Ohkasin. „Ma pean nüüd minema. Ära lase Timil käest libiseda. Te sobite suurepäraselt.” Tõusin ja suudlesin Sophiet põsele. „Ma hoian ühendust.”
„Aitäh.” Ta naeratas. „Miks mulle tundub, et pärast kõiki neid aastaid oled sa lõpuks mässama hakanud? Kas pole pisut hilja?”
„Hea küsimus, aga ma ei tea.” Läksin ukse poole.
„Tätoveering oleks lihtsam olnud!” Sophie sööstis minu juurde ja kallistas mind.
„Tõsi.” Vaatasin alla Sophiele otsa. „Ma hakkan sinust puudust tundma, jupats.”
„Kindel see. Ole tubli.” Ta vaikis korraks. „Ah, ole ometi kord pöörane!”
„Äkki olengi.” Lehvitasin ja läksin auto juurde.
Johni vanemate maja eesukse kõrval olid lillepeenrad täis lemmaltsa. Näppisin taskus telefoni. John polnud mu kõnesid vastu võtnud ega sõnumitele vastanud. Mul oli vaja näha teda, mitte tema vanemaid. Olin püüdnud neile sel nädalal helistada, aga sattunud automaatvastaja peale, nii et olin kirjutanud ja vabandust palunud. Johni ema ajas mulle natuke hirmu peale. Kui minu ema oli pisike ja kamandav, siis tema oma hoopis kopsakas ja ülevoolav. Ta oli heatahtlik, kuid mina olin tema pojale haiget teinud ja tal oli täielik õigus mind vihata.
Klaasuks lubas majja pilku heita. Kedagi näha ei olnud, aga Johni autovõtmed olid sealsamas esikus laual. Koputasin ja jäin ootama. Kui ma üle oma südamepõksumise samme hakkasin kuulma, teadsin kohe, et tulija pole John, vaid tema ema. Mu kurk tõmbus kuivaks.
„Jude.” Ta seisis teisel pool ust. Tervitusnaeratust tema näol ei olnud, aga ega ma polnud seda oodanudki.
„Mary. Ma soovin Johni näha, aga luba mul kõigepealt öelda…”
„Ära näe vaeva. Sain su kirja.”
„Vabandust.” Jälle see sõna.
„Sa murdsid ta südame.”
„Ma tean.”
„Seda ei andesta ma sulle mitte kunagi.”
Noogutasin. „Kas ma tohin teda näha?”
„Mida – et saaksid talle veel rohkem haiget teha?”
„Ema.” John puudutas ema õlga, astus siis ukse juurde ja tuli välja. „Lähme jalutame natuke.”
„Hea küll.”
John hakkas kiirel sammul ranna poole minema. Varsti olimegi pikal liivaribal, mis oli õnneks inimtühi. Pealtnägijaid ma küll ei tahtnud. John peatus alles veepiiril. Rullisin teksaste sääred üles ja astusin madalasse vette. Iga lainesäbar keerutas üles liiva ja muutis vee mu jalgade ümber sogaseks.
„John.” Hingasin sügavalt sisse. „Ma sõidan täna õhtul ära.”
„Mida?” Ta vaatas mulle otsa.
„Tead, minu meelest on mul kõige parem ära minna ja anda asjadele aega soiku vajuda.” Vaatasin kõrvale ja silmitsesin Centerville’i jõe teisel kaldal olevaid suuri maju.
„Kuhu sa lähed?”
„Barbara juurde.”
„Sa oled siis Inglismaal?” John jäi minu ette seisma. Nägin tema pilgus lootust.
„Ma ei ole Londonis.”
„Jude, ma olen püüdnud neil mõnel viimasel päeval, mil me oleksime pidanud ööd ja päevad läbi muudkui armatsema, hoopis sind vihkama hakata.”
Võpatasin.
„See juba peaaegu õnnestuski.” John võttis mu lõua sõrmede vahele ja sundis mind endale otsa vaatama. „Aga häda on selles, et ma armastan sind ikka veel. Ma olen sind aastaid armastanud ja mul kulus sajandeid, et sind veenda, et sina armastad mind ka.”
„Jäta.” Hammustasin keelde. „Ma ei mõtle seda nii. Ma…”
„Need kaks aastat sinuga olid täpselt sellised, nagu olin alati soovinud. Sa oled ainuke, kes mu naljadest aru saab.” John naeris kibedalt ja lasi mu lõua lahti. „Sina ja su paganama raamatud lõid mu elu särama.” Tema hääles kõlas tohutu igatsus.
„Unusta mind ära.” Surusin talle kätte kinnikleebitud ümbriku, milles oli kihlasõrmus. Mismoodi ta sai nii tunda pärast seda, kuidas mina olin käitunud?
„Ma ei saa ja ma ei taha ka.” John krimpsutas ümbrikku vastu võttes nägu. Mu sõrmed liikusid, tahtsin pühkida kortsud tema näolt, kuid hoidsin käed vastu külgi. John ei saanud aru ja ma polnud kindel, kas ma isegi saan. Kui oleksin teda puudutanud, oleks see asja meile mõlemale ainult raskemaks teinud. John sirutas käe minu poole.
Taganesin. „Ei, ära tee seda veel keerulisemaks.”
„Jude, see on nii ebaõiglane.”
„On küll. Olen olnud siin kõigi vastu ebaõiglane, aga sinu vastu kõige rohkem.” Võitlesin pisaratega. „Unusta mind. Mine ja leia endale naine, keda sa väärt oled.” Keerasin ümber, jooksin rannalt minema ja jätsin ta sinna üksinda seisma.
Kolm
Oxford
Elutoa seinu ääristavatelt raamaturiiulitelt tõusid lendu tolmukübemed. Need helendasid pärastlõunases päikeses otsekui haldjad. Haldjad? Lapsepõlvefantaasiad. Need olid ammu läinud.
Kõhklesin enne välja minekut ja lasin pilgul üle raamatupealkirjade libiseda. Tagasi Oxfordis olemine tõi kaasa palju mälestusi. Head mälestused võivad anda ka vähem meeldivatele võimaluse pinnale kerkida. Mitte midagi polnud enam endine, minu ristiema loomulikult välja arvatud.
Nägu jubeda päikesekübara varjus, pikutas Barbara lamamistoolil keset midagi, mis tahtis olla muru. Võsastunud aed oli sellest ajast saadik, kui ma siin aastaid tagasi tudeng olin, veel hullemaks muutunud. Olin üllatunud, et minu eesuksevõti sobis ikka veel, aga siin näisidki asjad mitte muutuvat. Üliõpilased tulid ja läksid, kirjutati uusi raamatuid, aga Barbara jäi mingil moel ikka endiseks.
Ajasin selja sirgu ja astusin üle läve. Barbara sirutas käe enda kõrval seisva kannu poole ja kallas endale juurde seda, mis minu arvamuse kohaselt oli üsna suur annus džinni toonikuga. „Kas see oled sina, Jude?” Barbara vaatas oma lotendava kübaraserva alt minu poole. „Issand, paistab, et sulle on seda rohkem tarvis kui mulle. Kas valan sulle?”
Ta viipas enda kõrval oleva istme poole ja tormas teist klaasi tooma. Vajusin lamamistoolile ja jäin vahtima kuslapuud, mis oli vallutanud terve aiamüüri. Kui ma siin elasin, kulutasin suurema osa vabast ajast, püüdes seda metsikut aeda taltsutada, aga minu raskest tööst polnud enam jälgegi järel.
„Ma mõtlesingi, millal sa välja ilmud.” Barbara tuli klaasiga tagasi ja valas selle täis.
Nuusutasin jooki, mille ta mulle ulatas, ja nautisin kadakalõhna.
„Su ajastus on laitmatu. Täispunktid maksimaalse efekti eest.”
„See polnud nii.”
Barbara kergitas kulmu. „Paar kuud või isegi paar päeva varem oleks sobivam olnud. No igatahes hea seegi, et sa altari ette välja ei läinud. Kui oled joogi nuusutamise lõpetanud ja natuke alla neelanud, siis ehk räägiksid mulle, mis selle kõigile meeltmööda oleva Judithiga juhtus? Miks selline viimase minuti mäss?”
Alkohol ründas kurku ja pani köhima. Mäss? Seda oli Sophie ka öelnud. „Kust ma alustan?”
„Kas sa armastad teda? Kas sa armastasid teda? Ta oli ju lausa staar.”
Võpatasin. Isegi Barbara kerge toon ei varjanud etteheidet. Barbara ei vältinud kunagi probleeme ja tüüris otse sinna, kuhu vähesed minna söandasid. Mulle oli täiesti arusaamatu, kuidas ema temaga aastate jooksul ikka sõbraks jäi. Võib-olla olid ühised kooliaastad loonud sideme, mida polnud võimalik purustada. Mina sellest aru ei saanud. Ema elu oli pidev näitemäng, Barbara põlgas vaikselt ühiskonda ja selle ilminguid.
„Kas