ei ole…“
„Jah, seepärast meiegi siin elada tahame. Siin on nii rahulik ja vaikne. Oleme ju ise pärit Soome saarestikust, kuid siin Kökari saarel on see vaikus ja rahu kuidagi erilised.“
Olen Kurrega väga päri. Siin on tõepoolest ebamaine rahu, mille kogemist võiks oodata alles siis, kui siinilmas enam hingata ei tule. On Jumala selja taga olemise tunne. Justkui oleks aeg seisma jäänud ja samas kulgeks omas õiges, mittekiirustamise rahulikus taktis. On esmaspäeva hommik, kell on veidi enne üheksat ja me oleme teel Kökari keskusesse Karlbysse, et kumbki oma tööpostile minna. Kurre on selleks ajaks olnud juba aastaid Kökari vallavanem. Mulle meenutab ta alati karumõmmit. On selline soe ja muhe inimene.
Minu eelmise õhtu muremõtted on kaunist hommikut imetledes ununenud ning märkamatult oleme Kurrega juba Karlbysse jõudnud ja teineteisele head päevagi soovinud. Astun sisse kauplusse, mis peab saama minu uueks töökohaks. Kas vaid tänaseks päevaks? Räägin oma murest Bossele, kel muud lahendust pakkuda ei ole. Ta hakkab mulle õhinal kauplust tutvustama ja ülesandeid selgitama. Minu mõtted aga on eluaseme juures.
Esimesel võimalikul pausil marsin üle õue vallavalitsuse majja. Seal Kurre istubki ja oma tähtsat vallajuhtimise tööd teeb.
„On sul hetk aega?“
„On ikka, mis mureks?“
„Selline lugu, et külalisateljees ma teist ööd ööbida ei taha. See korter on minu jaoks liiga suur ja kõle. On sul mõni teine variant mulle pakkuda?“ jään südame tukseldes oma eluosutit jälgima.
„Arusaadav, see on vana korter ja üksi elamiseks tõesti kõle. Aga kõik muud korterid on täis. Koolimajas asuvad kaks korterit on remondis. Kui need valmis saavad, saan kahetoalise sulle üürida. See on ilus korter, vaatega merele. Märtsis peaks valmis saama.“
On jaanuari lõpp ja kuu-poolteist ma tolles suures kõledas korteris kindlasti ööbida ei taha. Pärin edasi.
„Aga kas on ehk keegi, kes tahaks endale üürilise võtta?“ küsin lootusrikkalt. „Mul ei ole ju palju vaja!“
„Jah, on tõesti üks vanem naisterahvas, kes suviti nõustub võtma enda juurde öömajalisi. Kuid siis on küsimus paaris öös. Ma ei usu, et ta nõus on, aga võin muidugi proovida,“ asub Kurre telefoninumbrit valima.
Mina palun abi ning juhatust ülevalt. Läheneb otsustav hetk ja mul on vaja teejuhatust. Vaatan aknast välja. Seal särab päike ning sätendab lumi. Imekaunis vaatepilt! Mõtle, kui ma polekski siia tulnud. Kui ma ka täna õhtul siit ära sõidan, olen näinud talvist saarestikku ja see on ilus! Oli väärt tulemist.
Mõtteist äratab mind see, kui Kurre telefonitoru hargile paneb.
„Marianne on nõus sind enda juurde võtma,“ ütleb ta rahuliku häälega. „Võid täna peale tööd tema juurde ühte tuppa sisse kolida. Ma olen väga imestunud. Olen varasematel kordadel ka küsinud, aga ta ei ole siis kedagi võtnud. Kas sa tunned teda?“
„Ei, ma ei tea, kes ta on…“
Imesid sünnib iga päev ja kõik on võimalik sellele, kes usub. Ei ole ühtki ületamatut takistust. On vaid palved, mida pole välja öeldud. Kõik saab alguse igatsusest. Ülejäänu poolest meid aidatakse. Sinu tahtmine sündigu! Siin ma olen – südatalvisel Ahvenamaal!
MARIANNE MAAILM
Kui minul on Mariannet vaja, et kuhugi kolida, on ka Mariannel mind vaja. Üheskoos on Ahvenamaa talve palju toredam üle elada. Istume pikki õhtuid tema rohelise köögi laua ääres – akna taga puud tuules õõtsumas – ning räägime elust, inimestest, surmast, sünnist, minevikust ja olevikust. Loomulikult puudutame oma vestlustes ka seda nii tundmatut tulevikku. Räägime unistustest.
Saavutame Mariannega üllatavalt kiiresti hea kontakti. Me passime omavahel hästi. Tema on juba pensionär ja lesk ning vajab seltsi oma kodus, kus tühjus ammuli sui vastu vaatab. Marianne ja tema abikaasa Olle olid omal ajal põllumehed ja karjakasvatajad. Neil oli suur piimakari. Karjakasvatajana tuleb Kökaril vahel karja ka mõnele muule saarele karjamaale transportida. See on ehk üks neist detailidest, mis siin karjakasvatajat iseloomustab. Kari aetakse paadile ja liigutakse edasi väiksemale saarele. See on praegustel tegijatel käpas ja kõik sujub kenasti. Tegelikult on Marianne unistanud hoopis millestki muust. Ta oleks tahtnud maalida ja tegeleda loominguga.
Karjakasvatuse kõrvalt on Olle ja Marianne tegelenud veel kalapüügiga. Väikese puupaadi ja suurte võrkudega tuleb künda hiiglaslik merepõld, et kala saada. Seda on peale Olle ja Marianne teinud enamik Kökari peresid. Esmalt selleks, et oma perele tagada toidus ja kala tünnikestes üle talve säilitada. Teisalt sõidetakse sügiseti kalalaadale. Enamjaolt Helsingisse, aga ka Turu linna, Tallinna või Stockholmi. Helsingi Olümpia- ja Katajanokka terminali vahelisele alale tulevad oktoobri alul jätkuvalt kokku kalapaadid kogu Soome ja Ahvenamaa saarestikust ning rannikualadelt. Kaubeldakse, suheldakse, vahetatakse; jagatakse mõtteid, ideid ja muljeid möödunud aastast; sõlmitakse tutvusi ja leitakse üles vanu. See on üks vahva sündmus nii kalameestele ja – naistele endile kui ka linnarahvale. Soome pealinna sadamas kohtuvad äkitselt kaks maailma – linnarahvas ja saarestikust saabunud kalamehed. Toimuvad kõigile huvitavad ja rikastavad kohtumised ning luuakse kliendisuhteid, mis kestavad kalalaadast kalalaadani läbi aastakümnete – justnimelt sealsamas sadamakail kohtudes.
Kalalaat Helsingis, Turus ja Stockholmis toimub sügiseti juba aastast 1743. Käisin minagi korra Helsingi kalalaadal. Lisaks kalale müüdi lõnga, kampsuneid ja muid kudumeid, õunu ja loomulikult Ahvenamaa musta leiba. See leib on midagi erilist, millest ei saa mööda vaadata. Tänapäeval on selle leiva valmistajaid üle Ahvenamaa mitu. Süüa tuleb seda igal juhul vähemalt sama paksu taluvõikihiga, kui on leivaviil. Küpsetamisprotsess on pikk ja nõuab palju pingutust, kuid tänu sellele säilib leib kaua ja pidas ammustelgi aegadel peret talvel ülal.
Marianne majas on elutuba suure aknapanoraamiga üle Kökari kaljuste küngaste ja kühmude. Peaaegu maast laeni akna ees on kiiktool, millel daam armastab istuda ja mõtiskleda, kuid mitte ainult. Sageli saab tema tähelepandu paberile tõmmatud söe abil, nii et tõmmetest tekib pilt, mis vastab väga hästi aknast paistvale vaatele. Mariannel on kunstianne. Ta osales pikka aega ka Kökari kunstiringis, mida juhatab tänini Helsingi ülikooli kunstiprofessor Satu Kiljunen ja mis käib siiani koos just selles majas, kust mina mõne päeva eest välja kolisin – külalisateljee ruumides. Suur luksus, et nõnda kaugel keset merd asuval väikesel saarel on oma kunstiring ja sellel professionaalne juhendaja!
Mariannega on meil ka üks suur ühisosa. Usk kõige Loojasse, kelle looming on ka inimene. Marianne on ka just see inimene, kellega koos seame sammud Kökari kirikusse, kui seal midagi toimub.
„Sa oled mulle nagu ingel!“ ütleb ükskord Marianne, kui me kiriku poole kõnnime.
„Jah, meil on tõepoolest teineteist vaja,“ vastan talle naeratades.
Oleme kokku juhatatud ülalt, et teineteiselt õppida ja siis taas edasi toimetada. Igaüks oma radadel.
HÄÄL VAIKUSES
Kui saarele tulla, on siin tunduvalt vaiksem kui ükskõik kus mujal. Siin ei ole ühistransporti. On vaid takso, mis sõidab teatud aegadel mööda teatud marsruuti ja mida vajaduse korral saab tellida just sinna, kuhu vaja. Ja loomulikult – eraautod. Suurt sõitmist saarel siiski ei ole. Talvel ja sügisel on üsna üksildane pilt, kui aknast välja vaatad ja näed, et ei inimest, looma ega autot. Mitte midagi! Ongi vaid tühjus.
Loomulikult ei ole asi nõnda lihtne. Minu magamistoa akna taga hauguvad rebased. Metsas siblib kitsi ja põtru, keda inimsilm lihtsalt ei näe. Siiski, iga aasta veebruaris minnakse üheskoos metsa põdrajahile. Saarel on jahimehi, kes protsessi veavad, ja vabatahtlikud on alati entusiastlikult abiks. Kui põdrad käes, on aga tervel saarel pidu. Siis toimub älghippa ehk põdrajämm. Kogu saarerahvale pakuvad jahimehed põdrasuppi, et üheskoos saare saagist osa saada.
Ega suurt muud veebruaris siin saarel toimugi. On vaikus. Just talvine aeg saarel õpetabki mind vaikust erilisel viisil hindama.