oma hobust, millest me mõlemad sõime ühe tüki suure isuga. See oli ränk.”
“Hobuse söömine või?” küsis Morcerf naerdes.
“Ei, ohver,” vastas Château-Renaud. “Küsige Debray’lt, kas ta ohverdaks oma inglase võõra inimese heaks?”
“Võõra inimese heaks mitte,” vastas Debray, “aga sõbra jaoks võib-olla.”
“Ma aiman, et me saame sõpradeks, härra parun,” ütles Morrel. “Pealegi oli mul juba au teile öelda, oli see nüüd kangelaslikkus või mitte, ohver või mitte, aga sellel päeval pidin ma midagi ohvriks tooma vastutasuks soosingu eest, mida õnn meile ühel päeval tõi.”
“Lugu, millele härra Morrel vihjab,” lisas Château-Renaud, “on vaimustav lugu. Ta räägib teile sellest ühel päeval, kui olete lähemalt tuttavaks saanud. Aga täna koormame parem kõhtu ja mitte mälu. Mis kell on hommikusöök, Albert?”
“Pool üksteist.”
“Täpselt?” küsis Debray, tõmmates kella taskust.
“Te annate mulle ometi viis minutit armuaega,” ütles Morcerf. “Ka mina ootan päästjat.”
“Kelle päästjat?”
“Minu loomulikult!” vastas Morcerf. “Kas te arvate, et mind ei või päästa nagu iga inimest ja et maailmas ainult araablased päid maha raiuvad! Meie hommikueine on filantroopiline hommikueine ja meie lauda tulevad, ma loodan seda vähemalt, kaks inimkonna heategijat.”
“Mida me nüüd ette võtame?” küsis Debray. “Meil on vaid üks Montyoni auhind?”
“See antakse muidugi tollele, kes ei ole midagi teinud, et seda saada,” ütles Beauchamp. “Akadeemial on kombeks säärasel viisil kimbatusest välja rabelda.”
“Kust ta tuleb?” küsis Debray. “Andestage minu pealetükkivust, ma tean, et te olete sellele küsimusele juba vastanud, aga küllalt ebamääraselt, ja seetõttu luban ma endale esitada selle veel kord.”
“Ausalt öelda, ma ei tea,” vastas Albert. “Kui ma teda kolme kuu eest külla kutsusin, oli ta Roomas. Aga sellest ajast peale, kes teab, mis teid ta on tallanud!”
“Kas te peate teda võimeliseks olema täpne?” küsis Debray.
“Minu arvates on ta võimeline kõigeks,” vastas Morcerf. “Pidage meeles, et koos viieminutilise armuajaga on veel vaid kümme minutit jäänud.”
“Ma kasutan seda ära, et öelda teile paar sõna oma külalise kohta.”
“Vabandust,” ütles Beauchamp, “kas sellest, mis te meile räägite, saaks materjali ajalehele?”
“Kahtlemata,” vastas Morcerf, “arvan koguni, et väga põnevat materjali.”
“Rääkige siis! Saadikutekotta ma ilmselt ei jõua, pean selle kuidagi tasa tegema.”
“Ma olin Roomas viimase karnevali ajal.”
“Me teame seda,” ütles Beauchamp.
“Jah, aga seda te ei tea, et sattusin röövlite kätte.”
“Röövleid ei ole,” sõnas Debray.
“On küll, ja pealegi on nad üsna jälgid, see tähendab, vaimustavad, minu meelest olid nad isegi nii toredad, et ajasid hirmu peale.”
“Teate, kallis Albert,” ütles Debray, “tunnistage üles, et teie kokk ei saanud õigeks ajaks valmis, et austrid ei jõudnud kohale Marennes’ist või Ostende’ist ja et proua de Maintenoni eeskujul kavatsete roa asendada muinasjutuga. Tunnistage seda, kallis sõber, me oleme küllalt heast seltskonnast, et teile seda andestada ja kuulata teie lugu, olgu ta pealegi muinasjutuline, nagu oletada võib.”
“Ja mina ütlen teile, et kuigi ta on muinasjutuline, on ta tõsi algusest kuni lõpuni. Ühesõnaga, röövlid võtsid mu kinni ja viisid ühte üsnagi nukrasse paika, mille nimi on San Sebastiano katakombid. “
“Ma tean seda kohta,” ütles Château-Renaud, “oleksin seal äärepealt palavikku jäänud.”
“Minuga läks hullemini, mina sain selle tõepoolest,” ütles Morcerf. “Mulle öeldi, et mind peetakse kinni lunaraha pärast, tühise summa pärast, minult nõuti neli tuhat rooma skuudot, kakskümmend tuhat Tours’i livri. õnnetuseks oli minul kõigest tuhat viissada, mu reis oli lõpukorral ja kõik mu krediidid olid ammendatud. Ma kirjutasin Franzile. Mõistagi! Franz oli ju ka seal ja te võite temalt järele pärida, kas ma kriipsu võrragi valetan. Ma kirjutasin Franzile, et kui ta ei tule hommikul kella kuueks kohale nelja tuhande skuudoga, olen ma kell kuus ja kümme minutit jäädavalt õndsate pühakute ja kuulsusrikaste märtrite seltsis, kelle seas mul oli au viibida. Uskuge mind, härra Luigi Vampa, nii oli röövlipealiku nimi, oleks oma sõna kindlalt pidanud.”
“Ja Franz tuligi nelja tuhande skuudoga?” küsis Château-Renaud. “Tönt võtaks! Neli tuhat skuudot pole ju mingi eriline probleem, kui inimese nimi on Franz d’Epinay või Albert de Morcerf.”
“Ei, ta tuli lihtsalt koos külalisega, kellest ma teile rääkisin ja keda ma loodan teile tutvustada.”
“On see härra siis mõni Herakles, kes tappis Cacuse, või Perseus, kes vabastas Andromeda?”
“Ei, see on umbes minu kasvu härra.”
“Hambuni relvastatud?”
“Tal polnud isegi kudumisvarrast.”
“Ta kauples teie lunaraha pärast?”
“Ta sosistas paar sõna pealikule kõrva ja mind lasti vabaks.”
“Ja isegi vabandati tema ees, et teid oli kinni võetud,” tähendas Beauchamp.
“Täpselt nii,” ütles Morcerf.
“Ohoo! Kas see mees oli siis Ariosto?”
“Ei, see oli lihtsalt krahv Monte-Cristo.”
“Inimese nimi ei saa olla krahv Monte-Cristo,” ütles Debray.
“Loomulikult mitte,” kinnitas Château-Renaud inimese kõigutamatu veendumusega, kes tunneb kõiki Euroopa aadlimatrikleid nagu oma viit sõrme. “Kas keegi on kunagi kuulnud mingist krahv Monte-Cristost?”
“Võib-olla ta tuleb Pühalt Maalt,” ütles Beauchamp. “Võib-olla kuulus Kolgata mõnele tema esivanemale, nii nagu Surnumeri Mortemart’ile.”
“Vabandust,” ütles Maximilien, “aga ma usun, et võin teid pisut valgustada, härrased. Monte-Cristo on väike saar, millest kuulsin tihtilugu meremeeste suust, kes minu isa laevadel teenisid. Mingi liivatera Vahemeres, tolmukübeke lõpmatuses.”
“See on täpselt õige. härra,” ütles Albert. “Selle liivatera,. selle tolmukübeme valitseja ja kuningas on too, kellest ma teile rääkisin. Oma krahvitiitli on ta ostnud endale kuskil Toscanas.”
“Teie krahv on siis rikas?”
“Ma arvan küll.”
“Minu meelest peaks see ju näha olema?”
“Te eksite, Debray?”
“Ma ei mõista teid.”
“Kas te olete lugenud “Tuhandet ühte ööd”?”
“On aga küsimus, pagan võtaks!”
“Kas teie siis teate, on need inimesed rikkad või vaesed, keda seal kohata võib? Kas pole nende viljaterad teemandid või rubiinid? Nad näevad välja nagu viletsad kalamehed, kas pole nii? Te kohtlete neid sellele vastavalt, ja äkki teevad nad teie ees lahti mingi salapärase koopa ukse ning te leiate sealt varanduse, mille eest võite ära osta terve India.”
“Ja siis?”
“Asi on selles, et minu krahv Monte-Cristo on üks neist kalameestest. Isegi oma nime on ta sealt võtnud, ta nimetab ennast Sindbad Meresõitjaks ja tal on koobas, mis on täis kulda.”
“Ja