ja vaikse koridori lõpust, kuhu see uks viis ja mida kasutati eestoana, sai paremalt õue pool olevasse söögituppa ja vasemalt väikesesse salongi, mille aknad olid aia poole. Lehvikukujuliselt ülespoole väänlevad ronitaimed ja põõsapuhmad varjasid õue ja aia poolt kahte esimese korruse akent, kuhu võinuksid pääseda ebadiskreetsed pilgud.
Teisel korrusel olid samasugused kaks tuba ja lisaks veel kolmas, eestoa kohale jääv tuba. Need kolm tuba olid salong, magamistuba ja buduaar.
Alumise korruse salong oli sisustatud vaid alžeeria diivaniga, mis oli määratud suitsetajatele.
Teise korruse buduaarist sai magamistuppa ja salaukse kaudu trepile. Oli näha, et kõik ettevaatusabinõud olid tarvitusele võetud. Teise korruse kohal paiknes ruumikas ateljee, mida oli suurendatud müüride ja vaheseinte lammutamisega, omamoodi pandemoonium, kus kunstnik võistles dändiga. Sinna olid kuhjunud ja varjupaiga leidnud kõik esemed, mis olid teeninud Albert’i üksteisele järgnevaid kapriise: jahisarved, kontrabassid, flöödid, terve orkester, sest Albert’il oli korraks olnud mitte kutsumust, vaid lihtsalt tuju tegelda muusikaga; maalipukid, paletid, pastellid, sest muusikatujule oli järgnenud kergatslik maalimistahe; lõpuks floretid, poksikindad, espadronia ja kõikvõimalikud kaikad, sest vastavalt tol ajal noormeeste hulgas moes olevatele tavadele harrastas Albert de Morcerf kaugelt suurema püsivusega, kui oli seda teinud muusika ja maalimisega, neid kolme kunsti, mis täiendavad seltskonnalõvi haridust, nimelt vehklemist, poksi ja kaikavõitlust, ning võttis selles kehalisteks harjutusteks ettenähtud ruumis üksteise järel vastu Grisier’d, Cooksi ja Charles Leboucher’d.
Lisaks olid selles lemmikruumis François I aegadest pärit vanaaegsed puhvetid, mis olid täis hiina portselani, jaapani vaase, Luca della Robbia fajanssi ja Bernard de Palissy vaagnaid; vanad tugitoolid, kus olid võib-olla istunud Henri IV või Sully, Louis XIII või Richelieu, sest kaks tugitooli olid kaunistatud nikerdvapiga, kus särasid sinisel põhjal Prantsusmaa kolm liiliaõit, mille kohal oli kuningakroon – need olid silmanähtavalt pärit kas Louvre’i mööblihoidlatest või vähemasti mõnest kuninglikust lossist. Rangetele tumedatele tugitoolidele olid peale visatud hinnalised erksavärvilised riided, mida olid varjundanud kas Pärsia päike või olid nad õitsele puhkenud Calcutta ja Chandernagori naiste sõrmede all. Miks need riided seal olid, seda ei osanud keegi öelda; nad ootasid inimeste silma rõõmustades eesmärki, mis oli teadmata isegi nende omanikule, ja valgustasid oma siidise ja kuldse läikega kogu ruumi.
Kõige silmapaistvamal kohal seisis Rollet’ ja Blanchet’ nikerdistega roosipuust pianiino, mis oli tehtud meie päevade liliputisalonge arvestades, aga sellegipoolest sisaldas terve orkestri oma helisevas kitsas kastis ja oigas Beethoveni, Weberi, Mozarti, Haydni, Gretry ja Porpora meistritööde koorma all.
Peale selle võis näha kõikjal – seintel, uste kohal, laes – mõõku, pistodasid, nuge, nuiasid, kirveid, terveid kullatud, damaskitud, inkrusteeritud turviseid; herbaariume, kivimeid, karvu täistopitud linde, kes liikumatus lennus sirutasid oma tulevärvi tiibu ja nokka, mida nad iial kinni ei pannud.
On ütlematagi selge, et see oli Albert’i lemmikruum.
Sellegipoolest oli Albert kohtumise päeval seadnud oma peakorteri sisse esimese korruse väikeses salongis. Laual, mida teatud kaugusel ümbritses lai ja pehme diivan, särasid hollandlaste armastatud krakleefajansist pottides kõik tuntud tubakasordid, alates Peterburi kollasest tubakast kuni Siinai musta tubakani, siin oli tubakat Marylandist, Puerto Ricost ja Latakiast. Nende kõrval oli lõhnavast puust sigarikastidesse reastatud suuruse ja kvaliteedi järgi puro’d, regalia’d, havannad ja manilad; avatud kapiuksest paistsid piibud – saksa piipude kollektsioon, pika varrega türgi piibud merevaigust pitsi ja korallkaunistustega ning kullaga inkrusteeritud vesipiibud pikkade ussitaoliselt keeratud safianinahksete vartega – ja ootasid suitsetajate hetketuju või sümpaatiaavaldust. Albert oli ise juhatanud korraldamist või õigemini sümmeetrilist korralagedust, mida tänapäeva külalised armastavad pärast kohvijoomist vaadelda läbi suust tuleva ja pikkades tujukates spiraalides lae poole tõusva suitsu.
Kell kolmveerand kümme astus teener sisse. See oli Albert de Morcerfi ainus teener peale viieteistkümneaastase tallipoisi, kes rääkis vaid inglise keelt ja reageeris Johni nimele. Loomulikult oli argipäevadel maja kokk tema käsutuses, nii nagu pidulikkudel puhkudel oli seda ka maja livrees teener.
Toapoiss, kelle nimi oli Germain ja keda tema noor isand täielikult usaldas, pani ajalehed lauale ja ulatas Albert’ile paki kirju. Albert lappas hajali pilgul läkitusi, valis välja kaks peene käekirjaga lõhnavat ümbrikku, murdis pitserid lahti ja luges neid mõningase tähelepanuga.
“Kuidas need kirjad tulid?” küsis ta.
“Üks tuli postiga, teise tõi proua Danglars’i teener.”
“Laske teatada proua Danglars’ile, et ma võtan vastu koha, mida ta pakub mulle oma loožis… Oodake natuke… Päeval te käite ära Rosa juures ja ütlete talle, et ma olen valmis, nagu ta mulle ettepaneku teeb, õhtustama koos temaga pärast Ooperiteatrit. Te viite talle kuus pudelit veini: Küprose veini, herest, Malagat ja purgi Ostende’i austreid. Austrid võtke Boreli juurest ja ärge unustage Borelile ütlemast, et need on minu jaoks.”
“Mis kellaks härrale laud katta?”
“Palju kell on?”
“Kolmveerand kümme.”
“Täpselt kella poole üheteistkümneks. Võib-olla Debray peab minema oma ministeeriumisse… Ja pealegi… (Albert vaatas märkmikku) on see täpselt aeg, mis ma ütlesin krahvile: 21. mail kell pool üksteist hommikul, ja ehkki ma tema lubadusesse eriti ei usu, tahan mina siiski olla täpne. Muide, kas te teate, kas proua krahvinna on üles tõusnud?”
“Ma küsin järele, kui härra vikont seda soovib.”
“Jah. Paluge krahvinna käest üks joogikohver, minu oma pole täielik, ja ütelge talle, et mul on au kella kolme ajal tema juurest läbi tulla ja et ma palun talt luba kedagi talle esitleda.”
Teener lahkus. Albert heitis diivanile, tõmbas paaril ajalehel ümbrised katki, vaatas üle etenduste rubriigi, krimpsutas nägu, nähes, et kavas oli ooper ja mitte ballett, otsis parfümeeriareklaamidest asjata teadet uue hambapuhastusvahendi kohta, millest oli kuulnud, viskas siis üksteise järel käest Pariisi kolm kõige populaarsemat ajalehte ja pomises pikalt haigutades:
“Jumala eest, ajalehed lähevad päev-päevalt igavamaks.”
Sel hetkel peatus kerge tõld ukse ees ja hetk hiljem tuli toapoiss ning teatas härra Lucien Debray tulekust. Pikka kasvu heledapäine noormees astus sisse naeratuseta, sõna lausumata, näol poolametlik ilme. Tal oli kahvatu nägu, hallid silmad ja kindel pilk, õhukesed ja tundetud huuled, seljas tsiseleeritud kuldnööpidega sinine frakk ja ees valge lips; siidpaela otsas rippus kilpkonnaluust monokkel, mida tal õnnestus kulmu ja põselihase pingutamisega aeg-ajalt oma parema silma ette suruda. “Tere, Lucien, tere,” ütles Albert. “Teie täpsus kohutab mind, kulla sõber! Mida ma pean sest arvama? Ootasin teid viimasena, aga teie tulete kümme minutit enne kümmet, kuigi kohtumine on määratud kella poole üheteistkümneks! Imede ime! Ega ministeerium pole juhuslikult kukkunud?”
“Ei, armas sõber,” ütles noormees, vajudes pehmesse diivanisse. “Rahustuge, me kõigume pidevalt, aga me ei kuku iialgi ja ma hakkan juba arvama, et oleme tagandamatud, rääkimata veel sellest, et poolsaare afäärid konsolideerivad meid lõplikult.”
“Ah õigus! Te ajate Don Carlose Hispaaniast välja.”
“Ei, armas sõber, ärge ajage kõike segamini. Me toome ta teisele poole Prantsusmaa piiri ja pakume talle kuninglikku külalislahkust Bourges’is.”
“Bourges’is?”
“Jah, mis kuradi päralt ta nurisema peaks? Bourges on kuningas Charles VII pealinn. Kas te tõesti ei teadnud seda? Eilsest peale teavad seda Pariisis kõik. Juba üleeile oli börsile midagi läbi imbunud, sest härra Danglars (ma lihtsalt ei mõista, kuidas see mees saab uudised teada meiega ühel ajal) mängis tõusu peale ja võitis terve miljoni.”
“Ja teie ilmselt ordenipaela.