milles õppida olema? Nii süvitsi ma sel ajal veel mõelda ei oskagi. Lihtsalt panen raadio mängima, sest nii on kindlam. Ei ole vähemalt vaikust.
Raadioga kaasneb turvatunne. Raadio mängis ju kogu aeg kõikjal, kus ma kodulinnas Tallinnas olin harjunud olema. Muusika oli saatjaks bussis, autos, kodus, köögis, kaupluses, tööl ja külas… Ei tea kohta, kus tol ajal minu elus muusika või hääled oleksid puudunud. Mingi müra ikka oli. Enamasti tekitatud, mitte looduslik. Võiksin öelda, et olin müra laps. Müras olin sündinud ja müras olin kasvanud, müras ka oma kooliteed ja esimest tööaastat käinud. Ja nüüd ühtäkki ahistav vaikus! Olen ülimalt tänulik, et saan sisse lülitada raadio ja seda kuulata. See saab päästjaks neil minu arvates mõttetutel vaikushetkedel ning viib mõtted ükskõik millele muule, vaid mitte millelegi sügavale.
Kui aastane rootsi keele õpe rahvaülikoolis on läbi saamas ja suvi juba koitmas, tuleb leida järgmise sammu jaoks sobiv paik. Elus ei tea kunagi ette, mis edasi juhtub. Ja see, mis juhtub, võib muuta väga palju sinus eneses, maailmanägemuses ning arusaamises. See võib jätta jälje kogu eluks. Juhtunu võib saada ka hüppelauaks uutele ettevõtmistele ja olla niiviisi väga kaaluka tähendusega kogu sinu olemasolemise loos. Kes edasi minna soovib, leiab alati järgmise kivi, kuhu hüpata. See on justkui rannakividel käimine – astud sammu siis, kui järgmine kivi, kuhu astuda, on näha. Nii otsin minagi seda järgmist kivi.
HÜPE
Tööotsingute käigus märkan Soome töökuulutuste lehes mitut põnevat pakkumist. Kriipsutan huvitavamad alla ja saadan elulookirjeldused teele. Üks läheb Ahvenamaale, mis on mulle siiani olnud täiesti tundmatu koht. Kuulen sõpradelt vaid kiitvaid hinnanguid ja kaasaelamist, et see Ahvenamaa olevat ikka üks ilus paigake siin maamuna pääl!
Kui mulle ka kõikidest teistest töökohtadest selleks suveks eitavalt vastatakse, ei kosta Ahvenamaalt Kökari (hääldus: [tšöökari]) saarelt sõnagi. Olen veidi pahane. Viisakas oleks kasvõi eitav vastus posti panna. Ma ei saa käed rüpes edasi elada ja hangin tutvuse kaudu töökoha taimetoidurestoranis Soomes. Seal käisin juba 1992. aasta suvel kooliõpilasena abiks, oma päris esimesel reisil Soome. Siis tundus, et sattusin muinasjutumaale, millest seni vaid Soome televisiooni vahendusel aimu olin saanud. Olen rõõmus, et ka 1998. aasta suvel on, mida teha. Tunnen siiski, et sel töökohal on veidi armuandmise maik juures.
Kuna Eesti ei ole veel Euroopa Liidu liige, on igaks piiritaguseks tööleminekuks vaja taotleda tööluba. Ei möödu kaua aega, kui tööluba passis, rõõmsalt oma Tallinna kodu poole sammun, et pakkida asjad ja mõne päeva pärast Soomes asuvasse restorani tööle sõita. Kui olen koju jõudnud, heliseb telefon.
„Hei, kas Janne kuuleb?“ küsib meeshääl rootsi keeles.
„Jaa…“ Olen äärmiselt kohmetu ja vist lausa jahmunud ega oska muud vastata.
„Me oleme su tööavalduse kätte saanud,“ jätkab meesterahvas.
Ei oska öelda, kas ta end ka kohe kõne alguses tutvustab. Ega eriti vahet pole, sest ma ei mäletaks nii või naa nime… nii ähmi täis olen.
„Jaa…“ jätkan mina, oskamata varjata hämmingut.
„Me vaatasime su tööavalduse läbi,“ seletab mees rahulikul ja kindlal häälel. „Meil oleks jaanipäevast alates vaja töötegijat.“
„Jaa…“ on jätkuvalt ainus vastus, mis pähe tuleb.
Soomerootsi keeles kõlab see täpselt samamoodi nagu eesti keeleski. Lihtsalt jaa. Seepärast vist tundubki väga kodune seda kogu aeg korrata. Olen ju peale pikka ja pimedat õppeaastat põhjanaabrite juures taas kodumaal – oma kodu köögis, kus ma olen terve teadliku elu askeldanud, ema valmistatud pontsakaid pannkooke söönud, enamasti hapukoorega, et maitse parim oleks. Siin särisesid kunagi praekartulid sibulaga ning sünnipäevahommikuti sai palehigis valmistatud traditsioonilist kartulisalatit. Piparkoogidki küpsetati just seal ja sageli vurises just köögis ema käe all õmblusmasin, mis meie pere püksid ja kleidid parajaks õmbles. Isa oli meil ka alati tähtis tegelane. Selles köögis oli tema süldimaailm – siis, kui suurem pidu lähenes. Ning selles köögis jagasime vennaga millimeetri täpsusega pooleks jäätise- ja limonaadikoguseid. Siin ma siis seisan ja justkui puuga pähe saanu, muudkui jaatan.
„Kas sa saaksid meile appi tulla?“ jätkab meeshääl.
Mina ja neile appi? Nüüd, kui olen teel teise töökohta? Olen päris nõutu ja segaduses, kuid püüan oma kiiret mõttekäiku mehele teisel pool toru selgeks teha.
„Eee… ma olen varsti teel ühte taimetoidurestorani. Tööle… Kogu suveks. Meil on kokkulepe olemas,“ alustan arglikult ja jätkan: „Sain just tööloa kätte.“
Nüüd on tolle Ahvenamaalt helistanud mehe kord veidi nõutu olla. Ta arvas vist, et olen kogu aeg ootel ja tal piisab vaid helistada ning võtan tema pakkumise kahel käel vastu.
„Aa… saan aru,“ vastab nüüd tema, tunduvalt ebakindlamalt kui kõne algusfraasides.
„Tööluba ei saa ka vist enam muuta. See on tehtud just tolles restoranis töötamiseks,“ selgitan asja veidi lähemalt.
„Milline see töö täpselt on?“ küsin, end veidi kogununa ja grammi võrra enesekindlamalt.
„Töö on väikeses hotellis või külalismajas. Tuleb turiste vastu võtta, hommikusööki serveerida ning pärast toad korda seada. Elada on võimalik siin kohapeal ühes toakeses. Söök on ka meie poolt,“ selgitab tööandja ja lisab juurde palganumbri.
Peale kiiret arvutust saan aru, et selle nimel tasub mõtlema hakata ja et ehk annab plaane muuta. Aga mida mõtlevad need, kes mind restorani tööle ootavad?
„Kas saaksin natukene aega rahulikult mõelda ja siis vastuse anda?“
„Jah, aga see aeg ei saa olla pikk. Kas tunni aja pärast tead? Ma helistan siis tagasi ja kuulan, mis sa oled otsustanud,“ teeb mees ettepaneku.
„Sobib!“
Rootsi keeles sinatatakse nii tuttavaid kui võõraid, seepärast on meie vestlus vaatamata tõsistele küsimustele pingevaba ja tekib vargsi tunne, et tean seda meest juba kaua. Temaga on lihtne suhelda. Nüüd on mul juba rohkem aega süveneda tema olemusse, mitte pelgalt sõnumisse. Saan teada, et ta nimi on Gunnar ning ta helistab Antoni külalismajast Kökari saarelt, Ahvenamaalt. Ja ta on nii armuline, et annab mulle otsustamiseks tervelt kuuskümmend minutit aega! Tundub, et see Ahvenamaa on üks heldete inimeste paik.
Järgneb tund palehigis mõtlemiseks. Lisaks tuleb teha telefonikõne restorani juhile. Pean ju teada saama, kas nende tööplaan ja suvi on nüüd nurjunud, kui ma nende juurde ei sõida. Kui oleks nurjunud, läheksin igal juhul ja teeksin oma lubaduse teoks. Selgub siiski, et restorani töös midagi katki ei ole, kui ma ei tule. See annab mullegi suurema südamerahu võtta hoopis teine suund.
Mees helistabki kuuekümne minuti pärast, nagu oli lubanud, ja küsib veidi muigel häälega:
„Oled sa otsuse juba langetanud?“
„Kui tööluba on võimalik muuta, siis olen. Tulen Ahvenamaale. Aga kuidas ma sinna saan?“
„Helsingist sõidad rongiga Turu linna ja sealt laevaga Mariehamni. Mariehamnist läheb buss Långnäsi (hääldus: [longneesi]) sadamasse ja sealt tuleb praamiga kaks ja pool tundi veel sõita ning oledki Kökaril,“ selgitab mees. Tema jutus tundub kõik rohkemgi kui selge olevat, minu kurgus on aga tundmatu klomp. Ma ei ole varem nõndaviisi täiesti võõrastesse paikadesse reisinud. Aga mis seal ikka, teeme ära!
AHVENAMAA SAARESTIK
Ahvenamaa pealinna Mariehamni jõuab laev varasel hommikutunnil. On jaanipäevaeelne aeg aastal 1998. Võtan rasked kohvrid ja vean neid läbi hommikuvalguses pargi ja piki Esplanaadi, mis viib Mariehamni ühelt kaldalt teisele. Linn on tühi ja hommikuvaikne, kõik tärkab ja ärkab vargsi. Mariehamn on kui väike nukulinn – kõik on olemas, miskit ei ole puudu ega üle ja kõik on miniatuurne.
Linn asub kitsal poolsaarel