Mina, Katariina. Laila Hirvisaari

ei oleks vaja olnud nimetada troonipärijaks, kui tal endal oleks olnud lapsed minu onuga, aga mu onu suri. Ta ütles nüüd esimest korda, et minu onu oli olnud tema suur armastus. Ta lisas veel, et kui ta oleks praegu minu asemel, ei oleks temast suurvürsti kõrvale pikali viskajat.

      Pidasin naeru. Keisrinna Jelizaveta suust kostis kõrvale pikali viskamine üpris kummaliselt. Aga ma mõistsin. Mind ennastki pani see „pikali viskamine” kahtlema, ent ma teadsin, et ainult ühel viisil tehakse lapsi, olgu siis tegijateks mužikid või keisrid. Ütlesin keisrinnale, et ma ei arva, et see oleks mingi probleem. Ja veel ütlesin, et pöördun oma küsimustega meelsamini Tema Majesteedi kui oma ema poole, kellega ma häbeneksin sellistest asjadest rääkida. Keisrinnal olid pisarad silmas. Ta oli liigutatud. Ta tundis südametunnistuse piinu sellepärast, et minul tuleb kõik ööd veeta vastiku suurvürst Pjotriga. Aga ma teadsin, et suudan seda, kui sulgen silmad! Olin nii otsustanud.

      Pärast klaasi veini olime mõlemad lustilises meeleolus. Ometi kord tundus, et keisrinna suhtus minusse soosivalt. Ma ei mäleta, kes teenritest kuulis meie vestlust, nad seisid tuimade nägudega kuuldekaugusel. Õukonnas polnud saladusi.

      Selle kohtumise järel läksid keisrinna Jelizaveta ja suurvürst Pjotr taas Peterhoffi. Mina ei tohtinud Sankt-Peterburgist lahkuda.

      Linna kirikutes palvetati meie kahe eest. Osalesin ka ise nendel teenistustel ja kuulsin, kuidas pomiseti minu ja suurvürst Pjotri nime ja sooviti meile õnnelikku abielu. Meie auks helisesid kirikukellad. Mina varjasin kõigi ees oma hirmu, palvetasin, unistasin, lootsin ja nutsin oma üksinduse pärast. Sina Leon, Fanny ja Aleksandra olite siiski mu lähedal. Oleksin tahtnud minna suveks Oranienbaumi, aga seda takistati. Minu minek oleks nõudnud suurejoonelisi tseremooniaid, oleks vaja läinud ihukaitset. Olin vang. Ilma et oleksin seda tahtnud. Mul oli igav. Igatsesin suuri parke, linnulaulu, lõbusõite kanalitel, mänge, säravaid vestlusi. Sel suvel õppisin elama üksi, sest Mama koos sõpradega viibis maamõisates.