Meediku hääl oli ahastav. „Kas tema oleks sellise käsu andnud?”
„Tema kaotas äsja sõnaõiguse. Olgu siis.” Quinn hingas sügavalt sisse. „Ma võtan ta ise välja. Sina hakka Milesi ette valmistama.”
Hambad kokku surutud, hakkas meedik käsku täitma. Ta tõmbas lahti luugi kambri otsas ja võttis välja aluse varustusega. Seal olid kõik asjad segamini, sest neid oli äsja kasutatud, siis olid need kiiruga tagasi pandud. Meedik tõmbas välja suured isoleeritud pudelid.
Quinn vajutas nupule ja avas krüokambri. Käis pahvatus ja õhukindlalt suletud kaas kerkis. Quinn pani käed kambrisse ja hakkas mingeid kinnitusi avama, Mark ei näinud, mida täpselt. Ega tahtnudki näha. Quinn sisistas, silmapilkselt külmunud nahk tuli tema käte küljest lahti, kuid ta sirutas uuesti käed kambrisse. Mühatusega vinnas ta kambrist välja roheka, lillaka alasti naisekeha ja asetas põrandale. See oli allakukkunud hõljukrattajuht, Phillipi. Thorne’i patrull oli bharaputralaste tuld trotsides viimaks leidnud Phillipi allalastud hõljukratta paari hoone kaugusel tema kiivrist. Tema selgroog ja jäsemed olid murtud, ta suri alles mitme tunni pärast, Rohelise Rühma meediku kangelaslikest jõupingutustest hoolimata. Quinn tõstis pea ja nägi, et Mark vaatab teda ainiti. Naise nägu oli otsajäänud.
„Igavene mõttetu… keera ta sisse!” Ta osutas Phillipile, siis kiirustas teisele poole krüokambrit, kus Sinise Rühma meedik Milesi kõrval põlvitas.
Mark ärkas lõpuks tardumusest, sibas krüokambri juurde ja leidis meditsiinivarustuse hulgast õhukese hõbedase soojendusteki. Ta kartis surnukeha puudutada, kuid ei julgenud Quinni käsule vastu hakata, niisiis laotas ta hõbedase teki laiali ja veeretas külma surnud naise selle peale. Phillipi oli tema kartlike sõrmede all kange ja raske.
Ta tõusis ja kuulis, kuidas meedik pomiseb, kinnasteta käed sügaval verise sodi sees, mis kunagi oli olnud Miles Vorkosigani rind: „Ma ei leia otsa. Kus pagan kõik otsad on? Saaks kas või mõne aordi, kas või midagi…”
„Juba on üle nelja minuti möödas,” lõrises Quinn, tõmbas jälle vibronoa ja lõikas Milesi surnukehal kaela läbi. Kaks puhast lõiget läksid hingetoru lähedalt, kuid ei puutunud seda. Quinni sõrmed sobrasid haavas.
Meedik tõstis korraks pea ja ütles: „Vaata, et võtad arteri, mitte veeni.”
„Ma ju üritan! Neil pole värvikoodi peal!” Quinn leidis mingi kahvatu ja kumja asja. Ta tõmbas ühe isoleeritud ballooni vooliku lähemale ja surus selle plastmassist otsiku oletatavasse arterisse. Ta pani aparaadi käima: tilluke pump hakkas sumisema ja surus hägust rohekat külmutusvedelikku läbipaistvasse voolikusse. Quinn võttis teise vooliku ja pani teisele poole Milesi kaela. Läbilõigatud veenidest hakkas voolama veri, mis määris Quinni käe ja kõik muu. See ei voolanud tukseldes, vaid ühtlaselt, ebaloomulikult, mehhaaniliselt. Veri valgus küütleva loiguna põrandale ja kuna põrand oli äravoolu kindlustamiseks veidi kaldus, hakkas väikese helepunase ojakesena eemale voolama. Verd oli uskumatult palju. Kobarasse hoidvad kloonid nutsid. Marki pea lõhkus, valu oli nii kohutav, et silme ees läks mustaks.
Quinn laskis pumpadel käia, kuni välja tuli üsna selge rohekas vedelik. Meedik oli vahepeal nähtavasti need otsad, mida ta otsis, üles leidnud, ja veel kaks voolikut külge ühendanud. Nüüd täitis külmutusvedelikuga segunenud veri ka haava ja voolas üle selle servade. Ojakesest sai jõgi. Meedik tõmbas Milesil saapad ja sokid jalast ning kontrollis tema kahvatuks tõmbuvaid jalgu skanneriga. „Peaaegu valmis… pagan, aga vedelik on ka peaaegu otsas.” Ta kiirustas ballooni juurde – see oli välja lülitunud ja selle peal vilkus punane märgutuluke.
„Mina kasutasin ka kõik ära,” ütles Quinn.
„Ilmselt sellest piisab. Nad mõlemad olid väikesed. Pane otsad kinni…” Ta viskas Quinnile mingid läikivad asjad ja naine püüdis need õhust kinni. Nad kummardusid jälle väikese surnukeha kohale. „Läheb siis kambrisse,” ütles meedik. Quinn hoidis surnukeha pead, meedik tõstis rinnakorvi ja puusade alt. Käed ja jalad jäid lõdvalt rippu. „Ta on kerge…” Nad tõstsid oma alastivõetud koorma kiiruga krüokambrisse, verest läbi imbunud munder jäi ligase hunnikuna põrandale maha. Quinn jättis meediku viimaseid otsi ühendama, pööras krüokambrile selja ja ütles midagi kiivrimikrofoni, pilk tühi. Ta ei vaadanud maha, pika hõbedase paki poole oma jalge ees.
Ilmus Thorne ja tuli sörkides läbi saali. Kus ta oli olnud? Thorne pöördus Quinni poole ja kandis ette, osutades peaga surnud bharaputralastele: „Nad tulid tunnelitest. Nüüd on kõik sissepääsud ajutiselt kindlustatud.” Thorne põrnitses krüokambrit rõõmutult. Korraga tundus hermafrodiit… keskealine. Vana.
Quinn noogutas. „Võta kanal 9-C. Väljas on probleeme.”
Marki šokeeritud tuimusest uuristas end läbi omamoodi sünge uudishimu. Ta lülitas oma kiivriside jälle sisse. Ta oli selle nõutult ja lootusetult mitu tundi tagasi välja lülitanud, sellest ajast peale, kui Thorne rühma juhtimise jälle enda kätte haaras. Ta hakkas jälgima kapteni sidet dendariidega.
Lisajõude saanud Bharaputra väed avaldasid perimeetrit valvavatele Sinisele ja Oranžile Rühmale tugevat survet. Quinni pikem peatumine selles hoones meelitas bharaputralasi ligi nagu loomaraibe kärbseid, nad tulid elevil suminaga. Nüüd oli juba rohkem kui kaks kolmandikku kloonidest süstiku pardal ja vaenlane ei hoidnud seda enam raskerelvade tule all, kuid bharaputralastele appi tulnud õhujõud kogunesid kiiresti ja hõljusid taevas nagu raisakotkad. Quinni ja tema lõbusat seltskonda ähvardas oht, et nad piiratakse lähemal ajal ümber ja lõigatakse teistest ära.
„Peab olema mingi teine väljapääs,” pomises Quinn. Ta vahetas kanalit. „Leitnant Kimura, kuidas teil läheb? Kas vastupanu on endiselt nõrk?”
„See on kenasti tugevnenud. Mul on tegelikult praegu käed üsna tööd täis, Quinnie.” Kimura peenikest ja kummaliselt heatujulist häält segas ragin, mis näitas, et teda tabas plasmatuli ja tema plasmapeegelväli lülitus sisse. „Me saavutasime eesmärgi ja tõmbume tagasi. Vähemalt üritame. Lobiseme hiljem, eks?” Jälle ragin.
„Millise eesmärgi? Hoolitse siis oma süstiku eest, kuuled, poiss? Võibolla te peate veel meid ka üles korjama. Kanna kohe ette, kui õhku olete tõusnud.”
„Selge.” Hetk vaikust. „Miks sellel kanalil admiral pole, Quinnie?”
Quinn pigistas silmad valulikult kinni. „Tema… pole ajutiselt kättesaadav. Liiguta nüüd, Kimura!”
Kimura vastus, mis see ka polnud, kadus järjekordsesse raginalainesse. Marki kiivrisse polnud laaditud ühtegi programmi Kimura ja tema ülesande kohta, kuid tundus, et leitnant viibib kusagil mujal, mitte meditsiinikompleksis. Kas see oli pettemanööver? Igatahes ei meelitanud Kimura nii palju vaenlaste vägesid nendest eemale, kui vaja oleks olnud. Sisse lülitus seersant Framinghami kanal maandumissüstikust, seersant õhutas Quinni kiirustama, ja peaaegu täpselt samal ajal teatas Oranži Rühma perimeetrivalve, et nad sunniti järjekordsest tulepunktist taganema.
„Kas süstik saaks maanduda selle hoone katusele ja meid peale võtta?” küsis Quinn laetalasid vaadates.
Thorne pööras samuti pilgu üles ja kortsutas kulmu. „Ma arvan, et katus kukuks sisse.”
„Pagan. On veel mõni mõte?”
„Alla,” ütles Mark korraga. Mõlemad dendariid taipasid viimasel hetkel, mida ta mõtleb, ega viskunud siiski pikali. „Lähme käikudesse. Kui bharaputralased pääsesid sealtkaudu sisse, pääseme meie välja ka.”
„See on tundmatu käikuderägastik,” vaidles Quinn vastu.
„Mul on kaart,” vastas Mark. „Kõigil Rohelise Rühma liikmetel on kaart kiivrisse laaditud. Roheline Rühm saab teed näidata.”
„Miks sa varem ei öelnud?” nähvas Quinn, tegemata väljagi tõsiasjast, et mingit „varemat” polnud väga olnudki.
Thorne noogutas ja hakkas kiiruga oma kiivri holovidikaarti uurima. „See on võimalik. Üks tee on olemas… me jõuaksime ühte hoonesse