pisut imelik, aga mulle olid nartsissid juba ammusest ajast meeldinud.
Pühapäevahommikuses rongis oli vaid kolmene grupp vanamutikesi. Kui ma rongi astusin, mõõtsid mutikesed pika pilguga mind ja nartsisse mu peos. Üks neist vaatas mulle otsa ja naeratas. Naeratasin vastu. Istusin siis kõige tagumisele istmele ja silmitsesin akna taga mööda vilksatavaid vanu maju. Rong sõitis majadel nii lähedal, et puudutas peaaegu nende räästaid. Ühe maja verandal oli koguni kümme potti tomateid, nende kõrval peesitas päikese käes suur must kass. Paistsid õue peal seebimulle puhuvad pisikesed lapsed. Kuskilt kostis Ishida Ayumi laul. Isegi karri lõhna hõljus õhus. Rong liikus mööda intiimset eeslinna vilkalt nagu õmblusmasin. Tee peal tuli veel inimesi peale, aga kolm mutikest arutasid väga innukalt midagi edasi, ilma et neil oleks küll saanud.
Tulin Ōtsuka peatuse lähedal rongist maha ja kõndisin Midori joonistatud plaani järgi mööda mitte just eriti ilusat tänavat pidi edasi. Mitte ükski tänaval reas seisvatest poodidest ei näinud eriti õitsval järjel olevat. Kõik nad asusid vanades majades ja olid seest pimedad. Oli ka selliseid, mille reklaamsildi tähed olid maha kulunud. Majade vanuse ja stiili järgi otsustades ei olnud sõja ajal seda kanti pommitatud. Sellepärast oligi niisugune linnapilt oma algsel kujul säilinud. Muidugi oli ka selliseid maju, mida oli ümber ehitatud, ja enamikku neist oli kas osaliselt laiendatud või remonditud, kuid need nägid reeglina päris vanadest majadest veelgi räpasemad välja.
Paljud inimesed olid viimaks autodemassile, halvale õhule, mürale ja kallitele üürihindadele alla vandunud ning äärelinnadesse kolinud. Sedasorti õhustikuga linn, kuhu olid järele jäänud vaid odavad kortermajad, poed, mida oli raske kolida, või siis majad, kus näisid elavat kangekaelselt oma põlise maatüki külge klammerdunud inimesed. Autode heitgaaside tõttu oli kõik mähkunud räpasesse hägusse justkui uttu.
Sellist teed pidi kümme minutit kõndinud, pöörasin bensiinijaama juurest paremale, kus oli väike poetänav. Tänava keskel paistis silt „Kobayashi raamatupood”. Tõepoolest ei olnud see kes teab mis suur raamatupood, kuid ta polnud ka väiksem, kui ma Midori jutu põhjal ette kujutasin. Üsna tavalise linnakese tavaline raamatupood. Samasugune nagu see pood, kuhu ma väiksena, esimest müügipäeva suuri vaevu ära oodata suutes, noorteajakirja ostma jooksin. Kobayashi raamatupoe ees seistes muutusin tahes-tahtmata nostalgiliseks. Igas linnakeses on niisugune pood.
Poe fassaadikate oli alla lastud, kattele oli kirjutatud „Nädalakirjad iga nädala neljapäeval!”. Kella kaheteistkümneni oli veel viisteist minutit aega, aga et nartsissid pihus mööda poetänavat pidi edasi-tagasi käia ja aega surnuks lüüa ei olnud mul ka tuju, vajutasin kaks-kolm korda fassaadikatte kõrval olevale kellanupule, astusin kaks-kolm sammu tahapoole ning ootasin vastust. Ootasin viisteist sekundit ja mõtlesin juba, kas peaks uuesti kella helistama, kui ülaltpoolt avati kolinal aken. Vaatasin üles ja nägin Midorit, kes pistis pea aknast välja ja lehvitas.
„Lükka fassaadikate üles ja astu sisse!” hüüdis ta.
„Ma jõudsin natuke vara. Ega sest midagi ei ole?” hüüdsin mina vastu.
„Ei ole midagi, üldsegi mitte. Tule üles teisele korrusele. Ma ei saa praegu pliidi juurest ära tulla,” hüüdis ta ja tõmbas siis akna taas kolinal kinni.
Lükkasin fassaadikatte naeruväärselt valju müra saatel meetri jagu üles, pugesin sealt alt läbi poodi sisse ja lasin siis katte jälle alla tagasi. Poes oli kottpime. Komistasin põrandale kuhjatud nööriga kinni seotud ajakirjadele, mida pidi kirjastusse tagasi saadetama, kukkusin peaaegu külili, kuid jõudsin viimaks siiski poe tagaseina juurde, võtsin käsikaudu kingad jalast ja astusin astme jagu ülespoole. Maja oli kergelt hämar. Kivipõrandalt aste ülespoole asus lihtne vastuvõtutoa moodi ruum, kus paiknes diivanikomplekt. Tuba ei olnud eriti suur ja aknast voolas sisse hämarat valgust nagu vanas Poola filmis. Vasakut kätt jäi laoruumi või panipaiga moodi ruum ja paistis vetsuuks. Ronisin üliettevaatlikult mööda paremat kätt asuvat treppi üles ja jõudsin teisele korrusele. Teine korrus oli esimesega võrreldes sutsu valgem. Tundsin kergendust.
„Hei, tule siiapoole!” kostis kusagilt Midori häält. Trepiotsast paremat kätt jäi söögitoa moodi tuba ja selle taga asus köök. Maja oli üsna vana, aga tundus, et köök oli hiljuti remonditud ning nii kraanikauss kui kraanid ja riiulid olid säravuued. Seal oligi Midori süüa tegemas. Pajast kostis millegi keemise podinat, oli tunda kalapraadimise lõhna.
„Külmkapis on õlut, ole hea, istu seal ja joo,” osutas Midori vilksti oma pilguga sinnapoole. Võtsin külmkapist õlle välja, istusin laua äärde ja jõin. Õlu oli nii mõnusalt maha jahutatud, nagu oleks ta pool aastat külmas seisnud. Laual olid väike valge tuhatoos, ajaleht ja sojakastekann. Peale selle ka märkmepaber ja pastakas. Märkmepaberile olid sirgeldatud numbrid, arvatavasti telefoninumbrid, ja hinnakalkulatsioonid.
„Umbes kümne minuti pärast peaks valmis olema, saad sa seal oodata? Jaksad oodata?”
„Muidugi jaksan,” ütlesin ma.
„Aja endal oodates aga kõht hästi tühjaks, sest süüa on päris palju.”
Rüüpasin külma õlut ja vaatasin pühendunult süüa tegeva Midori selga. Käbedasti ja nutikalt liikudes tegi ta korraga vähemalt nelja erinevat asja. Kord paistis, et ta maitseb ühes kohas toitu, siis aga hakib kärmesti midagi lõikelaual, võtab midagi külmkapist ja kuhjab selle taldrikule ning peseb kiiresti kasutatud kastruli ära. Selja tagant vaadates nägi ta välja nagu india löökpillimängija. Vaevalt on ta siin kella löönud, kui juba taob ta teisal lauda ja peksab siis vesipühvlikonte kokku. Iga viimne kui liigutus on omaette vilgas ja ökonoomne ning ka kogutervik on heas tasakaalus. Jäin seda pilti lummatult silmitsema.
„Kui midagi vaja teha on, siis ütle, ma aitan,” üritasin juttu teha.
„Ei ole midagi. Ma olen üksinda tegema harjunud,” naeratas Midori vilksamisi minu poole vaadates. Tal olid jalas sinised teksad ja selle peal tumesinine T-särk. T-särgi selja peale oli suurelt trükitud Apple Recordsi õunakujuline logo. Selja tagant paistsid ta puusad üllatavalt ahtad. Need olid hunnitud puusad, millest jäi mulje, nagu oleks nad pidanud priskeks paisuma, kuid siis mingitel asjaoludel järsku ühe kasvuetapi vahele jätnud. Selle tõttu jättis ta figuur ehk kesksoolisema mulje kui tavalised liibuvaid teksasid kandvad tüdrukud. Kraanikausi kohalt aknast sisse tulvav valgus joonistas ta keha kumerustele midagi uduse valgusrandi taolist.
„Nii peent lõunat ei oleks tarvitsenud teha,” ütlesin ma.
„Ega ei olegi peen,” ütles tema selja taha pilku heitmata. „Mul oli eile maru kiire ja poes käia aega ei olnud, nii et tegin sellest, mis külmkapis oli. Nii et ära muretse. Ausõna. Peale selle on meie peres kombeks külalisi külluslikult võõrustada. Ma ei tea, millest see tuleb, aga miskipärast meeldib mu perele väga inimesi kostitada. Peaaegu nagu haigus kohe. Mitte et me oleks eriliselt lahked või et sellest populaarsus tõuseks, aga kuidagi on nii, et kui külalised tulevad, siis peab neile midagi pakkuma, maksku mis maksab. Kogu perekond on selline, on see siis õnn või õnnetus, ma ei tea. Nii et näiteks mu isa ise peaaegu alkoholi ei tarbi, aga kogu maja on paksult alkoholi täis. Ja mispärast? Ikka selleks, et külalistele pakkuda. Nii et joo aga õlut, nii palju kui süda lustib.”
„Aitäh,” ütlesin ma.
Siis märkasin ma järsku, et olin nartsissid alla trepi peale jätnud. Panin sinna, et kingi jalast võtta, ja siis unustasingi. Ronisin veel kord alla korrusele, korjasin pimeduses maas lebavad kümme valget nartsissi kokku ja tõin nad üles. Midori võttis sööginõude keskelt ühe pika klaasi ja sättis nartsissid sinna sisse.
„Mulle nartsissid väga meeldivad,” ütles Midori. „Ükskord ma laulsin koolis kultuuripäevadel „Seitset nartsissi”. Kas sa tead seda laulu?”
„Muidugi tean.”
„Ma mängisin vanasti folkbändis. Kitarri mängisin.”
„Seitset nartsissi” lauldes kuhjas ta toidu taldrikutele.
Midori toit oli kaugelt parem, kui ma ette kujutadagi oskasin. Marineeritud hobumakrell, kopsakas ja õhuline puljongiga tehtud omletirull, omaenese tehtud Kyoto-stiilis