rpheuse Raamatukogu:
1/2011 – H. P. Lovecraft «Hullumeelsuse mägedes»
2/2011 – Charles Stross «Palimpsest»
Orpheuse Raamatukogu on kirjastuse Fantaasia uus sari, mida paneb kokku ulmekirjanduse ekspert Raul Sulbi. Sari keskendub lühiromaanide ja jutukogude tõlkimisele ning väljaandmisele. Meie avaldamisplaanis on põnevaid ja kirjanduslooliselt olulisi tekste 19. sajandist ja 20. sajandi esimestest kümnenditest, millel suuresti rajaneb tänapäevane fantastika. Kuid me anname välja ka lühiproosat ulmekirjanduse kuldajastust ning sellele järgnenud 20. sajandi teise poole kümnenditest. Erilisel kohal sarjas on moodsa, just praegu ilmuva uue ja värske ulmekirjanduse eestindamine. Orpheuse Raamatukogu ei tee vahet ulmekirjanduse alaliikidel: meie sarjas on oma koht nii teaduslikul fantastikal, fantaasia- kui ka õuduskirjandusel.
Vana-Kreeka laulik ja poeet, «Laulude Isaks» kutsutud ning osa allikate järgi inimkonnale kirjakunsti õpetanud Orpheus ulmesarja nimes peaks lisaks kaunite kunstide nauditavale ettekandmisele viitama ka võimele külastada armastuse nimel lisaks meile hästi tuntud maailmale ka teistsuguseid, teispoolsusse jäävaid fantastilisi reaalsusi ja ulmelisi maastikke ning neis nähtust lugusid ja laule esitada. Pisut müstilise, prohvetliku ning erakliku, aga samas üliinimlike võimetega kangelasena sobib Orpheuse nimi märgistama ideaalselt üht väärtkirjanduse ambitsiooni ning laia temaatilise haardega ulmesarja.
TÕMMU MEES
«Sest see on mõõkade tõmbamise öö, ning paganlike hordide maalitud torn kaldub meie vasarate, leekide ja köite all, kaldub pisut ja langeb siis.»
Torkiv tuul kihutas tuiskavat lund takka. Murdlainetus mürises Sarja koostaja Raul Sulbi kaljusel kaldal ning taamal oigasid lakkamatult pikad tinajad vahulained. Hallis päikesetõusus, mis üle Connachti ranna libises, rühkis üksik kalur, sama karm mees kui maa, mis teda kandis. Ta jalgade ümber olid mähitud rohmakalt pargitud nahad; ainsa riietusesemena kattis napilt keha hirvenahk. Muid rõivaid tal ei olnud. Kui ta tuimalt piki kallast kõmpis, kibeda külma suhtes sama tundetu kui pulstunud metsloom, kellena ta esmapilgul paistis, jäi ta äkki seisma. Langeva lume ja hõljuva mereudu looride varjust ilmus välja veel üks mees. Kaluri ees seisis Turlogh Dubh.
See mees oli ligi peajagu pikem kui jässakas kalur ning tal oli sõjamehe hoiak. Talle heidetud pilk ei saanud jääda põgusaks, vaid iga mees ja naine, kes Turlogh Dubhi nägi, jäi teda pikemalt silmitsema. Ta oli kuue jala ja ühe tolli pikkune ning esialgne mulje kõhnusest kadus lähemal uurimisel. Ta oli suur, ent sihvakas, laiade õlgade ja vägeva rinnakorviga. Ta oli küll vilajas, kuid tugev, ühendades endas pulli jõudu pantri nõtke kiirusega. Iga väiksemgi liigutus peegeldas seda teraskindlat koordinatsiooni, mis teeb mehest ülihea võitleja. Turlogh Dubh – Must Turlogh – kuulus kunagi O’Brieni klanni. Mustad olid ta juuksedki ning tõmmu ta jume. Raskete tumedate kulmude alt hiilgasid kuumad vulkaanisinised silmad. Ning ta paljaksaetud näos oli midagi tumedate mägede või kesköise ookeani süngusest. Nagu kalurgi, oli ka tema osa sellest metsikust maast.
Peas kandis ta visiirita kiivrit, millel polnud ei tutti ega sümbolit. Kaelast poole reieni kaitses teda liibuv must rõngassärk. Põlvini ulatuv kilt, mida ta turvise all kandis, oli labasest pruunikashallist kangast. Ta sääred olid mähitud kõvast nahast sidemetega, mis võis mõõgatera kõrvale pöörata, ning jalatsid näisid rohkest rändamisest kulunud.
Sihvaka piha ümber oli lai vöö pika nahktupes pistodaga. Vasakul käsivarrel hoidis ta väikest ümmargust nahaga kaetud puukilpi, mis oli tugev kui raud, metalliga kaunistatud ja ääristatud, ning mille keskpaigas turritas jäme teravik. Ta parema randme küljes rippus sõjakirves ning sellele esemele jäidki kaluri silmad pidama. See kolme jala pikkuse varrega graatsiline relv tundus nii õbluke ja kerge, kui kalur seda mõttes põhjalaste suurte kirvestega võrdles. Siiski oli möödunud vaevalt kolm aastat, nagu kalur teadis, kui selletaolised kerged kirved olid põhjast tulnud vaenlased verisesse kaitsesse sundinud ja paganate võimu igaveseks murdnud.
Sõjakirves oli sama isikupärane kui tema omanik. See ei sarnanenud ühegi teise relvaga, mida kalur kunagi näinud oli. Kirves oli ühe teraga, selle tagaküljes turritas kolmeharuline oga ja teine samasugune oli varretipus. Nagu tema kandjagi, oli see raskem, kui välja paistis. Oma kergelt kaardus varre ja kunstipäraselt graatsilise teraga näis see olevat asjatundja relv – kiire, tappev ja ohtlik nagu mürgimadu. Sõjakirves oli parim iiri käsitöö, mis neil päevil tähendas ühtlasi, et maailma parim. Selle vars, saja-aastase männi südamest tahutud, erilisel viisil tules karastatud ja metalliga tugevdatud, oli sama purunematu kui raudlatt.
«Kes sa oled?» küsis kalur lääneranniku häbemetusega.
«Kes sa ise oled, et küsida?» vastas teine.
Kaluri pilk eksles ainsale ehtele, mida sõdalane kandis – raskele kuldvõrule vasaku käsivarre ümber.
«Normannide kombel paljaksaetud nägu ja lühikeseks pöetud juuksed,» pomises ta. «Ja tõmmu – sa pead olema Must Turlogh, Clan na O’Brieni lindprii. Oled kaugele tulnud; viimati kuulsin, et pead Wicklow mägedes jahti nii O’Reillydele kui ka humalakuivatajatele.»
«Mees peab sööma, olgu lindprii või mitte,» uratas dalkass.1
Kalur kehitas õlgu. Isandata sõdalane – see oli raske elu. Tolleaegse klannielu päevil muutus inimene, kelle ta oma hõimlased välja tõukasid, suurel määral Ismaeli pojaks. Kõigi meeste käed olid pööratud tema vastu. Kalur oli Turlogh Dubhist muidugi kuulnud – see oli kummaline karm mees, hirmuäratav sõdalane ja taibukas strateeg, aga niisugune mees, kelle äkilised imelikud vihahood olid ta isegi sellel maal ja sellel ajal hulluna tuntuks teinud.
«Täna on külm päev,» rehmas kalur millelegi mõtlemata.
Turlogh põrnitses süngelt ta sassis habet ja pikki pulstunud juukseid. «Kas sul paat on?»
Teine nookas peaga väikese varjulise abaja poole, milles lebas mugavasti ankurdatuna krapsakas paadike, ehitatud sadade põlvkondade meeste tarkusega, kes olid pidanud oma elatist jonnaka mere käest kiskuma.
«See ei paista just merekindel,» ütles Turlogh.
«Merekindel? Sina, kes sa oled läänerannikul sündinud ja kasvanud, võiksid paremini teada. Olen sellega üksipäini purjetanud Drumcliffi laheni ja tagasi, kõik kuradima tuuled kallal katkumas.»
«Nii tormise merega ei saa kala ju püüda.»
«Kas arvad, et ainult teie, ülikud, lõbutsete oma nahaga riskides? Kõigi pühakute nimel, ma olen purjetanud tormiga Ballinskellingsisse välja – ja tagasi ka – ainult põnevuse pärast.»
«Väga hea,» ütles Turlogh. «Ma võtan su paadi.»
«Kuraditki sa võtad! Mis jutt see on? Kui tahad Iirimaalt minema, siis marsi Dublinisse ja roni koos oma taani sõpradega laevale.»
Sünge irve muutis Turloghi näo ähvardavaks maskiks. «Mehi on väiksemagi asja pärast surma saanud.»
«Kas sa siis ei semminudki taanlastega? Ja kas mitte sellepärast ei ajanudki su oma klann sind kanarbikku kärvama?»
«Onupoja kadedus ja ühe naise viha,» urises Turlogh. «Valed, puha valed. Aga aitab lobast. Kas oled paari viimase päeva jooksul lõuna pool pikklaevu näinud?»
«Oh jaa – kolm päeva tagasi märkasime enne tormi ühte lohepeaga galeeri. Aga siia sisse ta ei pööranud – võib uskuda, et mereröövlid ei saa lääneranniku kaluritelt suurt midagi peale kõvade keretäite.»
«See pidi olema Thorfel Ilus,» pomises Turlogh, kirvest randmerihma otsas kõigutades. «Nii ma arvasingi.»
«Kas laevad käisid lõuna pool rüüstamas?»
«Kamp röövleid ründas öösel Kilbaha lossi. Toimus mõõgalahing – ja piraadid viisid kaasa Moira, dalkasside pealiku Murtaghi tütre.»
«Olen temast kuulnud,» pobises kalur. «Nii et lõunas läheb siis madinaks, mis? Hakatakse mõõkadega punast veremerd kündma, musta kalliskivi pärast?»
«Tüdruku vend Dermot on pikali maas, mõõgahaav jalas. Selle klanni maid himustavad MacMurroughid idast ja O’Connorid põhjast. Hõimu kaitsest ei saa kuigi palju mehi ära võtta, isegi mitte Moira otsimiseks – klann