Minu Ahvenamaa. Tuhande saare rahu. Janne Kütimaa

mida tehti naudinguga. Nüüd tuleb kahe linnu jahtimiseks taotleda luba Mariehamnist ja see kevadisele linnujahile kaasa võtta. Kui merevalvekeskus juhtub kontrolli pidama ja sel kaugel kivimügarikul õlale koputab – jah, justnimelt seal!, tuleb paber põuest võtta ja lahti voltida. Üle kahe linnu tulistada ei ole lubatud, öelgu traditsioon, mida tahes. On liite, mil on praegugi võim öelda viimne sõna. Isalt pojale edasi antud traditsiooni ei suuda vist aga miski murda. Isegi need, kel saarel sugulussidemeid ei ole, peavad 1. mail kevadise linnujahiseltskonnaga ühinema. See on traditsioon, millest keegi, kes sellega kunagi algust teinud, loobuda ei taha.

      Mina kõnnin aga mööda kevadist punakillustikuteed ja vaatan, kuis maapind annab järele päikesele ja soojusele ning sulab. Ka kõige jäisem koht saab pehmeks. Miski selles vaatepildis puudutab mind süvitsi. Kogen esimest korda elus, et on olemas üks tingimusteta armastus, kes minu südant samuti jääst sulatada soovib. See paneb sel kevadel mu silmaojad vulisema ja kogen esimest korda, et miski selles kevadises vaatepildis on teistmoodi kui kõikidel eelmistel kevadetel. Meenuvad ansambel Cruxi laulu „Maailm on imesid täis“ sõnad: „Ma nägin seda, kuidas päike tõusis taevasse ja algav päev viis varjud minema. Ma nägin seda, kuidas terve ilm sai valgust täis ja taevalaotus justkui puutus maad. Ma nägin seda, kuidas kevadeti ärkab maa…“ Ja refrään: „Vaid ava silmad, ja vaata ringi – sinu ees seisab maailm, mis on imesid täis! Vaid ava silmad, ja haara kinni, sellest võimalusest, mis on sinu ees…“

      SAAREHAIGUS EHK ÖSJUKA

      Võib-olla oled kogenud, et vahel võib mõni koht väikeseks jääda ja tunned, et tahad ära. Linnainimestel võib see tekkida, kui on soov maale puhkama sõita; maainimestel siis, kui on naabritest villand. Saareinimestel, vähemalt minul tekib see sel talvejärgsel kevadel täiesti ootamatult. Nagu palavik – ei tea kust! Ühtäkki olen haige. Saarehaige.

      Siin on kõik ilus ja hea, aga äkitselt on saar jäänud väljakannatamatult väikeseks, et siin päevagi veel olla. Mitte seepärast, et oleks kellegagi riidu läinud või oleks midagi ebameeldivat õhus olnud või tahaks saarelt alatiseks ära. Ei! Lihtsalt tekkis tunne, et istun kivil keset merd ja on ruttu, kiiremas korras vaja jalad maha saada mandril! Korraks on vaja sõita ära maismaa avarusse, kus iga tee ei vii kohe mereni.

      Õnneks ei ole vaja pikalt seda ahistavat tunnet tunda. Tuleb vaid välja mõelda, kas sõita läände või itta, Rootsi või Soome, Stockholmi või Turgu. Alternatiivselt Kapellskäri, Grisslehamni või Helsingisse. (Raamatu kirjutamise hetkel on võimalus sõita Ahvenamaalt otse ka Tallinna.) Mina otsustan Stockholmi kasuks. See linn on mul veel avastamata ja tunnen, et see võiks väikesaare-elule nii vajalikku vaheldust pakkuda.

      Saarestikus on kevaded alati pikalt jahedad ning sügised sama pikalt mahedad. Eks ikka mere tõttu. Kevadel, kui külma vett on ümberringi suurel hulgal, on õhk aeglane soojenema. Tuuled tunduvad ka kauneimal kevadpäeval külmad ja salakavalad ning vaatamata kõrgetele kraadidele ja päikeselisele ilmale tuleb paksult riietuda, seda eriti merele minnes. Sügiseti on hoopis vastupidi. On sügav sügis ja rajused ilmad, kuid mere soojus ei lase lumel koguneda ega jääl tekkida. On lihtsalt soe. Justkui suve pikendus.

      Sel saarestiku jäise tuulega kevadel otsustangi läänenaabrite poole sõita. Kiikan oma mereäärse korteri aknast välja ja hindan ilma. Päikeseliselt jäine! Seega saab selga reisimiseks mugav suusakostüüm – selline, millel paksud voodriga püksid ja paks kapuutsiga jope. Jalga lähevad matkasaapad ning õlale seljakott. Kätte on jõudnud aeg, mil mu sekretärikostüüm on jäänud minevikku ja matkasaapaist saanud lemmikjalanõud. Tunnen end hästi ja asun teele. Kõigepealt jalgsi pool tundi Kökari praamisadamasse, seejärel kaks ja pool tundi kohaliku praamiga Ahvenamaa mandrile ning sealt edasi 50 minutit bussisõitu Mariehamni. Alles seal saan istuda ühele Ahvenamaa laevakompanii Viking Line laevadest. Edasi läheb mitmetunnine mere- ja bussireis kiirelt, ning juba olengi Stockholmis. Olen kõigega rahul. Kõik on sujunud ning on tõeline rõõm saada ära sellelt väikeselt kivimügarikult keset Läänemerd – Kökarilt. Ma ei saa aru, kuidas mõned inimesed seal terve elu elada saavad ega igatse peaaegu mitte kunagi ära. Selleks peab vist tõesti olema saarel sündinud…