natuke aega närvilist organiseerimist, veel paar ust lasti eest – ja nende väike seltskond oligi jälle liikvel, nad läksid liftitorust alla ja jõudsid hoolduskäikudesse. Põhirühma ees liikusid luurajad. Taura laskis poolel tosinal kloonil kanda Phillipi sissemässitud surnukeha, see oli asetatud kolmele raudvarvale, mille ta oli käiguteede karkassist välja kiskunud. Justkui oleks hõljukratturi kehal veel mingi armetu lootus säilimisele ja taaselustamisele.
Mark avastas, et kõnnib krüokambri kõrval, mida murelik meedik edasi vedas. Ta piilus silmanurgast läbipaistva kaane alla. Tema eellane lebas, suu lahti, kahvatu ja liikumatu, huuled hallid. Kaane kinnituste lähedale tekkisid külmast jäälilled, külmutussüsteemi radiaatorist hoovas soojust. Vaenlaste infrapunaprillides torkab see soojus silma nagu lõke. Mark judistas end ja tõmbus kössi, kuigi oli palav. Tal oli kõht tühi ja tal oli kohutavalt külm. Pagan sind võtku, Miles Vorkosigan. Ma tahtsin sulle nii palju öelda, aga nüüd sa ei kuulagi.
Sirge tunnel, mida mööda nad sammusid, läks läbi mingi hoone alt, kahe poolega uksest pääses avarasse fuajeesse, kus oli palju uksi: mitu liftitoru, trepp hädaolukordade puhuks, tunnelid ja hooldusvahendite kapid. Ees läinud dendariid tegid bharaputralasi otsides kõik uksed lahti või lasksid eest. Plasmatulest hõljus õhus kirbe suits ja terav, kauapüsiv hais. Kahjuks leidsid dendariid siin, mida olid otsinud.
Tuled kustusid. Ümberringi laksatasid dendariide kiivrivisiirid alla, kõik lülitusid ümber infrapunale. Mark tegi nende eeskujul ja vaatas segaduses maailma, kust olid võetud värvid. Kiivrikuularites ragisesid üksteise võidu häälteated, kaks eesläinud dendariid jooksid tagasi fuajeesse, kumbki ise koridorist, tulistades plasmakaartega, mille kiired olid soojust võimendaval infrapunapildil pimestavalt eredad. Liftitorust hüppas välja neli poolturvises Bharaputra valvurit, kes lõikasid Quinni rühma kaheks. Kogu segadik oli surutud nii kitsasse ruumi, et nad pidid asuma käsitsivõitlusse. Üks dendarii lõi Marki kogemata pikali ja ta kössitas hõljukraami kõrvale.
„See pole kaitstud,” ägas meedik samal ajal kui ümberringi sähvisid tulejoad, ja laksas käega vastu krüokambrit. „Üks otsetabamus ja…”
„Lähme siis lifitorusse!” hüüdis Mark. Meedik noogutas ja keeras hõljukraami lähima tumeda ukseava poole, kus polnud ühtegi bharaputralast. Liftitoru lülitati välja, muidu oleks gravitatsiooniväljade vastasmõju võib-olla nii liftitoru kui hõljukraami läbi kõrvetanud. Meedik ronis kaksiratsi krüokambri peale, nagu oleks see hobune, hakkas allapoole vajuma ja kadus silmist. Üks dendarii rünnakrühmlane ronis mööda redelit liftitorus talle järele. Mark proovis end jalule ajada, kuid kiiresti üksteise järel tabas teda kolm plasmakaarelasku, mis lõid ta jälle pikali. Tema peegelväli praksus ja pildus siniseid sädemeid, ta veeretas end läbi kuumalainete liftitoru poole. Siis ronis ta dendarii rünnakrühmlase järel redelist alla ja pääses vaenlase tule alt.
Kuid mitte kauaks. Ülal liftitoru sissepääsu juures välgatas bharaputralase kiiver, siis tuli nende kannul alla plasmatuli, mis oli torus lõikavalt ere nagu välk. Rünnakrühmlane aitas meedikul hõljukraami äkitselt lasketiiruks muutunud liftitoru kõige alumisest väljapääsust välja lükata ja sööstis ise järele. Mark ronis nende kannul välja, tal oli tunne nagu inimtõrvikul – ta oli üleni praksuvasse sinisesse hõõgusse mässitud. Mitu lasku ta oli juba pihta saanud? Tal oli lugemine sassi läinud. Ja kui palju laske kaitseväli veel vastu saab võtta, enne kui alla annab ja läbi põleb?
Rünnakrühmlane võttis sisse laskeasendi ja sihtis liftitorusse, kuid ükski bharaputralane ei tulnud neile järele. Nad seisid hämaruses ja vaikuses, ülal käiva lahingu lasud ja hüüded kandusid liftitorust summutatult alla. See fuajee oli palju väiksem ja siin oli ainult kaks väljapääsu. Põranda lähedal hõõguv tuhmkollane avariivalgustus tekitas võltsilt sooja ja hubase tunde.
„Pagan küll,” pomises meedik üles vahtides. „Me vist lõikasime end ise teistest ära.”
„Mitte tingimata,” vastas Mark. Ei meedik ega rünnakrühmlane polnud Rohelisest Rühmast, kuid Marki kiivris olid Rohelise Rühma programmid loomulikult olemas. Ta leidis õige holokaardi, otsis sellel välja nende asukoha ning laskis kiivriarvutil ühe marsruudi välja pakkuda. „Sellelt korruselt pääseb samuti välja. See teeb küll väikese ringi, aga just sellepärast on vähem tõenäoline, et me bharaputralastega kokku satuksime.”
„Näita,” nõudis meedik.
Pooleldi vastumeelselt, pooleldi kergendusega andis Mark oma kiivri talle. Meedik surus kiivri endale pähe ja uuris punast joont, mis vonkles läbi tema silme ette projitseeritud meditsiinikompleksi kolmemõõtmelise kaardi. Mark riskis kähku liftitorust üles vaadata. Üleval ei paistnud ühtegi bharaputralast ja lahinguhääled olid vaiksemad, justkui kostaksid kaugemalt. Ta tõmbus tagasi fuajeesse ja nägi, et rünnakrühmlane vaatab teda ainiti, mehe silmad kiiskasid näokatte taga kõhedakstegevalt. Ei, ma pole teie neetud admiral. Kahju küll, mis? Rünnakrühmlane oli ilmselgelt arvamusel, et bharaputralased olid vale jupatsi maha lasknud, sellest arusaamiseks polnud mingeid sõnu vaja. Mark tõmbus kössi.
„Jah,” nõustus meedik lõpuks. Ta surus visiiri taga hambad kokku.
„Kui te kähku teete, jõuate võib-olla kapten Quinnist isegi ette,” ütles Mark. Meediku kiiver oli ikka veel tema käes. Ülal oli vaikseks jäänud. Kas ta peaks Quinni liikuvat tulevahetust taga ajama või siia jääma ja aitama hõljukraami vedada ja kaitsta? Ta ei teadnudki, kumba ta rohkem kardab – Quinni või bharaputralaste tuld, mida kapteni rühm ligi meelitas. Nii või teisiti oleks tal ilmselt ohutum krüokambri juurde jääda.
Ta hingas sügavalt sisse. „Kuule… jäta mu kiiver endale. Mina võtan sinu oma.” Meedik ja rünnakrühmlane põrnitsesid teda halvakspanuga, vastikusega. „Ma lähen Quinni ja kloonide juurde.” Oma kloonide juurde. Kas Quinn hoolib natukenegi nende eludest?
„Mine siis,” ühmas meedik. Ta suunas hõljukraami rünnakrühmlase abiga uksest välja, ilma et oleks selja taha vaadanud. Ilmselt pidasid nad teda koormaks, mitte väärtuseks, ja rõõmustasid, et temast lahti said.
Süngelt hakkas Mark mööda redelit liftitorust tagasi üles ronima. Kui ta ülemise fuajee põrandaga ühekõrgusele jõudis, piilus ta kartlikult välja. Fuajee oli kõvasti kannatada saanud. Tulekustutussüsteem lisas lämmatavale suitsule auru. Põrandal lamas kõhuli üks liikumatu pruuni riietatud keha. Põrand ise oli märg ja libe. Mark hüppas liftitorust välja ning tormas koridori, kuhu arvatavasti olid läinud dendariid, kui tahtsid kavandatud marsruudist kinni pidada. Plasmakahjustused koridoris kinnitasid, et ta on õigel teel.
Ta pööras ümber nurga, peatus libisedes ja sööstis tagasi varju. Bharaputralased ei näinud teda, nad vaatasid teisele poole. Mark taganes koridoris ja sirvis kohmakalt tundmatu kiivri kanaleid, kuni sai Quinni kätte.
„Kapten Quinn? Ee… Mark räägib.”
„Kus kuradi kohas te olete? Kus on Norwood?”
„Minu kiiver on tema käes. Ta läks krüokambriga teist teed pidi. Mina olen teie taga, aga lähemale tulla ei saa. Meie vahel on vähemalt neli täisturvises, lahingskafandriga bharaputralast, nad tulevad teile järele. Hoidke silmad lahti.”
„Pagan, nüüd on vaenlasel ülekaal. See veel puudus…” Quinn vaikis hetke. „Ei, ma saan nendega hakkama. Mark, lase jalga, nii kiiresti, kui saad, mine Norwoodile järele. Jookse!”
„Mida sa teha mõtled?”
„Ma kukutan katuse neile raiskadele kaela. Siis pole lahingskafandrist neile tühjagi kasu! Jookse!”
Mark sai aru, mis Quinnil kavas on, ja pistiski jooksu. Esimese liftitoru juurde jõudnud, haaras ta redelist ja hakkas metsikult ronima, mõtlemata sellele, kuhu see viib. Ta ei tahtnud olla sügavamal maa all, kui hädapärast vaja, kui…
See oli nagu maavärin. Mark klammerdus redeli külge, liftitoru seinad pragunesid ja paindusid ning Mark tundis, kuidas heli läbi tema keha kandus. Hetke pärast oli kõik möödas, kostis vaid kaikuv mürin, ja ta ronis edasi. Ülalt paistis päikesevalgus, mis värvis liftitoru otsa hõbedaseks.
Ta jõudis esimesele