Slummidiplomaadid. Marina Elbasaar

sisse. Keha võtab klapi omaks ja niidid haihtuvad ise, või midagi umbes nii, nagu arstid seletasid.

      Hellal hakkas pea veel tugevamalt ringi käima. Narkoosis patsiendi nägu oli hall ja ta hingas umbes korra minutis, nii vähemalt Hellale tundus. „Õudne, kui ma ise opilauale satun ja mingid pohmellis üliõpilased seisavad mu pea kohal ja vahivad mu sisikonda, mida lõbusad noored kirurgid naljaviluks kõhukoopast välja tõstavad. Ei taha!“ mõtles Hella ja astus pingilt maha. Aitas küll. Aeg oli minna lõunale, kuigi isu oli kadunud.

      Üliõpilane Hella kohtus Rootsis üliõpilase Stefaniga, kes oli konservatiivne noorpoliitik. Noorpoliitikut huvitasid Nõukogude noored. Naised eriti. Hella meelest oli roosas triiksärgis Stefan veidi liiga erootiline ja ajas kohati hirmu nahka. Stefanil oli just vanaisa surnud. Aga Stefan ei tundunud leinavat, vaid kutsus hoopis Hella koju külla. Hella uuris Rootsi kodu suurima huviga. See nägi välja ilus nagu IKEA kataloogi jõulueri antiigi osakonnas. Ainult musta lindiga vanaisa pilt segas pisut idülli. Hella kartis Stefani ema, kes omakorda kartis idaeurooplasi, ja see ajas Hella nii pabinasse, et ta küsis kogemata kaks korda viisakalt, mida nende kanaarilind sööb. Ega ta rootsi keeles siis palju rohkem rääkida ei osanudki.

      Üliõpilased viidi laevareisile fjordide vahele, kus üks rootsi neiusse armunud eesti noorsand hüppas esinemistuhinas laevalt vette. Noormees kivide vahel viga ei saanud, aga reisi korraldajatel tuli sellest suur jama.

      Rootsis sõi Hella esimest korda elus nii head kala, et hakkas tasapisi üle saama kooliaegse nõukogude kalakombinaadi tööpraktika ajal tekkinud vastikusest kala vastu.

      Käidi ka üle väina Taanis, kus Hella külastas elus esimest korda Hiina restorani, mis tundus uskumatult eksootiline. Hiinlastest kelnerid liikusid hääletult sametvaipadel, sulades ühte punakuldse siidi ja uduga. Toit oli minestamiseni maitsev.

      Reisi võis pidada kordaläinuks. Eriti Eesti-poolse korraldaja Niit Nillipuu jaoks, kes kogu grupi päevarahad endale võttis.

      SOOME-UGRI ÜLIÕPILASED JA „MEHUKATTI“

      Jaa, muidugi kõik mäletavad 1990ndaid – oleme „Royal“ piirituse ja „Leegi“ põlvkond. On väga oluline, millega sa oma joomist ja suitsetamist alustad. Palun ärge uskuge neid, kes ütlevad, et nad tudengipõlves ühtegi suitsu ei teinud ega klaasikestki ei joonud. Nad kas valetavad või on alkohoolikust isa lapsed, kes kardavad ka ise alkohoolikuteks muutuda.

      Alla tudengipõlv ei kuulunud sellele ainsale, suurele ja olulisele Tartu Ülikoolile, seega olid tema õpingud juba definitsiooni järgi pisut puudulikud ja hälbelised Aga Tallinna ülikoolides toimus siiski ka üht-teist. Pedagoogikaülikooli ühikas näiteks. Kuna ülikooliajast on möödas palju aastaid, mäletab Alla seda üksikute episoodide, mitte sorava kinofilmina.

      Tantsitakse suures puhketoas, eestlased ja venelased koos. Makist mängib „It’s my life“, seistakse kahes reas ja tehakse ühesuguseid liigutusi.

      Istutakse samas puhketoas pimeduses ja vaadatakse aknast suurlinna tulesid. Nendeks on Lasnamäe kortermajade aknad, mis Partisani 8 ühiselamust vaadates tühermaa taga säravad.

      On pidu, mis tähendab, et segatakse „Royal” piiritust „Mehukattiga”, suitsetatakse „Leeki“ ja kuulatakse valju muusikat. Samas ühiselamus elab ka kontingent üliõpilasi Mari Vabariigist, kes on saadetud vennasrahva keelt ja kultuuri õppima. Üks poiss suitsetab pidevalt hašisit ja on suhteliselt ebaadekvaatne.

      Üks roti näoga mari tüdruk rääkis kõigile, kuidas terve nende pere toitub ainult praetud kartulitest ja seetõttu oskab ta väga kiiresti kartuleid lõikuda. Üks mari noormees aga oli end väga täis joonud ja oksendas viienda korruse aknast alla. Marid rääkisid kogu Eestis oldud aja ja ka pärast seda ainult vene keelt.

      Ühikal oli ka komandant ehk „koma“, kellel oli usbekitarist naine. Komandantidel oli kombeks järsult tubade uksi avada ja kontrollida, „mis toimub“. Allal olid „komaga“, nagu võimudega üldse, halvad suhted – seetõttu koliti ta lõpuks esimese korruse tuppa. See pidi olema karistus. Alla otsustas ilma voodita hakkama saada ja magas põrandal madratsi peal. Kogu maist vara hoidis ta suures pappkastis sildiga „Söök“. Enamasti olid söögiks kiiresti riknevad viinerid ja kartul. Vahel osteti ka tomateid ja kurke, millest tehtud salat koos keedukartuliga oli tõeline pidusöök.

      Alla nuttis, kui sai eksamil hindeks „ühe“, ent õppejõud õpetas: „Life has much more in store for you.“7 See osutus muidugi tõeks. Õppetöö ja kogu suhtlemine käis inglise keeles. Maailmakirjanduse kursusel anti tudengitele palju lugeda. Just raamatute lugemine oli võimas eskapism ümbritsevast rõvedusest. Loetud raamatute sisu on praegu Allal raske meenutada, aga meeles on hea tunne Iris Murdochi raamatust „Võrgu all“ ja mitmest teisest, kuigi enam ei suudaks Alla nimetada toona loetud teoste pealkirju. Kui keegi mõnda neist meelde tuletaks, seostuks see kohe vana madratsiga põrandal ja toore kartuli lõhnaga.

      Erinevalt teistest ei igatse Alla taga ega romantiseeri soome-ugri üliõpilaste ja „Mehukattiga“ veedetud tudengipõlve. Ta arvab siiralt, et mida edasi, seda huvitavamaks läheb.

      SAAREMAA–PARIIS

      1991. aasta suve algul ei teadnud keegi, et augustis toimub Moskvas riigipöördekatse. Ilm oli soe ja suvi oli täis armastust, lootust ja rõõmu nagu noortel inimestel ikka.

      Filmirežissöör Ilmar Raag korraldas sel aastal Saaremaal Võhma puhkekeskuses eestlastele prantsuse keele laagri. Ta oli kohalikelt ametnikelt välja rääkinud uhke Võhma puhkekeskuse ruumid. Tavaliselt puhkasid selles eksklusiivses kompleksis tähtsad ja üle keskmise survega poliitikud, nagu hilisem suurlinnapea ja tema vaprad sõdurid.

      Võhma on ilus, kadakaväljad, lambad ja meri. Kursusel osales paarkümmend inimest, teiste hulgas tulevane haridusminister Tõkas oma kauni naise ja tütrega; muusikafilosoof Liina, kes on nii südamlik inimene, et planeedid hakkavad tema läheduses laulma; tulevane kuulus prantsuse-eesti tõlkija Inge, kes mängis rohututtidega kaetud karjamaal üle kahe kivi vahele tõmmatud vana kalavõrgu maailmatasemel tennist; füüsikust noormees Isaak, hüüdnimega Kalev, kes vabal ajal õppis prantsuse keelt Marquis de Sade’i tekstide varal ja kasutas 18. sajandi sõnu; keelehaldjast iludus Maria, kes proovis porgandit pannile lahti lüüa, mis tema geniaalsuse juures kindlasti kunagi ka õnnestub; tulevane kuulus prantsuskeelne lauljatar Lembe, punaste moonidega kleidis; ning muidugi ajakirja „Hakka Tegema“ peatoimetaja Kimas Tohu, kellesse Hella oli armunud kui kirjanduskangelasesse. See oli üks neist unistustest, mille täitumine hirmutab. Tunne oli liiga segane, et sellega midagi peale hakata.

      Inimesed, eriti naised, tõmbusid Tohu suunas justkui mingi ürgse jõu mõjul. Tohu korraldas Saaremaal rahvamatkasid. Ta lihtsalt ütles, kuhu läheb ja hakkas astuma. Mõne aja pärast oli tal mitmekümnepealine saatjaskond, kes talle suhu vaatas, et sisse hingata iga sõna ja lugu, mida ta nähtud paikadest sensuaalsel ninahäälel pajatas. Hella oli trotsi täis, aga osales ikka, hoides uhkelt rivi lõppu, et temast ei jääks muljet kui austajast. Tohu nagunii teadis, et ta Hellale meeldib. Tohu meeldis ju kõigile.

      Päriselus aga armastas Hella Ilmarit. Ja Ilmar armastas Hellat. Nad tutvusid ülikooli esimesel kursusel Tartu botaanikaaia palmide all arheoloogilistel väljakaevamistel Põdrakese-nimelises augus. Talveöödel tantsisid nad Tartu tühjadel jäätunud sildadel tangot, keset päeva jõid šampanjat, käisid koos ülikoolis ja unistasid elust laias maailmas.

      Võhma keelelaagris olid õpetajateks proua Loore, rahvariietes väliseestlanna Tiiu Muhust ning saksa kirjaniku Ernst Petzoldti eesti kaksikvend Andree. Kursusel oli ainult üks reegel – tee, mida tahad, aga rääkida võib ainult prantsuse keeles. Mitte sõnagi, mitte silpigi üheski muus keeles! Isegi ohkama pidi prantsuse keeles. Isolatsioonis, kunstlikult tekitatud võõra keele keskkonnas edenes õppimine jõudsalt.