning kaasas seljakott suveriiete ja mõne kingapaariga. Mind on saatmas murelikud vanemad ning sõbranna, kelle hooleks jääb nüüd mu triibuline kass Vasja. Seda igale poole pissivat kassivolaskit jään kõige rohkem taga igatsema…
KONARLIK ALGUS PUHKAJATE PARADIISIS
Maandume Kreeta lõunamaiselt mustjasse öhe, lennuki aknast paistmas üksikud tuled. Saarel esimesi samme tehes paitab mind soe hilisõhtune tuuleke ning ninna tungib harjumatult magus aroom. Tunnen mõnusat ärevust, sest nüüd võib kõike juhtuda…
Meie ettevalmistused uue eluetapi jaoks on suhteliselt kesised. Otsustame, et suundume lennuväljalt otse saare idapoolses osas asuvasse Ágios Nikólaose nimelisse linna, kus pidavat olema hulk suuri hotelle ja seega ka arvukalt töökohti. Mul pole aimugi, mida see pühaku nimega umbes Viljandi-suurune linnake endast kujutab, kuid Heleni sõnul on tema tuttava tuttav seal kunagi kuskil edukalt ametis olnud.
See napp info on mulle piisav, et kõigega päri olla.
Esimese öö veedame Irákleio lennujaama ootesaali kõvadel plasttoolidel. Lend saabub hilja, täielikus kottpimeduses ning me ei ole endale kuskil ööbimist organiseerinud. Otsustame peale lühikest vaagimist raha kokku hoida ja kannatame mõned ebamugavad tunnid ootesaalis kügeledes ära. Irákleio Nikos Kazantzakise nimeline lennujaam, millel on veebilehe sleepinginairports.net kohaselt au kuuluda Euroopa kõige halvemate lennujaamade esiviie hulka, on pisike, kulunud ja igav. Suur on meie rõõm, kui esimesed päikesekiired varahommikul paistma hakkavad ning ma näen elus esimest korda Kreetat. Või siis vähemalt seda mittemidagiütlevat lennujaama ümbrust. Vaatepilt pole just kõige ülevam, kuid see-eest valitseb ütlemata mõnus soojus ja ninna tungib tugev bugenvilleade aroom.
Sätime end uue ja moodsa konditsioneeritud Irákleio-bussi peale, et saare pealinnas Ágios Nikólaose bussile ümber istuda. Pealinnast on see kuulu järgi ülikaunis mereäärne endine kaluriküla 62 kilomeetri kaugusel. Distants ei ole ju märkimisväärselt pikk, kuid sõiduaeg on oodatust vähemalt poole pikem sinkavonkaliste ja mitte just kõige parema kattega teede tõttu. Seetõttu saan mööduvat maastikku rahulikult nautida. Kõige rohkem paeluvad mind mäed, mis kaugelt vaadates kaetud pisikeste hallikasvalgete täppidega. Lähemale jõudes näen, et tegemist on ohtlikult turnivate lamba- ja kitsekarjadega, kes hoolimata kehvast pinnasest ikka midagi närimiseks leiavad.
Juuni alguses on loodus veel värske ja roheline. Kreetal meie mõistes metsa pole, kuid rohelust annavad kõikjal laiuvad oliiviväljad ja igihaljaste okaspuude välud. Rõõmsaid punaseid, roosasid ja violetseid värvilaike tekitavad lopsakad kõrged bugenvilleade põõsad, mis teede ääres elumajadele