niisugusi.”
„Muidugi ei ole,” vastas ta. „Elus pole sihukest kraami vaja. Vajalikud pole mitte ideaalid, vaid tegutsemispõhimõtted.”
„Aga teistsuguseid elusid on ju ka rohkem kui küll,” pärisin mina.
„Sulle minu moodi elu ei meeldi või?”
„Ah mine sa ka,” ütlesin ma. „Asi pole meeldimises või mittemeeldimises. On ju nii – mina Tokyo Ülikoolis ei käi, oma tahtmise järgi oma ihaldatud naisega magada ei saa, sõnaseadmisoskus ka puudub. Keegi mulle silma ei heida ja armukest mul ka ei ole. Teisejärgulise eraülikooli kirjandusosakonna lõpetajal pole mingeid erilisi tulevikuväljavaateid ka. Mida mina siin üldse öelda saan?”
„Nii et minu elu tundub sulle ihaldusväärne?”
„Seda mitte,” vastasin ma. „Ma olen mina ise olemisega liigagi ära harjunud. Kui aus olla, siis ei tunne ma ei välisministeeriumi ega Tokyo Ülikooli vastu mingit huvi. Ainuke asi, mille suhtes ma kadedust tunnen, on see, et sul on Hatsumi-sani taoline vapustav pruut.”
Nagasawa sõi mõnda aega vaikides.
„Tead mis, Watanabe,” ütles ta, kui oli söömise lõpetanud. „Mul on selline tunne, et kui me kord siit ühikast lahkunud oleme, siis üks kümne-kahekümne aasta pärast kohtume me kusagil jälle. Mul on selline tunne, et meie vahel on mingisugune side.”
„Jutt nagu Dickensi romaanis,” ütlesin ma naerdes.
„Eks ta ole,” naeris ta. „Aga üldiselt lähevad mu eelaimdused üsna täkkesse.”
Pärast sööki läksime Nagasawaga kahekesi lähikonna baari napsi võtma. Jõime, kuni kell sai üheksa läbi.
„Kuule, Nagasawa-san. Räägi mulle, millised need su tegutsemispõhimõtted õieti on?” küsisin mina.
„Sa hakkad kindlasti naerma,” ütles ta.
„Ei hakka,” ütlesin mina.
„See on: olla härrasmees.”
Naerma ma ei hakanud, aga pidin peaaegu tooli pealt maha prantsatama. „Härrasmehe all pead sa silmas ikka seda härrasmeest?”
„Just sedasama härrasmeest,” vastas ta.
„Aga kuidas see härrasmees olemine välja näeb? Kui sa seda kuidagi määratleda oskad, ütle mulle ka.”
„Härrasmees on see, kes ei tee mitte seda, mida ta ise tahaks, vaid seda, mida temalt tahetakse.”
„Sa oled küll kõige imelikum inimene, keda ma oma elus siiani kohanud olen,” sõnasin ma.
„Ja sina oled kõige ontlikum inimene, keda mina siiani kohanud olen,” ütles tema. Ja maksis kogu arve.
Järgmise nädala esmaspäeval „Draamaajalugu II” loengus ei olnud jälle Midorit näha. Lasin pilgu üle klassi käia, tegin kindlaks, et teda ei ole, istusin seejärel oma alatisele kohale esimesse ritta ja kirjutasin professori tulekuni Naokole kirja. Kirjutasin oma suvisest reisist. Kirjutasin käidud marsruudist, majadest, millest mööda käisin, kohatud inimestest. Ja et kui õhtu saabus, mõtlesin alati Sulle. Alles nüüd, mil ma Sinuga kohtuda ei saa, olen ma mõistnud, mil määral ma Sind tegelikult ihaldasin. Ülikool on lõpmata igav, aga käin enesedistsipliini mõttes korralikult kohal ja õpin. Pärast Sinu kadumist on kõik hakanud igav tunduma. Tahaksin kordki Sinuga kohtuda ja rahulikult juttu rääkida. Kui võimalik, siis tahaksin Su raviasutusse tulla ja Sinuga paar tundi juttu puhuda. On see võimalik? Ja kui võimalik, tahaks jälle kord Sinuga kahekesi kõrvuti jalutada, nagu vanasti. Ma saan aru, et see on Sulle võib-olla raske, aga palun, kirjuta mulle, ükskõik kui lühidalt siis.
Olles selle kõik kirja pannud, voltisin need neli kirjapaberilehte kenasti kokku, panin valmis varutud ümbrikusse ja kirjutasin Naoko vanematekodu aadressi peale.
Viimaks tuli sisse süngenäoline kiitsakas õppejõud, märkis puudujad ja pühkis taskurätiga laubalt higi. Jalad olid tal haiged, nii et ta kasutas alati metallist keppi. Ehkki ei võinud öelda, et „Draamaajalugu II” oleks huvitav loeng olnud, oli see siiski korralik loeng, mida tasus kuulata. Öelnud, et küll see kuumus kestab tänavu kaua, hakkas ta rääkima deus ex machina funktsioonist Euripidese näidendites. Rääkis sellest, mil moel Euripidese jumalad Aischylose ja Sophoklese omadest erinevad. Umbes viieteist minuti pärast avanes klassiuks ja sisse astus Midori. Tal oli seljas tumesinine spordipluus ja jalas kreemikarva puuvillased püksid, ees needsamad päikeseprillid mis eelmine kord. Ta naeratas vabandust-et-ma-hilinesin ilmel õppejõule ja istus siis minu kõrvale. Võttis õlakotist vihiku välja ja ulatas selle mulle. Vihiku vahel oli sedelike sõnumiga: „Anna andeks. Kas oled kolmapäeva pärast pahane?”
Kui loeng oli poole peale jõudnud ja õppejõud parasjagu tahvlile Kreeka näitelava skeemi joonistas, avanes taas uks ja sisse astus kaks kiivriga üliõpilast. Need kaks olid nagu komöödiasõust välja astunud tegelaspaar. Üks neist oli kuivetu, kahvatu ja pikakasvuline, teine lühike, ümmargune ja tõmmujumeline tüüp, pikkade juustega, mis talle üldse ei sobinud. Pikakasvulisel olid kaenlas lendlehed. Jupats läks õppejõu juurde ja teatas, et nad tahavad loengu teist poolt avalikule väitlusele pühendada, nii et olgu too hea ja lõpetagu. Ütles, et tänapäeva maailmas on palju tähtsamaidki küsimusi kui kreeka tragöödia. See ei olnud isegi nõudmine, vaid lihtsalt teade. Õppejõud vastas, et minu arvates ei ole maailmas kreeka tragöödiast tähtsamaid küsimusi olemas, aga mis ma ka ei ütleks, teile see niikuinii ei loe, nii et tehke, mis tahate. Haaras siis tugevasti lauaservast kinni, vinnas oma jalad kateedrist alla, võttis oma kepi ja läks jalgu lohistades klassiruumist välja.
Kuni Pikk lendlehti jagas, ronis Ümarnägu kateedrisse ja hakkas kõnet pidama. Lendlehtedel seisis tolles lihtsustatud ja omapäraselt lühendatud kirjaviisis sõnumi sisu: „Võltsitud rektorivalimiste tühistamist!”, „Koondagem jõud uueks üleülikooliliseks streigiks!”, „Litsume laiaks Jaapani keiserliku hariduslik-tööstusliku kompleksi!” Hüüdlaused oli suuresõnalised ja vastu rääkida ei olnud iseenesest millelegi, aga tekstil puudus veenmisjõud. Kui usaldusväärsust ei ole, ei saa ka inimeste meeli üles kütta. Ümarnäo jutt oli üsna samasugune. Seesama vana kisa. Viis oli sama, ainult sõnade järjekord oli teine. Mõtlesin, et nende tüüpide tegelik vaenlane ei ole mitte riigivõim, vaid kujutlusvõime puudumine.
„Lähme välja,” ütles Midori.
Noogutasin, tõusin püsti ja me läksime kahekesi koos klassist välja. Kui me väljusime, ütles Ümarnägu mulle midagi, aga mis ta ütles, ei saanud ma hästi aru. Midori ütles talle, et varsti näeme, ja lehvitas.
„Kuule, kas me oleme nüüd järsku revolutsioonivastased?” ütles Midori, kui olime klassist välja jõudnud. „Kui revolutsioon edukas on, siis puuakse meid järsku laternaposti üles?”
„Kui võimalik, siis tahaks ma enne ülespoomist vähemalt lõunat süüa,” ütlesin ma.
„Õigus! Ma tean üht kohta, kuhu ma sind viia tahaksin, aga see on natuke kaugel. Ega ei ole midagi, kui pisut aega kulub?”
„Ei ole hullu. Ma olen niikuinii kella kahese loenguni vaba.”
Midori haakis mu sappa, ronisime bussi peale ja läksime Yotsuyasse. Koht, kuhu ta mu viis, oli üks komplektlõunaid müüv söögikoht ühes Yotsuya nurgataguses. Vaevalt olime lauda istunud, kui toodi punaselakilises neljakandilises lõunakarbis päevalõuna ja supinõud, ilma et me oleks midagi ütelnud. See oli tõepoolest koht, mis vääris ekstra sellepärast bussiga kohalesõitmist.
„Küll on hea.”
„Mhmh. Peale selle veel küllaltki odav. Sellepärast käingi siin juba keskkooliajast peale vahetevahel lõunat söömas. Tead, et mu kool on siinsamas lähedal. Jube range kool oli, suure saladuskatte all tulime siia sööma. Selline kool, kus isegi väljas söömas käimise eest võidi kooliskäimiskeeld anda.”
Midori võttis päikeseprillid eest. Ta pilk oli unisem kui eelmine kord. Kord näppis ta peenikest hõbekäevõru oma vasakul randmel, kord krõhvitses väikse sõrmega silmanurka.
„Unine?”