see mõeldud neile, kes sellele kaljule elusuunda otsima lähevad. Silmitsen kompassi, mis näitab kõiki ilmasuundi põhjast lääneni ja kirdest loodeni. Kas samasugune on ka iga inimese sisse tahutud? Kompass, mis näitab teed, kui teda silmitseda; suunda, kui seda otsida, ja annab vastuseid, kui neid küsida? Jah, usun, et selline kompass on iga inimese sees olemas. Tuleb vaid oma jalge ette vaadata ja seda näha. Horisondil seda kompassi ei leia. Sageli seisame ise sellel, teadmata selle olemasolust. Või seisab sellel keegi teine. Kompass on aga olemas. Tihkelt kivisse tahutud ning sügavalt me südameisse söövitatud. Kompass, mille juba sündides oleme endaga kaasa saanud selleks, et läbi elu õiget ja selget rada mööda kulgeda. Oleks vaid alati oidu seda kaeda ja uskuda, sellekohaselt suunduda ja pärale jõuda neisse sadamaisse, kuhu on eesmärk minna.
Vaatan siiski ka horisondile. Heidan pilgu üle vahuse mere, skääride-laidude-kivimügarike. Vihm peksab vastu põski ja piisad voolavad joana alla. Vali tuul tahab jalust puhuda. Ei mingit valgushelki! See on hetk, mil sirutan käed välja, lasen tuulel endast läbi puhuda ja ütlen endamisi: ma ei tea, miks, millal ja kuidas, kuid siia tulen ma tagasi! See on teadmine, mis võrsub mu sügaval sees asetseva kompassi vaatamisest. Midagi on see teistmoodi saar minus muutnud. Ahvenamaale jääb mu süda ja minu elus on üks ajaarvestusviis justnimelt „enne ja pärast Kökari saarele sattumist“.
Asun teele. Meri jääb mässama, kalju jääb tuules kindlana ning kõikumatult seisma, majakas teelolijaile tormis teed näitama. Kiriku kellatornis vilgub tuluke. Kirikuseinad jäävad kuulama laelaudade vaikset naginat ning laest allarippuvate laevamakettide aeglast kõikumist. Kõik on just nii nagu varasematelgi kordadel ja ometi nõnda eriline. Võtan ratta ja lähen. Praamilt kostab udupasun.
VÄSIMATU POEPIDAJA
Iseendalegi imestuseks, kuid mingi sisemise hääle sunnil sõidan Antoni külalismajja tööle ka 1999. aasta suvel. Siis teen Kökaril sageli sisseoste saare keskuse Karlby kaupluses, mis on saare suurim. Poe juhataja Bosse kuulutab mu teise Kökaril töötatud suve lõpu poole kohalikus infolehes, et tema pood vajab ka talveks lisatööjõudu. Küsin huvi pärast töökoha kohta lähemalt. Nüüd pean seda sügavalt kahetsema.
Nimelt on Bosse endale pähe võtnud, et mina olen just sobiv inimene, kes selles poes võiks töötada. Sel sügisel aga töötan sellesama rahvaülikooli kantseleis Soome läänerannikul, kus omandasin rootsi keele. Töökeskkond on ääretult inspireeriv. Inimesed on väga loovad ja õhkkond soe. Ütlen Bossele viisakalt, et ma ei igatse keset talve üksikule saarele. Mul ei ole seal sõpru ega kodu ja tunneksin seal end üksildasena. Bosse kuulab ja mõistab, kuid mitte selleks, et vastusega nõusse jääda, vaid et paari päeva pärast uuesti helistada.
„Siin on kõiksuguseid trenne. Naised käivad koos ja teevad aeroobikat ja vahel tuleb kino siia ja Mariehamni saab sõita… Mis need mõned tunnid sõitu siis ära ei ole? Mõtle veel selle peale!“
„Ei, Bosse, ma ei tule,“ olen oma vastuses rohkem kui kindel.
„No selge, selge. Mul on siiski abi vaja. Mõtle vähemalt selle asja peale!“
„Ma ei mõtle, ma tean, et ma ei tule! Head aega, Bosse!“
„Head aega,“ tuleb sealt ka lõpuks vastus.
Mehel on vanust sama palju, kui võiks olla mu vanaisal. Bosse on Kökarile oma kodusaarelt Brändölt kolinud just seepärast, et kauplust pidada. See on tema pood ja tema elu. Tahaksin aidata, kuid mitte miski ei ütle mulle, et peaksin Kökarile pärast kahte seal töötatud suve ka keset kõige pimedamat aega tagasi sõitma. Kui Bosse taas helistab ning sõbralikult selgitab, et ta vajab abi, püüan talle uuesti viisakalt selgeks teha, et sellele saarele keset talve minu jalg ei astu.
Töö rahvaülikoolis on tähtajaline ja saab läbi peale jõule. Kohe-kohe on saabumas uus millennium. Saadan elulookirjeldusi nii ühte kui teise paika. Ei kippu ega kõppu. Piirkonnas, kus olen töötanud, on kohalikel ja kogenumatelgi raske tööd leida, mis siis veel võõramaalasest rääkida! Endale uut töökohta otsides tekib mul tunne, et kõik mu plaanid lähevad vett vedama.
Siis heliseb taas telefon.
„Bosse siinpool. Kuidas läheb?“
„Tänan küsimast, väga hästi. Või tegelikult – mitte nüüd nii väga hästi. Otsin praegu tööd. Kuidas Kökaril eluolu?“
„Siin on südatalv. Pime küll, aga tänavu on lund ka. See teeb olemise veidi rõõmsamaks. Janne, tule Kökarile!“ kordab Bosse taas kümneid ja kümneid kordi välja öeldud fraasi ja ma ei võta teda jätkuvalt tõsiselt.
„Ei, Bosse, seda sa tead, et sinna ma keset talve ei tule,“ vastan talle endamisi muiates.
„Aga nüüd, kui sul muud tööd ei ole, ehk ikka mõtleksid asja peale? Mulle sobivad su tingimused ja elada saaksid Kökari külalisateljee korteris, mis talvel on tühi. Kevadeks saad midagi uut vaadata. Mõtle asja peale ja ehk ikka tuled?“ püüab Bosse ideaalset võimalust kasutada.
„Ee… ma ei tea. Seal ei ole minu jaoks lihtsalt midagi. Kui otsustan tulla, küll ma sulle siis teada annan,“ püüan taas entusiastlikest pakkumistest leebelt eemale hiilida.
Lõpetame kõne sõbralikult nagu alati. Imestan Bosse sihikindlust. Ta on üks järeleandmatu tööandja, nagu saarerahvas enamjaolt – sitke ja sihikindel.
SÜDATALVEL KÖKARILE
Pean valima Kökari. Kõik viitab tasapisi sellele ja Bosse kindlus selles, et ma peaksin saarele talveks tulema, hakkab mind lõpuks ümber veenma. Vaikselt, kuigi veel kaheldes, hakkan asju pakkima. Üks kott, teine kott, kolmas… Jälle kolimine. Kuidagi tüütama hakkab see elustiil. Jälle rong ja praam. On pime, külm ja kõle jaanuar, kui Soome mandril Galtby sadamas Kökari praamile astun.
Seda pilti, mis mulle õhtul kell üksteist Kökarile saabudes avaneb, ei uskunud ma kunagi avanevat. Tuisk peksab pimeduses vastu laevaakent. Ei ole isegi tuimalt vastu vaatavaid kaljusid, mis valguse muutudes värvi vahetavad. On sügav valguseta kesktalv. Bosse on mul sadamas vastas ja viib mind autoga läbi saare vaat et kõige tagumisse nurka. Seal ootab valge maja, mille värvi saan küll alles hommikuvalguses teada. Selles külalisateljees asuvad korterid on mõeldud kunstnikele, kes saarele oma loominguga üle kogu maailma tegelema tulevad. Ükski inspiratsiooni otsiv kunstnik seda pilkases pimedas ei tee ja korterid on talvel vabad. Veame mu suured reisikotid teisel korrusel asuvasse kolmetoalisse korterisse. Olen reisist väsinud.
Kui oleme Bossega kokku leppinud, et kohtume järgmisel päeval poes, saab mulle selgeks, kuhu olen tulnud. Kolm tuba ilma ühegi mööbliesemeta ning korter ise vana ja vaevatud. Ei jälgegi hubasusest ja soojusest. Tunnen end seal väga üksikuna. Laotan laiali madratsi ja selle peale magamiskoti. Panen soojalt riidesse, sest korteris on jahe. Poen kotti ja keeran kerra. Kui pilgu tõstan, vaatab kardinateta aknast tühja korterisse kuu ning naeratab oma suurt ja laia naeratust. Ma ei saa aru, kas ta naerab minu üle või püüab mu tuju turgutada. Igatahes on ta olemas ja see teeb olemise veidi rõõmsamaks. Pisar voolab siiski palgele ja hinges on kurbus. Mu huulilt kostab konkreetne ja kahtluseta palve: Jumal, teist ööd ma selles korteris ei ööbi. Kui ma homme muud elukohta ei leia, sõidan siit saarelt ära ega naase enam eal. See lühike ja aus palve on minu viis abi paluda, kuni mu väsimusest rasked silmalaud kinni vajuvad. Uinun kuu naeratuse saatel ja tean, et Jumal on minuga. Ükskõik, mida homne ka toob.
HELGE HOMNE
Päev koidab karge ja selgena. Kõikjal on härmatis. Rahu ja vaikus. Ei jälgegi õhtul möllanud tuisust ja tormist. Ei jälgegi pimedusest. On valgus ja ilu, mida sageli ei kohta. Mingi kummaline ilu, mille nägemiseks peab olema aega. Mul seda on.
Pean tööle sõitma koos vallavanem Kurrega. Et oma mõnevõrra uut olukorda lähemalt uurida, käin tiiru ümber maja ja veendun oma öise palve kindluses. Tean, mida tahan ja mõtlen. Sammud viivad mõnesaja meetri kaugusel asuva maja hoovi, kus Kurre juba autoakent jääst puhastab.
„Tere tulemast