küll. Kus?” Kõhus hakkas närima hirm. Pidin kõike otsast alustama ja täiesti üksinda.
„Cornwallis.”
Minus süttis elevusesäde.
„Petroc Trevillion on mu vana sõber.” Barbara rüüpas oma Sauvignon Blanci.
Nimi kõlas tuttavalt. „„Inglise aiad” ja…” Silmitsesin üle klaasiserva Barbarat ja siis mulle meenus. „Tema kirjutas „Keskaegsed aiad”?”
„Tema jah.”
„Ma jumaldan tema kirjutisi! Need on vaimustavad.”
„Tore. Sellest on abi, kui sa esmapäeval alustad.” Barbara viipas kelnerile.
„See on ju kahe päeva pärast?”
„Sinu uus töö. Pärast seda, kui mina ja teised talle aastate kaupa pinda olime käinud, nõustus ta lõpuks, et tal on vaja abi, et korraldada oma pabereid ja ilmselt ka organiseerida iseennast, kui ta pole just tudengipõlvest saati muutunud.”
„Tema pabereid?” Heitsin Barbarale kiire pilgu.
„See sobib sulle täiuslikult, arvestades sinu armastust aedade vastu, olgu need siis reaalsed või paberil. See on hea töö, mis haarab su endasse ja tõmbab maailmast eemale. Cornwall on jumalik.”
Naeratasin. Asjad hakkasid liikuma paremuse poole.
Neli
Pengarrock House Cornwallis Manaccanis
Väravapostid seisid otsekui Pengarrocki sissepääsu valvavad tunnimehed. Peatusin enne nende vahelt sisenemist ja viipasin talumehele, kes mu siia oli juhatanud – kuigi sõita tuli aeglaselt mööda käänulisi külateid. Autole käigu sisse lükanud, sattusin hoopis teise maailma, või vähemalt nii see tundus, kui möödusin gooti stiilis akendega väravamajast. Eemal varjasid silmapiiri pinus radiata’d, kiirjad männid. Pärandusena Victoria-aegsetest reisidest kerkisid nad maastikul esile, kõrgudes kohalike tammede kohal, ja ma mõtlesin, kas taimekogujad olid üldse ette kujutanud, kuidas nende kaasatoodu täiskasvanult ja kohalikus looduses välja näeb. Need puud meeldisid mulle küll, ainult et nad ei olnud kohalikud. Liikusin edasi mööda kaarjat sissesõiduteed, mida mõnes kohas ääristasid rododendronid ja hortensiad – samuti välismaist päritolu. Nad olid siin olnud umbes sada aastat ja oma koha välja teeninud – nii nagu männidki.
Möödunud tallidest, sõitsin mööda sissesõiduteed maja poole. Eeltööd tehes polnud miski mind ette valmistanud selleks, et kohapeal jõe ääres näeb Pengarrock välja nii suur, tugev ja uhke. Ehitist oli erinevatel aegadel täiendatud, see meenutas mulle tikandite proovilappi. Keegi oli ühele majatiivale lisanud koguni sakmelise müüriserva. Ei tea, kas uhkuse pärast või kaitseks.
Pisarad panid mu silmad kipitama. See tuli ilmselt täieliku segaduse tundest ja polnud mulle küll kasuks. Tahtsin ju head muljet jätta. Kui olin üliõpilane, kujutasid Petroci raamatud minu jaoks tippu, mille poole pürgida. Imetlesin viisi, kuidas ta jõudis otse asja südameni, nii selgelt ja lühidalt. Kõik oli põhjalikult läbi uuritud. Petroc oli olnud minu kangelane. Püüdsin oma töid tema järgi kujundada, aga minul see ei õnnestunud. Sõnaseadmine polnud kunagi olnud minu tugev külg. Ma polnud lihtsalt piisavalt tark, et olla ajaloolane nagu Petroc, aga püüdes selleks saada, avastasin, et uurimine ja organiseerimine on saanud minu tugevuseks, ja nii oli mul lihtne tegevusala valida.
Sügav hingamine aitas rahustada mu tormlevaid mõtteid ja ma parkisin oma auto päevinäinud neljarattaveolise kõrvale. Aastaid kestnud kõhklused ähvardasid mu enda alla matta. Ma ei pruukinud olla eeskujulik tütar ega ka mitte täiuslik teadlane, aga selle töö pärast polnud mul küll mingit põhjust muretseda. See oli mulle ideaalne ülesanne. Petroc Trevillioni paberid tulevad oskuslikesse kätesse, kuigi ma ei uskunud päriselt Barbara väidet, et Petroc ise on lootusetult saamatu. Kui see oleks tõsi, poleks ta ju suutnud kirjutada kõiki oma raamatuid.
Pidin Petrociga kohtudes lihtsalt rahu säilitama. Meie telefonivestlust võis parimal juhul nimetada kohmakaks. Aukartus tema tööde ees muutis mu kidakeelseks ja see ei tulnud asjale kasuks. Olin mõttes loonud pildi ilma igasuguse suhtlusoskuseta kuivikteadlasest. Kui ma seda Barbarale ütlesin, siis oleks ta peaaegu hakanud suurest naerust põrandal väänlema. Ta muidugi ei seletanud oma käitumist, see küll ärritas mind, kuid oli talle iseloomulik.
Astusin ennast vaikselt manitsedes autost välja ja hingasin sügavalt sisse. Hiline õhtuvalgus heitis neemele otsekui sulakulda ja pani jõe sinise värvi sillerdama. Pimestatult otsisin autost tuge. Minu poole astus pikka kasvu mees.
„Judith Warren?” Petroc Trevillion peatus minust mõne sammu kaugusel. Tema juuksed olid paksud ja hallid. Pikkust oli mehel tublisti üle kuue jala. Nüüd ma mõistsin, miks Barbara oli naerma hakanud. Ta oleks võinud mind hoiatada, kuid ta arvas ilmselt, et pean ise kõike kogema. Petroc Trevillion võinuks olla filmitäht. Kui olin internetist tema kohta andmeid otsinud, polnud seal pilte olnud. Olin mõelnud, et ta on mingisugune erak.
„Jah.” Pühkisin higiseid käsi vastu teksaseid.
„Petroc Trevillion.” Ta sirutas käe. „Hakkasime siin natuke muretsema. Pidite juba mitu tundi tagasi siin olema.”
Surusin tema kätt. „Ma kardan, et eksisin ära.”
„Seda juhtub üsna tihti.” Petroc naeratas. „Olete kindlasti väsinud.”
„Jah, oli pikk sõit.” Sirutasin käe auto tagaossa ja tundsin õlgades sõidu pingest tekkinud valu.
„Lubage ma aitan kotid sisse viia.”
„Tänan.” Ulatasin ühe koti Petrocile. „Vaade on vapustav.” Heitsin taas pilgu maastikule. „Tekitab minus tahtmise seda maalida või mingil muul moel jäädvustada.” Mu näpud hakkasid liikuma, püüdes tabada midagi tabamatut, ja ma pöördusin Petroci poole. „Kas te ei taha kogu aeg aknast välja vaadata? Ma pole kindel, et suudan keskenduda, kui siin on kõik see…” Viipasin käega jõe poole. Ma puterdasin nagu koolitüdruk.
„See on tõesti maagiline ja keskendumine võib osutuda raskeks, kui just millegi kallal töötamine tähelepanu endale ei tõmba.” Petroc naeris. „Tere tulemast minu paradiisinurgakesse.” Ta hakkas tohutu suure maja poole minema.
Maja eesuksest ilmus nähtavale kogukas naisterahvas ja sirutas käe. „Tere, teie olete kindlasti preili Warren. Mina olen majapidajanna Helen Williams.”
„Tere, proua Williams.” Tema tugev käepigistus pani mind võpatama, aga naeratus ei jätnud mingit kahtlust, et naise tervitus on sõbralik. Vaatasin taas üles maja fassaadi poole, kus rippuba oli roninud teise korruse akendeni ja õitses ikka veel.
„Öelge mulle Helen, palun.” Ta märkas, kuhu ma vaatan. „Hakkab juba õitsemist lõpetama. Suurepärane lõhn.”
„Taevalik, aga nii hilja?” Vaatasin mööda graniiti üles keerduvaid köitraage. Päike paistis akendesse ja valgustas sealt paistvaid interjööre, lubades heita pilke maalidele ja kangastele.
„Külma ja märja kevade tõttu jäi kõik hilja peale, aga viimase aja soojad ilmad on asjad taas kiiremini liikuma pannud.” Petroc pani mu koti maha.
Helen võttis minu käest teise koti. „Nii et te olete ameeriklanna. Tere tulemast Pengarrockisse.”
„Kas see on nii ilmne?” Kallutasin pea küljele. Kodus ütlesid kõik, et mu hääldus on ema mõju tõttu pigem britipärane. „Pengarrock on nii ilus.”
Helen naeratas laialt. „On tõesti. Te olete pärast reisi kindlasti väsinud.”
„Palun veel kord vabandust, et hilinesin. Ma olin ikka täiesti ära eksinud ja kui ma poleks kohanud üht talumeest, sõidaksin veel praegugi ringi. Asi võib olla ajavahes, aga ma kahtlustan, et see, kes teeviitu üles pani, oli vist purjus või tahtis lihtsalt teelisi kiusata. Ma ei taipa, kus ma valesti sõitsin.”
„Te ei pannud tähele teed, mis viib Manaccani ja Helfordi poole, ja keerasite ära järgmisest ristmikust.