pikki radasid mööda mereäärseid kaljusid ning naudin tuule tohutut jõudu, kui see püüab mind kaljult maha nügida. Ei õnnestu. Ühel järjekordsel matkal mööda Kaleni matkarada sammun ettevaatlikult jalga jala ette pannes üle halli kaljuplatoo. Naudin edasiliikumist, jalale järgmise koha leidmist ja seda rahu ning vaikust, mis saarel valitseb. Kõnnin, mõtted peas mõlkumas. Äkitselt kostab vaikuses üks hääl. Seisatan. Ma ei saa aru, kust see hääl tuleb ja mis see täpselt on. Püüan kuulata. Kõikjal vaid vaikus ja selle sees üksnes too ennekuulmatu hääl. Vaatan enda ümber, ette ja taha ning üles. Vaatan veel kord. Lõpuks mõistan – kuulen, kuidas lumi langeb!
See on minule kui linnas kasvanule midagi täiesti uut! Ma ei ole eal isegi ette osanud kujutada, et lume langemisest võib tekkida hääl. Seisan ja lihtsalt kuulan seda minu jaoks uut heli. On hetked, mis jäävad. See on üks neist erilistest hetkedest, mis sööbib kuhugi hingesoppi ja talletub sisemise väga selge pildina. Kuna mu elus on sel hetkel mitu küsimust ja pean arutelusid Jumalaga, langevad need kuuldud lumehelbed mu südamesse ka Jumala õrna häälena. Lumi sajab edasi ja lumelangemise hääl jätkub. Mina sammun aga edasi teistsugusena kui enne seda kohtumist.
Aastal 2006 avaldab Soome Akustilise Ökoloogia Selts kogumiku „Sada Soome häälemaastikku“5. Üle Soome kogutakse kokku kirjeldusi erinevate helide kohta, mis võiksid Soome helimaastikku iseloomustada. On veevulinat ja paadipodinat ning muidki hääli. Saadan neile kirjelduse langevast lumest tekkiva heli kohta. Seda helikirjeldust hinnatakse piisavalt kõrgelt ning Kökari matkarajal kuuldud lumelangemine valitakse Soome 100 helimaastiku kogumikku. Ei maksa alahinnata vaikust ega selles peituvat vaevumärgatavat heli. See võib kaugele jõuda ning kaugele juhtida, kui on aega ja kannatlikkust peatuda ja kuulatada.
KOHALIKUD
Kuni 2000. aasta talveni tähendab Kökar minule suvetööd ja tohutul hulgal turiste, kes pidevalt vahetuvad; samuti pikki tööpäevi, päikest, merd, Kökari kirikut ning aeg-ajalt Eestist saabuvaid külalisi. Kohalike tundmaõppimiseks ei jää aega. Nüüd keset talvetorme saarele maandununa ja Kökari poes oma esimesi poemüüjakatsetusi tehes avaldub saare ja kohalike tõeline olemus.
Pood on küla ja saare süda. Sinna tulevad kõik, kel vähegi midagi vaja. Sinna on raske tulla anonüümsena ja seal on võimatu jääda anonüümseks. Poekülastus võib sageli venida pikemaks kui planeeritud. Poes on tuttavaid, kellega on vaja mõned asjad selgeks rääkida. Kui ühega oled lõpetanud, astub poodi järgmine. Ka müüjana on võimatu anonüümseks jääda. Kui uus nägu kassas istub või lihaleti taga askeldab, ei saa ju ometi küsimata jätta, kust ta pärit on. Nii ka sel päeval.
„Kust sa siia Kökarile sattusid?“ küsib mees, kes tutvustab end Holgerina.
„Eestist,“ vastan uhkusega. Olen alati oma päritolu üle uhkust tundnud. Sellist uhkust, et mulle meeldib see maa, kust ma pärit olen, kust ma kuhugi sattunud olen, ja meeldib see, kes ma oma juurte poolest olen – eestlane Eestist.
„Jahhaa!“ See on üks rootsi keelele väga omane imestus- või faktikinnitusfraas, mida ka soomerootsi ja Ahvenamaa kõnepruugis ohtralt kasutatakse. „Me käisime abikaasaga seal puhkusereisidel. Oleme isegi natukene eesti keelt õppinud! Meid huvitavad keeled. Nüüd on meil käsil vene keel. Käisime äsja Peterburis ja tahame kindlasti tagasi minna.“
„Togda mõ možem po-russki govorit!“
„Net-net! Minu naine oskab küll vene keelt, aga mina ei saa aru. Temal on keeleand.“ Too keeleanniga naine on see, kes mulle aastate pärast kasekäsnateed ja kökaripärast keedurosinakeeksi pakub. Mõlemad on väga maitsvad ja jäävad meelde tänu toredale vastuvõtule nende hubases köögis.
Ei lähe kaua aega, kui järjekorras seisab järgmine klient ja kõik algab otsast peale. Igal vestlusel on oma nüansid, kuid ka kindlad küsimused, millele tuleb vastata. Kuna olen varem saarel vaid turiste vastu võtnud ja teele saatnud ning vabadel nädalatel alati kaugele ära sõitnud, ei ole ma kohalikega tutvuda jõudnudki. Need on kaks täiesti erinevat maailma – külalismaja ja kohalik kauplus. Kuigi kõrghooajal juulikuus on ka saare kauplus omamoodi turismikeskus – sinna tullakse täitma varusid käesolevaks päevaks või pikemaks mereületuseks. Suvine Karlby on täis autosid ning inimesi. Võrreldes suurte linnadega on ka suvised Karlby ja Kökar haledalt kesised. Talvel on pilt aga täiesti tühi. Vahel tuleb tükk aega poes kliente oodata ja kui keegi uksest sisse astub, on tegemist palju. Nagu näiteks Runar.
„Tere päevast, tere päevast! Kuidas läheb?“ küsib merekaru alati sama küsimust. „Ma soovin osta kolmsada grammi vorsti. Kassile,“ on tema igakordne fraas.
„Jah, kolmsada grammi vorsti kassile, aga sa ise, Runar?“ küsin vahel.
„Ah, mis mina, söön, mis kapis leidub. Peaasi, et kass oma kätte saab,“ kõlab ta vastus. Runar elab poele suhteliselt lähedal asuvas kollases majas mereäärsel kõrgel künkal. Künka roheliste nõlvade tõttu kutsutakse teda Õlimäe meheks. Õlimägi on koht Iisraelis Jeruusalemmas, kus leidis aset mitu piibliaegset sündmust. Ka siin, Kökaril on olemas oma Õlimägi. Ja juba tõttabki too Õlimäe mees kassa poole. Nagu paljudel teistelgi kökarlastel on temalgi alati kuhugi kiire. Kiire siin, kuhu mujalt maailmast tullakse lõõgastuma ja aega maha võtma.
Lisaks kassas töötamisele tuleb mul hakkliha valmistada ja liha grillida, saiakesi küpsetada ja kaupasid tellida. Keldrikorrusel asub ehituskaupade osakond. Seal tuleb kaaluda naelu ja mutreid, mõõta voodrilaudu ja vineeri ning müüa mootoriõli. Kuna kaupluse kail asub saare tankla, tuleb mul ka bensiinijaama teenust osutada. Poemüüja peab saarestikus teadma ka seda, mitu protsenti mootoriõli kütusesse segada, et see paadimootoris hästi toimiks. Kõike tuleb teha ja kõik saab käppa. Kogu selle töö teevad toredaks inimesed. Nemad ongi erilised. Enim meeldivad mulle kaupluses töötamise puhul silmanähtavad tulemused. Müüd inimesele leiva ja ta on õnnelik. Oled teinud tema heaks midagi. Ta lahkub, suu kõrvuni peas, ja minu päev on ka korda läinud! Kui saabub kauba- ehk piimaauto, millega kaup saarele kolm korda nädalas tuleb, on see Kökaril jätkuvalt üks oodatumaid sündmusi. Siiani on meeles üks armas saarenaine, kes poodi värske piima järele tuleb ja lahkub nii õnnelikult, et kui õnn võiks kedagi õhku tõsta, jääks poelagi madalaks. Kaupluse rolli sel saarel vähe tähtsustada oleks väär.
Kohalikud käivad küll poes oma ihule toitu hankimas ja autot tankimas, kuid nii mõnelegi on kassapidaja hingehoidja. Talvel, kui poes on korraga vaid paar-kolm inimest, kui sedagi, puistatakse südant. On näha, et mõnele inimesele on see ainus ja oluline koht, kus rääkida asjust mis hingel. Näib, et see on abiks neile inimestele seal keset tuulist merd… ühel kivimügarikul, kus paljud üpris üksinda oma elu elavad. On kurbust, valu ja ebaõnnestumisi, aga ka rohkelt rõõmu ja õnnestumisi, mida soovitakse jagada. Nii mõnigi tuleb järgmisel korral tagasi kergema südame ja rõõmsama näoga.
Siinse saare suur võlu on lähedus. Praegu elabki siin vaid ligi 250 inimest. Niipea kui sead oma sammud mõnele saare teedest ja mõni auto sinust mööda sõidab, tuleb tervituseks viibata. Kui sa suvel ei viipa, peetakse sind turistiks. Kui sa aga turismihooajavälisel ajal kellestki möödudes või mõnd möödujat käeviipega ei tervita, oled ebaviisakate hulka loetud. Anonüümsusest on asi väga kaugel. Linnast saabuvale inimesele võib see hirmutav olla. Kui midagi saarel teed või kuskil käid, teab keegi sellest ikka midagi. Mingil kummalisel kombel on kõikjal kohe platsis kohalikud. Mitte et nad seda sihilikult teeksid, aga saar on lihtsalt nii väike, et see, kuhu lähed või kas üldse lähed, on kõigile kogu aeg näha. Siin kehtib mõte, et kui sa ise ei tea, millega täpselt tegeled, teavad seda kindlasti teised.
ÜKSKI INIMENE EI OLE ÜKSIK SAAR
Saarestik koosneb väikestest saarekestest, mis üheskoos moodustavad terviku. Saarestikul ja igal saarel selles on oma eripära ja võlu. Mis oleks üks kivimügarik keset laia vett? Üheskoos moodustavad need umbes 6700 Ahvenamaa saart ja saarekest midagi haruldast, mida kogu maailmast huviga vaatama tullakse.
Justnagu saared seisavad saarestikus igaüks üksi, kuid moodustavad suuremalt vaadates ühtse terviku, nõnda