le lõputus armastuses on iga inimelu hindamatu väärtusega
ESIMENE SAMM
Esimest korda 1998. aasta juunikuus Ahvenamaale ja Kökari saarele saabudes ei osanud ma loomulikult aimata, et ühel päeval panen saarel avastatut ja kogetut kirja ning tunnen suurt tänumeelt kõige üle, mida siiatulek on endaga kaasa toonud. Olen Ahvenamaale sõitnud lugematuid kordi ja üha uuesti tõdenud – see paik on mu südamele väga armas ja siin tahan ma aeg-ajalt olla. Kasvõi mõne nädala või kuu aastas. Siin kosub mu hing. Siinse erilise looduse ja inimeste kaudu olen kildhaaval saanud üha enam aimu ka iseendast ja kõige Loojast.
Olen palju kordi mõelnud, et võiksin Ahvenamaale punkti panna ja mõnda teise kohta sõita. Punktidest on seni siiski vaid komad või mõttekriipsud saanud. Minu Ahvenamaaks sai saarestiku kõige lõunapoolsem saar ja vald Kökar koos oma paljude saarekestega. See ei ole lihtsalt üks paik paljudest, vaid siin on minu juured. Mitte füüsilised ega vaimsed, vaid täiskasvanulik-kogemuslikud. Siin on minust suures osas saanud see, kes olen praegu. Raamatu kirjutamine on samuti mulle palju õpetanud, nii kirjutamise kui iseenda kohta. Selle käigus on saanud selgeks, et kõike kogetut-nähtut kirja panna ei õnnestu. Olen siiski rõõmus, et saan käesoleva killukese Sulle, armas lugeja, edasi anda, ja loodan, et see Sinu südamesse midagi tähendusrikast lisab!
Käesoleva raamatu kirjapanemine on saanud omaette teekonnaks. Kirjutamine on viinud uute kohtumiste, tegemiste ja valikute jalamile, millest on võrsunud täiesti uued peatükid nii elus kui raamatus. Alguse sai see teekond aastal 2006, mil pärast kaheksat aastat õppimist ja töötamist Soomes ja Ahvenamaal tundsin suurt igatsust kogetu kirja panna. Kui mõni aeg hiljem mõtteis raamatule pealkirja otsisin, mis sellest, et veel ühtki rida ei olnud kirjas, kõlas seal vaid üks – „Minu Ahvenamaa“. Raamatusarjast ei olnud ma siis veel teadlik. Kuna pealkiri ei tundunud midagi erilist olevat, püüdsin leida midagi originaalsemat. Ühel pimedal õhtul aastal 2009 pidasin taas iseendaga raamatu pealkirja üle arutelusid. Tookord leppisin nimega, mis iga kord kajama jäi, kui pealkirja olin otsinud. Saagu raamatu pealkirjaks „Minu Ahvenamaa“! Seejärel astusin suurde ostukeskusesse, mille sissekäigu juurde olid virnadena laotud „Minu Islandi“ raamatud. Ühtäkki mõistsin, et tegu on raamatusarjaga. Sealt hakkasid asjad edasi hargnema.
2010. aasta suvel sõitsin kaheks nädalaks pisikesele Källskäri saarele Kökari saarestikus, kus raamatu kirjapanemine alguse sai. Sügisest jäi kirjutamine uute tööde ja tegemiste tõttu mõneks aastaks soiku. Et selleks rohkem mõtteruumi luua ja raamat valmis kirjutada, sõitsin 2013. aasta sügisest taas Ahvenamaale, sedakorda pealinna Mariehamni1. Seal võttis elu taas täiesti uue pöörde. Nüüd olen Ahvenamaal olnud mõnes mõttes rohkem kui kunagi varem. Selle aja jooksul on minu arusaam sellest maast taas avardunud ning armastus saareriigi ja eriti Kökari saare suhtes süvenenud veelgi.
Olen tänulik ahvenamaalastele, eriti Kökari saare elanikele, kes on mind aastate jooksul soojusega vastu võtnud, jaganud oma lugusid ja elu saarestikus ning mindki sellesse haaranud. See on olnud rikastav ja hindamatu kogemus! Eriliselt tänan Antoni külalismaja peret, kes mind läbi aastate on saatma jäänud. Aitäh Ahvenamaa maavalitsusele stipendiumi eest, tänu millele sain 2010. aasta suvel viibida ja kirjutada Källskäri saarel asuvas külalisresidentsis. Olen tänulik Kökari luterlikule kogudusele võimaluse eest pühendada 2015. aasta suvi kirjutamisele kiriku kõrval asuvas kogudusemajas. Eriliselt tänan kirjastuse Petrone Print usinat tiimi paindlikkuse ja vastutulelikkuse eest kirjutamisprotsessi käigus. Väga olulise panuse andis raamatu valmimisse Terje Metsavas, keda tänan pühendumise ja asjatundliku toimetamise eest – raamatu sisu sai tänu sellele kuldääre! Olen südamest tänulik ka kirjanik Hille Karmile, kes oli mind alati valmis hüva nõuga toetama. Tänan kõiki abivalmis inimesi, kes kirjutamisteekonnal ühel või teisel viisil kaasa on aidanud – tänu teile on raamat valmis!
Ma ei ole seda raamatut kirjutanud üksi. Minu kõrval on olnud ka väsimatud sõbrad, kes ei ole hetkekski kaotanud lootust, et raamat ilmub. Nad on minusse uskunud ja nende usk on aidanud ka minul uskuda. Tänangi kogu südamest igaüht teist, kes on sel teel julgustava sõna või innustava mõttega toeks olnud – need on olnud asendamatud! Tänan oma isa ja ema ning venda perega, kes on vist lihtsalt lootnud, et ma selle raamatu ükskord valmis saan, vahel võib-olla mõistmata, millega ma ikka täpselt tegelen. Aitäh teile kannatlikkuse eest! Suurim tänu Loojale, kes on mu ellu Ahvenamaa, siinsed inimesed ja seigad toonud, andnud võimaluse elada, õppida ja avastada ning nüüd ka viisi, kuidas osakest sellest kõigest ka lugejaga jagada.
HING, MIS IGATSEB ENAMAT
Kui ma 1990ndate keskpaiku Tallinna Õismäe humanitaarkeskkooli lõpetan ja end sekretäriks luban koolitada, on mu garderoobis vaid kontskingad ja pintsakud, seelikud ning mantlid. Isegi täiesti tavalised teksapüksid puuduvad, sest ei ole sellist aega, mil need jalga panna.
Esimeses töökohas sekretärina hakkab vaikselt tuult purjedesse koguma keskkooli ajal tekkinud mõte – sõita välismaale ja kaeda maailma. Minu tööülesanded – protokollida koosolekuid, keeta kohvi, ühendada sadu telefonikõnesid ja samal ajal tegeleda probleemidega, milles mul vähimatki osa ei ole – elavad ühel hetkel oma aja ära ning ma tean, et nüüd on õige hetk. Ühel päeval, kui olen saanud õppeloa ning esitanud lahkumisavalduse rahvusvahelises transpordifirmas, annavad kolleegid mulle kingiks südamega kuldkee ja saadavad mind kaunilt teele. Põnevusega astun tundmatusse.
Alates 1997. aasta sügisest kuni järgmise aasta kevadeni õpin rootsi keelt Kronoby rahvaülikoolis Soome läänerannikul. Juba jõuludeks meisterdan rootsikeelse luuletuse, mida kooli jõulupeol ka deklameerin. Meie õpetaja on andekas, seltskond vahva ja eriti tore on noormees Somaaliast, kes ei suuda elada küsimuseta „Mitu kaamelit su isa endale tahab, kui ma su endale naiseks võtan?“. Näeme palju vaeva, et talle lääne ühiskonna abielutavasid selgitada ning kahe inimese vabast tahtest pajatada. Minu meelest ta sellest aru ei saagi.
Kool on kui väike perekond, kokkuhoidev ja soe kasvukeskkond. Rahvaülikooli esimene ühine reis viib Põhja-Rootsi ja Põhja-Norra aladele koos loodusgiididega, kes samas koolis teadmisi ja oskusi omandavad. Loodusreisile sekretärile omase riietuse – seeliku, valge pluusi ja kontskingadega – minna ei saa. Seisangi ühel päeval kaupluse peegli ees, jalas matkasaapad ja seljas soome rahvale iseloomulik matkapuku ehk matkaülikond. Peeglist vaatab vastu karumõmm! Kontsade sihvakusest ja pintsaku-seeliku elegantsusest ei ole kõssugi. Olen riietunud millessegi, mis peab mul looduse keskel aitama hästi hakkama saada. Kahetsen, et seda pilti peeglist vaatasin. Mul tekib tahtmine kogu kupatus seljast kiskuda ja taas oma sekretärikostüüm selga seada, sest enda arvates näen selles palju parem välja. Hoolimata niisugusest uitmõttest on aeg seada koos koolikaaslastega sammud põhja poole, et kogeda midagi uut; näha puutumatut loodust, õppida esimesed sõnad rootsi keeles kohe täiesti selgeks, laskuda kitsastest avadest sügavatesse kaljukoobastesse, voolida puulusikaid, tõusta matkates läbi vihma mäetippudesse ja istuda ümber lõkke. Reis on imeline ja loodus lummav. Kõik kõnetab mind oma suurejoonelisuses.
HIRMUTAV VAIKUS JA TURVALINE RAADIO
Olen sündinud ja kogu oma senise elu elanud Tallinnas, kus akna taga sõidavad trollid ja bussid. Müra on kuulda nii päeval kui hilistel õhtutundidel. Kronoby rahvaülikooli aladel tekitab suurimat müra mööduv rong. Algul häirib see mind väga, aga peagi ei kuule ma rongist midagi. Kahtlustan, et ei sõidagi enam. Sõidab.
Olen lihtsalt rongiga, mis vahel mööda lipsab, nõnda harjunud, et ei pane seda enam tähele. Akna taga põllul sõitev traktor äratab aga alati mu tähelepanu. Traktor ja künd seostuvad lapsepõlvesuvedega, mil sain maatöid põlluveerelt jälgida. Palju toredam oli muidugi see, kui tehti heina ja sain nõbudega koos koorma otsas kõikudes koormakinnitusvööst kinni hoida, et mitte maha libiseda, kui laadung üle kivise põlluvahetee küüni poole suundus. Ka minu elukoha akna taga Soomes on heina mäletsemas ja päeva õhtusse saatmas musta-valgekirjud lehmad. Need sarnanevad Eesti lehmadega, keda lapsepõlves Setomaal kalliks pidasin ning kellele sõimes istudes omaloomingut laulsin, seda siis, kui kogu perekond mind juba lootusetult kadunuks oli arvanud. Lehmad mulle meeldisid. Seal Soomeski nad seisavad