inimene ei ole üksik saar. Koostöö on saarestikus väga oluline. Sel saarel on oluline teada, kuidas tetrapakendeid pakkida, et neid võimalikult palju ühte konteinerisse mahuks. On hea teada, millal korraldatakse kevadtalgud noortekeskuse juures, matkarajal või hoopis Hamnöl, et saar turistide tulekuks valmis seada ja endal ka hea vaadata oleks. Kogukonnas koolitatakse vabatahtliku päästerühma mehi ja naisi, kes tulekahju ja õnnetuste korral saarel tuletõrje funktsiooni täidavad. Kui häda tabab, ollakse üksteise eest väljas nagu üks mees.
Turismindus on siinse saarestikurahva oluline elatusallikas. Kui paljud huvitatult küsivad, mida inimesed siin teevad, võikski öelda, et just seda, mida keegi teha oskab. Peamised tööandjad on vald, praamid ja laevad ning ettevõtjad. Valla initsiatiivil toimivad kool, lasteaed, vanadekodu, raamatukogu ja arstipunkt. Praamidel töötatakse nii siinsamas Ahvenamaa siseliinidel ehk saarestikupraamidel kui ka ida- ja läänenaabriteni küündivatel laevaliinidel, mis peatuvad Mariehamnis või Långnäsis, kuid saavad alguse Tallinnast, Helsingist, Naantalist, Turust või Stockholmist. Meretööl käiakse veel kaugemalgi ja paljud kohalikud merekarud on kapteni ametit pidanud laevadel, mis teistele mandritele seilavad.
Ehitajad saavad Ahvenamaal ja saarestikus üsna hõlpsasti tööd. Kuna vahel võib siiski ka ehitustegevuses paus tulla, on paljudel tagataskus elektriku, kanalisatsioonispetsialisti või katusepleki paigaldaja paberid. Saarel elades või liikudes on tavaline, et näed üht ja sama inimest mitmes erinevas ametis toimetamas. Siin tuleb sageli olla avatud ja ettevõtlik ning tegeleda mitme asjaga.
Ahvenamaal on traditsionaalselt küpsetatud musta leiba. Leival on kindel retsept, mis ammustel aegadel tagas, et see säiliks ka üle talve. Tänapäeval küpsetatakse seda kahte moodi. On neid, kes viljelevad traditsioonilist küpsetusviisi ja retsepti, mille tulemus on hapukam ja nätskem must leib. Enamjaolt ostavad kohalikud ja ka turistid aga skärgårdsbröd’i ehk saarestikuleiba, mis on kohevam, mahlasem ja magusam. Tavapäraselt tuleks leivaviilule määrida sama paks võikiht kui viil ise. Tänapäeval seda sageli siiski ei tehta, kuigi kui restoranides musta leiba roa kõrvale pakutakse, on seal kõrval alati suur võitükk.
Selle Ahvenamaal väga menuka leiva tootmine toodi mõne aasta eest Kökarile. Karlby keskuses seisab keset põldu must maja, kus toimib nii pagaritöökoda kui kohvik. Üks ettevõtlik paar Soomest on loonud koos kohalikega ettevõtte ja seeläbi on saarele lisandunud ka mõned töökohad. See on toonud sellele kaugele saarekesele lisaväärtuse, millest on minu pilgu läbi võitnud kõik. On ülimalt tore, kui üks pagareist Riitta oma abikaasa Harriga ühel hommikul Tallinnas laevalt saabub, kostiks kaasas just toosama Kökaril küpsetatud Ahvenamaa leib. Leib ei ole enam küll soe, kuid südame teeb soojaks küll.
Suurtööstusi Ahvenamaal ei ole. Paljud väiksemad tootjad on siiski saavutanud hea kvaliteedi selles, mida nad pakuvad. Ahvenamaal kasvatatakse ligi 70 % kogu Soomes kasvatatavatest õuntest ja siinsed õunamahlatootjad teevad neist muuhulgas suurepäraseid jooke. Ahvenamaa juustud, mil kõigil siinses kontekstis olulised nimed – Pommern, Bomarsund, Kungsgården, Kastelholm, Prostens, Prostinna jne –, on tõeline maitseelamus. Minu lemmikuks on pärast põhjalikke võrdlusi kujunenud rohelises pakendis Kungsgårdeni ehk Kuningaaia juust. Ahvenamaa leiba, juustu ja õunamahla impordiksin meeleldi ka Eesti turule.
Õnnelik on see, kes leiab endale saarestikus kaugtöövõimaluse. Seda töövormi soosivad väga ka Ahvenamaa erinevad ametiasutused. Kaugtööks innustatakse inimesi igal võimalusel, toetades ja nõustades igast küljest neid, kes sellega algust soovivad teha. Kökari saare tore näide koostöö kohta on flytt-team ehk kolimistiim. See ei tähenda eeskätt abimehi, kes mööblit ühest kohast teise aitavad transportida, vaid seltskonda tulihingelisi saarefänne, kes seal ise elavad ja on ehk isegi kogu elu elanud ning kes nüüd püüavad eluolu aidata korraldada neil, kes saarele kolida soovivad. Selleks aidatakse leida elukoht, nõustatakse töökoha küsimustes ja kõiges, mis argipäevaga seotud. See on üks südantsoojendav viis teha saarele kolimise lävepakk nii mõnelegi inimesele madalamaks.
Kökaril on loodus kiduram ja palju rohkem teistmoodi kui mujal ses saareriigis. Ja need teistmoodi komponendid kombineeruvad omavahel üheks täiesti teistmoodi keskkonnaks. Siin on aegade jooksul inimene mõjutanud loodust, veelgi enam aga loodus inimest. Siin, mere ja kaljumügarate keskel elades elab inimene looduse najal, aga on sõltuv ka kaaslase eluviisist. Väike kogukond on haavatavam kui linnakeskkond. Kui väljas möllab torm, jääb kala püüdmata. Kui on veelgi kõvem torm, ei käi ka praam, mistõttu ei jõua kohale toidukraam ega pääse saarelt kuhugi. Talveõhtutel saab kursustel käia ja kasvõi näiteks kalavõrgu parandamist õppida. See on vajalik oskus, mida igaüks esiisadelt pärida pole saanud või enam ei mäleta.
KEVADE KUTSE
Kevad on aastaaeg, mil Ahvenamaa üha enam mõtteisse tuleb. Ta on seal kogu aeg, kuid siis, kui linnud lõunamaalt tagasi hakkavad tulema ja lumi võtab vesisema vormi, ei meenu Ahvenamaa mitte lihtsalt ilusa kohana, vaid kohana, kuhu tahaks sõita. Kohe! Et kevade tulekut justkui luubiga vaadata ja ise selle kõige sees olla.
Kui kogu pika talve vältel on saar lausa inimtühjana tundunud, saab kevadel kõik taas nähtavaks. Inimesed ronivad justkui ussikesed välja oma pesadest, kissitavad silmi ning hingavad sisse paar sõõmu värsket ja linnainimest esmalt väga väsinuks tegevat mereõhku. Kes on harjunud sisse hingama asfaldiaure, võib mereõhuga esmasel kohtumisel haigestuda merehaigusesse. Linnaõhust väsinud keha saab justkui värske õhu mürgituse. Värske mereõhk uinutab unele, et siis äratada elule. See on justkui vahepeatus. Tuled saarele, hingad siinset õhku kopsud täis, magad ennast linnamelust välja ja alustad uut mõtlemist-hingamist-elu uues atmosfääris. Kuni lahkumishetkeni, et siis taas kunagi naasta.
Kevad on aeg, mil saareelanik justkui virgub taas. Toob kuurist välja paadi või laseb vette suurema laeva. Ees ootab hooaeg täis paadisõite nii itta kui läände, põhja ja lõunasse. Nende ilmakaarte vahele mahub kogu paadihooaja vältel palju sõite ja peatumisi saartel ja saarekestel. Võiks öelda, et hiljemalt maikuus saab saarestik juurde ühe uue heli, ja seda igal aastal uuesti. Paadimootoripodin. Pot-pot-pot… Nõndaviisi nad podisevad ja ajavad tossu kuskilt otsast välja. Ja mis kõige kummalisem – mõnel puupaadil tuleb kindla kogusena ja kindla aja tagant välja vett. Ikka pauhhh ja pauhhh! Paadimees ise on enamasti uhke näoga. Peab enda paati kõikidest kaunimaks. Ja miks ei peakski! Ta on seda oma käega lihvinud, tuuninud ja silunud, õlitanud ja veel kord lihvinud. Selleks, et pind oleks veele vastupidav ja silmale ilus kaeda.
Mõnel mehel on klaaskiudmaterjalist paat. Sinna paneb ta pere peale ja sõidab oma onni mõnel väiksemal saarekesel ning naudib ilusat aega. Palju sõidab mööda sugulasisõpru oma paatidel. Ühed peatuvad, teised viipavad – kõik näivad olevat rõõmsad. On ju ometi saabunud kevad! Ahvenamaalaste saarearmastus on kirjeldamatu. Saarelt saarele sõitmine ja aeg-ajalt peatumine on nende üks vaba aja tegevus. Ahvenamaa hümn pajatab samuti saartest, meremühast, valgusemängust ja kaladest, vokirattast ning onnikestest. Kui hümni sõnu loen, mõistan, et jah, just selline ongi Ahvenamaa. Kohalikud ise oskavad seda maad väga hinnata, selle üle ollakse uhked igal aastaajal.
Minu kevad algab aprilli alguses, kui otsustan alustada ujumishooajaga. Olen selleks hetkeks kolinud Kökari ainsasse koolimajja, mis asub otse mere kaldal. Kui olen mõnda aega merd aknast vaadanud, ei suuda ma enam kiusatusele vastu panna ja teen esimese supluse 6. aprillil aastal 2000. Külm on, aga kosutav! Ja nii jätkan sügiseni. On väga hea algus päevale – külm sulps merre ja kogu keha ärkab igasugusest unest ning on rõõm tööle minna!
Et kevade tulekut ühiselt tähistada, otsustab siinne kogukond korraldada jalgrattaretke Föglö saarele. Minagi liitun seltskonnaga. Palju meid ei saa, kuid on hea tutvuda ja kohtuda nii mõnegi senitundmatu saareelanikuga silmast silma. Õnneks antakse ilus ilm ja toredad kaaslased. Mehed kevadel jalgrattamatkale ei tule, nemad ootavad kevadist linnujahti (vårfågeljakt), mille hooaeg avatakse alati 1. mail ja mis kestab kuu teise pooleni. See on ammustest aegadest pärit traditsioon, mille Euroopa Liidu teadjad ära keelasid, kuid milleta kohalikud ei saa. Traditsioon, mida on edasi antud isalt pojale ja mida ükski seadus purustada ei suuda. Mehed võtavad kamba kokku