ei petnud meid, härra krahv on väga eriskummaline isik. Mida arvate teie, Morrel?”
“Tal on avameelne pilk ja sümpaatne hääl,” vastas Morrel, “nii et minule ta meeldib, hoolimata veidrast märkusest, mille ta minu aadressil tegi.”
“Härrased,” ütles Albert, “Germain teatas, et laud on kaetud. Kallis krahv, lubage ma juhatan teile teed.”
Mindi vaikides söögituppa. Kõik istusid lauda.
“Härrased,” ütles krahv istet võttes, “lubage, et ma tunnistan teile midagi, olgu see vabanduseks kõigi nende köhatuste pärast, mida ma võin teha: ma olen võõras, sedavõrd võõras, et olen esmakordselt Pariisis. Prantsuse elulaad on mulle selle tõttu täiesti tundmatu. Tänini olen ma elanud idamaa tavade kohaselt, mis on headele Pariisi traditsioonidele kõige vastuvõetamatum. Palun, andke mulle andeks, kui leiate minus midagi liiga türgilikku, napollikku või araabialikku. See on nüüd öeldud, härrased, asugem sööma.”
“Kuidas ta seda kõike ütles!” pomises Beauchamp. “Ta on tõesti suursugune härra.”
“Suursugune härra,” kordas Debray.
“Suursugune härra igal pool, härra Debray,” ütles Château-Renaud.
III
HOMMIKUEINE
Lugeja arvatavasti mäletab, et krahv oli väga tagasihoidlik sööja. Albert avaldas sel puhul oma kartust, et võib-olla on rännumehele Pariisi elu algusest peale ebameeldiv kõige materiaalsemast, ent samaaegu kõige vajalikumast küljest.
“Kallis krahv,” ütles ta, “mul on hirm, et Helderi tänava köök meeldib teile vähem kui Piazza di Spagna oma. Ma oleksin pidanud teie maitse üle pärima ja laskma valmistada mõne teile meelepärase roa.”
“Kui te mind lähemalt tunneksite, härra,” vastas krahv naeratades, “ei muretseks te selle pärast, mis on peaaegu alandav minusugusele ilmarändurile. Ma olen söönud maccheroni’t Napolis, polenta’t Milanos, olla podrida’t Valencias, pilaffi Istanbulis, karrick’ut Indias ja pääsukesepesi Hiinas. Minusuguse kosmopoliidi jaoks pole olemas erilist kööki. Ma söön kõike ja kõikjal, ainult et ma söön vähe. Täna, kus te mulle minu tagasihoidlikkust ette heidate, on mul ometi minu isupäev, sest ma pole eile hommikust peale midagi söönud.”
“Mis te räägite? Eile hommikust peale?” hüüdsid külalised. “Te pole kakskümmend neli tundi midagi söönud?”
“Ei,” vastas Monte-Cristo. “Ma pidin teelt kõrvale põikama, mul oli vaja andmeid koguda Nimes’i lähedal, nii et ma hakkasin hiljaks jääma ja sellepärast ei tahtnud vahepeatust teha.”
“Te einetasite oma tõllas?” küsis Morcerf.
“Ei, ma magasin. Minuga juhtub see alati, kui mul on igav ja ma ei viitsi ennast lõbustada või kui mul on nälg ja ma süüa ei taha.”
“Kas te siis käsutate oma une üle, härra?” küsis Morrel.
“Enam-vähem.”
“On teil selleks mingi retsept?”
“Absoluutselt kindel.”
“See oleks suurepärane meile, aafriklastele, meil pole pahatihti midagi süüa ja haruharva on meil juua,” ütles Morrel.
“Seda küll,” vastas Monte-Cristo. “Õnnetuseks on see retsept oivaline minusugusele inimesele, kes ma elan täiesti erakordset elu, aga seda oleks väga ohtlik kasutada armees; armee võib mitte ärgata, kui teda järsku tarvis peaks olema.”
“Kas tohib teada, milline see retsept on?” küsis Debray.
“Taeva pärast, miks ei,” ütles Monte-Cristo, “ma ei tee sellest mingit saladust. See on oivaline segu oopiumist, käisin seda ise toomas Guangzhoust, ma tahtsin olla täiesti kindel, et saan ta kätte puhtal kujul, ja parimast hašišist, mida korjatakse Oriendis, see tähendab Tigrise ja Eufrati vahel; mõlemat võetakse võrdses koguses ja tehakse neist pillid, mida neelatakse siis, kui selleks vajadus tekib. Kümne minuti pärast on tulemus käes. Küsige härra parun Franz d’Epinaylt, minu arvates proovis ta seda ühel päeval.”
“Jah,” lausus Morcerf, “ta rääkis mulle sellest paari sõnaga, talle olevat jäänud sellest väga meeldiv mälestus.”
“Aga,” küsis Beauchamp, kes lehemehena oli küllaltki umbusklik, “kas te kannate seda droogi alati kaasas?”
“Alati,” vastas Monte-Cristo.
“Kas oleks väga ebadiskreetne paluda näha neid väärtuslikke pille?” küsis Beauchamp, lootes võõrast tabada ootamatult.
“Ei,” vastas krahv.
Ja ta võttis taskust ühteainsasse smaragdi õõnestatud imeilusa tillukese karbi, millel oli kuldkruvi. Kui kruvi ära võeti, libises kruviaugust väike rohekas herneterasuurune kuulike välja, millel oli vänge ja terav lõhn. Smaragdis oli neid neli või viis, üldse võis ta mahutada umbes tosina.
Karbike käis lauas käest kätte, aga pigem selleks, et uurida oivalist smaragdi kui vaadata või nuusutada pille.
“Kas teie kokk valmistab teile seda peenikest rooga?” küsis Beauchamp.
“Seda mitte, härra,” vastas krahv, “ma ei anna oma tõelist naudingut niisama heast paremast vääritutesse kätesse. Ma olen küllalt hea keemik ja valmistan oma pillid ise.”
“Vaimustav smaragd ja palju suurem neist, mida ma kunagi näinud olen, ehkki mu emal on mõned üsna silmapaistvad perekonnaehted,” ütles Chnteau-Renaud.
“Mui oli kolm sellist smaragdi,” sõnas Monte-Cristo. “ühe andsin ma padišahhile, kes laskis selle oma mõõga külge panna. Teise meie Pühale Isale paavstile, kes laskis selle inkrusteerida oma tiaarasse sümmeetriliselt umbes samasuguse smaragdiga, aga mis polnud küll nii ilus ja mille oli kinkinud tema eelkäijale Pius VII-le keiser Napoleon. Kolmanda jätsin ma endale ja lasksin selle seest õõnestada, mis kahandas tema väärtust küll poole võrra, aga võimaldas kasutada mulle vajalikuks eesmärgiks.”
Kõik vaatasid hämmeldunult krahv Monte-Cristot. Ta rääkis nii lihtsalt, et ilmselt rääkis ta kas õigust või oli hull; aga tema kätesse jäänud smaragd sundis arvamust kalduma esimese oletuse poole.
“Ja mida andsid need kaks valitsejat teile vastutasuks oivalise kingituse eest?” küsis Debray.
“Padišahh andis ühele naisele vabaduse,” vastas krahv, “ja meie Püha Isa ühele mehele elu. Nõnda et üks kord elus olen ma olnud niisama võimas, nagu oleks lasknud jumal mul sündida trooni astmetel.”
“Te vabastasite Peppino, eks ole?” hüüatas Morcerf. “Tema puhul te kasutasite oma armuandmisõigust?”
“Võib-olla,” ütles Monte-Cristo naeratades.
“Härra krahv, te ei kujuta ette, millist naudingut pakub mulle kuulata teid nõnda rääkimas!” ütles Morcerf. “Ma teatasin oma sõpradele juba ette, et te olete muinasjutuline inimene, võlur “Tuhandest ühest ööst”, nõid keskajast; aga pariislased armastavad sedavõrd paradokse, et nad peavad kujutlusvõime kapriisideks kõige vaieldamatumaid tõdesid, kui need tõed ei ilmne pidevalt nende argielus. Näiteks Debray, kes iga päev loeb, ja Beauchamp, kes iga päev kirjutab, et bulvaril on kinni peetud ja paljaks riisutud mõni “Jockey Club’i” hilja kõndiv liige, et on tapetud neli inimest Saint-Denis’ tänavas või Saint-Germaini eeslinnas, et on arreteeritud kümme, viisteist, kakskümmend varast kas mõnes Temple’i bulvari kohvikus või Julianuse termides, vaidlevad sellegipoolest vastu röövlite olemasolule Maremmas, Campagna di Romas ja Pontino soodes. Ma palun teid, härra krahv, ütelge teie ise neile, et röövlid mu kinni võtsid ja ilma teie suuremeelse vahelesegamiseta ootaksin ma praegu arvatavasti San Sebastiano katakombides igavest ülestõusmist, selle asemel et pakkuda einet oma vääritus majakeses Helderi tänavas. “
“Te ju lubasite mulle, et te sellest pisiasjast enam kunagi