unesegaselt silmad ja ei näe esmapilgul midagi vapustavalt kaunist. Ágios Nikólaose pisike bussijaam on mittemidagiütlevas kohas ja ümbruskond tekitab pigem pettumust. Täiesti teine vaatepilt avaneb seevastu lühikese jalutuskäigu järel, kui oleme võtnud suuna mere poole, linna keskusesse. Kitsad vonklevad tänavad, armsad värviliste aknaraamidega majakesed, türkiissinine meri ja lisaks piltpostkaardilik järv, mis poolitab linna. Olen vaimustuses! Leiame endale ühel kitsal põiktänaval üüritoa ning ilus elu võib alata.
Paraku jääme Kreeta ühte ilusamasse linna vaid kaheks ööks, sest tõenäoliselt oleme me väga rohelised tööotsijad ega leia kolme päeva jooksul ühtegi potentsiaalset ametiposti. Esimesena käime läbi suurimad hotellid, see tundub kindla peale minekuna. Paraku lastakse meid vaid ühes kohas ülemuse juurde.
Ent ka ülikonnaga ülemuse jutule saades ei ole meil pikka pidu. „Mida te soovite?“ küsib hilises keskeas meesterahvas konkreetsel toonil, seirates meid ebameeldiva pilguga alt üles ja ülevalt alla. Mul on ebamugav, mulle tundub järsku, et minu kleit on liiga suure dekolteega ja eblakas. Saanud vastuseks, et otsime tööd, ükskõik millist, palub ta meil kirjutada suvalisele paberilipakale oma telefoninumbrid ja audients saab läbi. Palumata jätame lauale ka oma elulookirjeldused, aga lahkume suurema lootuseta. Muidugi ei helista meile keegi tagasi.
Järgmisena jalutame läbi baarid, restoranid ja suveniiripoekesed.
Kordub muutumatu dialoog: „Me otsime tööd, ega teil kedagi vaja pole?“
„Ei, hetkel küll mitte! Praegu on turiste nii vähe,“ kõlab erinevates variatsioonides vastus, mida usutavuse mõttes vürtsitatakse ka sügavate ohete või kahetseva pearaputusega.
Saame ühes pisikeses poes jutule venelannast müüjatariga, kes meie indu karmilt kärbib. „Halb hooaeg on,“ ohkab hoolikalt blondeeritud ja pidulikult meigitud Ljuba. „Näete, kliente ei ole ligilähedalgi. Raske on, raske. Peaasi, et kuidagi leiva lauale saab.“
Vaatame Heleniga teineteisele häiritult otsa ja minu südamesse hiilib kahtlus, et järsku olen oma suures muutuste vajaduses üleüldse vale otsuse teinud. „Ärge te, tüdrukud, siia jääge, vaadake kuskil suuremas linnas ringi,“ kostab lõpuks sõbralik soovitus.
Anname alla ja otsustame kuhugi mujale edasi liikuda. Aga kuhu? Mina ju Kreetat ei tunne, minu nõuandjaks on vaid Lonely Planet. Jään jälle lootma Helenile, kes tuleb välja ettepanekuga sõita Réthymnosse, saare suuruselt kolmandasse linna, mis asub strateegiliselt kahe suurema linna Chaniá ja Irákleio vahel.
Jõuame varasel ennelõunal Réthymnosse ja astume päevinäinud kipakast bussijaamast keskpäevasesse hingematvasse leitsakusse. Hakkame soonivate seljakottide raskuse all kookus olles kesklinna poole rühkima, higinired voolamas. Kavatseme oma esimesed ööd veeta noortehostelis, mis Lonely Planeti sõnul asub vanalinna kitsal kõrvaltänaval, suuremast suminast parasjagu eemal.
Liigume aegluubis Réthymno inetust uuslinnast vanalinna poole ning esialgu ei jäta see korratu välimusega paik eriti head muljet. Uuslinnajagudel ongi pahatihti selline mõju, ükskõik kus riigis me ka ei asu. Hoopis teine tunne tekib Réthymno „vanast väravast“ veneetsiaaegsesse vanalinna jõudes. Uuslinn on alati kuidagi anonüümne ja eba-personaalne, vanalinnas valitseb aga inimlik mõõde. Tänavad on kitsad, majad madalavõitu ning seisavad tihedalt külg külje kõrval.
Leiame hosteli põiktänaval kiiresti üles, see on kohe „vanast väravast“ sisse astudes paremat kätt.
Kena ja väga puhta välimusega hostelis tervitab meid märgatavas pohmeluses vaevlev noorsand. Meel läheb lausa haledaks talle tööd tekitades, aga teeme südame kõvaks.
„Tere, meil pole küll broneeringut, aga kas teil kaht vaba kohta on?“ uurin ma viisakalt, üritades noorhärra piinatud ilmet mitte tähele panna. Proovime igaks juhuks ka natuke õnnetut nägu teha ja lööme oma planeerimatust häbenedes ripsmed malbelt maha.
„Tšau, tüdrukud!“ vastab ta natuke elavnedes. „Teie jaoks on meil ikka kohti. Kuueses toas!“ lisab ta kelmikalt silma pilgutades.
Naeratame kergendatult ja täname mõttes õnne, et meil sattusid seljas piisavalt lühikesed kleidid olema.
„Mina olen Jason Kanadast, ma töötan siin,“ avaldab ta lisaks tähtsa info. Tunneme kergendust, et oleme soodsa ulualuse leidnud, mis siis, et peame seda jagama veel nelja võõra inimesega.
Kuni me otsime maksmiseks vajalikke eurosid, tutvustab ootamatult särtsakas Jason meile olulisemaid punkte hosteli päevakorrast ja eeskirjadest. Näiteks et õlut saab igal ajal vastuvõtust osta ning nädalalõppudel käib hostelirahvas koos väljas meelt lahutamas. Meile see sobib, uued tutvused ei tee kunagi paha.
Linna ainuke noortehostel on meeldivalt boheemlaslik paik, kus on vaid suured, kuue kuni kaheksa voodikohaga toad, baariletiga ühine koosviibimistuba ning privaatne siseõu. Ehkki hostel on avatud ööpäev ringi, valitseb peale kella 23 majas vaikus, sest öörahu rikkumise korral on paari minutiga kohal politsei. Seega saab end alati rahulikult välja magada ning halvimal juhul võib sind äratada vaid ööklubituurilt naasev toakaaslane.
Esimesel Réthymno hommikul algab meie tööotsimise saaga, niisama puhkamisele enam aega raisata ei täi.
Plaan on lihtne – käia end pakkumas igas ettejuhtuvas hotellis, restoranis ja baaris. Me ei ole nõudlikud, kõik peale intiimteenuste sobib. Olen Eestis valmis printinud portsu elulookirjeldusi, mida on kahte tüüpi: lihtsustatud ja lühike ilma kellade ja viledeta ning päris CV. Nii-öelda päris CVd mul esialgu küll vaja ei lähe.
Tõmban soliidseima ehk kõige rohkem ihu katva suvekleidi selga ning valmistun piinarikkaks katsumuseks moraalselt. Minule kui vähese jutu ja kehva enesemüügioskusega eestlasele tundub ukselt uksele käimine tohutu eneseületusena. Helen tundub olevat enesekindlam ja ma üritan samuti südame kõvaks teha. Sisendan endale, et mind ei tunne siin keegi, isegi kui end lolliks teen, ei huvita see kedagi.
Jõuame esimesse juhuslikult valitud elegantsesse rannaäärsesse hotelli, suundume pealtnäha enesekindlalt vastu-võtulauda ning soovime kohtuda juhatajaga. Noor neiu vaatab meid umbusklikult – ju on ta sel hooajal juba kümneid meiesuguseid näinud –, kuid juhatab meid siiski koridorisügavuses olevasse suitsusesse kontorisse. Pikka juttu seal aga pole. „Kust kohast te, tüdrukud, olete?“ uurib mustade vuntsidega mees oma massiivse direktorilaua tagant. Saanud vastuseks, et Eestist, uurib ta kahtlevalt, kas meil on üldse õigus Kreekas legaalselt töötada. Kohman midagi Euroopa Liidu liikmeks olemise kohta, kuid paraku selgub, et ükski korralik hotell meid kui illegaalset tööjõudu kasutada ei soovi, sest trahvid on riskimiseks liiga suured.
Seadust muudetakse 2006. aasta mais – sellest ajast saavad Eesti vabariigi kodanikud Kreekas seaduslikult töötada.
Pole hullu, mõtleme, ja võtame järgmisena ette kõikvõimalikud baarid ja toitlustusasutused. Seal kuulu järgi nii seaduskuulekad ei olda. Paraku sarnaneb kogu protsess juba Ágios Nikólaoses kogetuga.
Edu saavutamiseks otsustame eraldi õnne katsuda. Õhtul saabub õhevil Helen hostelisse ja pahvatab: „Ma sain vist töö!“
„Kus kohas siis?“ küsin hooletult kerge kadedusnoodiga.
„Ühest rannaäärsest baarist lubati homme kindlasti tagasi helistada, omanik on õnneks hollandlane,“ seletab ta lootusrikkalt. Mina nii edukas pole olnud. Ainult mingis kulunud välimusega kohvikus üritas albaanlasest ettekandja mulle ligi tikkuda, lubades ülemusele minu eest kindlasti kosta. Paraku ei tule ka rannaäärsest baarist Helenile ühtegi telefonikõnet.
Kõikjal, kuhu sammud sean, hindavad tähtsad meessoost ülemused minu välimust asjatundliku pilguga, nagu kalkuleerimaks, kas ikka tekitan tema ärile oma säärejooksu või rinnapartiiga lisaväärtust. Tundub, nagu naisi kuskil vastutaval kohal polegi, on ainult keskealised või veelgi vanemad meesterahvad, kes on alati hirmus autoritaarse olemisega.
Nahaalsemad jagavad oma kommentaare ka töökaaslastega ning mõnikord tabab mu kõrv kreekakeelse jutuvada seest ka arusaadavamaid sõnu nagu „seks“ või