mis oli pidemeni ühe taanlase rinda löödud. Turlogh pani nüüd tähele kohutavaid haavu, mis kõiki tõmmusid mehi moonutasid. Neid oli olnud raske tappa – nad olid võidelnud seni, kuni sõna otseses mõttes tükkideks raiuti, ning surres olid nad surma jaganud oma tapjaga. Nii palju näitasid Turloghile ta silmad. Tõmmude võõraste surnud nägudel oli kohutav meeleheide. Ta märkas, et nende surnud käed hoidsid ikka veel vaenlaste habemeist kinni. Üks lamas tohutu taanlase surnukeha all ning sellel taanlasel ei suutnud Turlogh ühtki haava leida, kuni uuris lähemalt ja leidis, et tõmmu mehe hambad on metslooma kombel surutud teise mehe pullikõrisse.
Turlogh kummardus ja tiris kuju surnukehade alt välja. Vanamehe käsivars hoidis surmkindlalt selle ümbert kinni ja ta oli sunnitud selle kõigest jõust lahti kiskuma. Paistis, nagu oleks vana mees isegi surmas oma aarde külge klammerdunud; Turloghile tundus, et just selle kuju pärast olidki väikesed tõmmud mehed surnud. Nad oleksid võinud laiali joosta ja oma vaenlaste käest pääseda, kuid see oleks tähendanud kuju loovutamist. Nad otsustasid pigem selle kõrval surra. Turlogh raputas pead. Tema vihkamine põhjalaste vastu, ülekohtu ja vägivalla tulemus, oli kui põletav elus asi, peaaegu kinnisidee, mis ajas teda mõnikord hullumeelsuse äärele. Tema raevukas südames ei jäänud ruumi halastusele, oma jalge ees vedelevate surnud taanlaste nägemine täitis ta metsiku rahuldusega. Siiski tajus ta siin, nendes vaikivates surnud meestes, tugevamaid tundeid, kui olid tema omad. Siin oli mingi tugevam liikumapanev jõud kui ta vihkamine. Oh jaa – ja palju vanem. Need väikesed mehed paistsid talle väga iidsetena. Mitte vanadena, nagu inimene saab vana olla, vaid iidsetena, nagu võib olla üks rass. Isegi nende surnukehadest kiirgas iidsuse tabamatut aurat. Ja see kuju…
Turlogh kummardas ja haaras sellest kinni, et üles tõsta. Ta oli oodanud suurt raskust ning jahmatas. See oli nii kerge, nagu oleks tehtud kergest puust. Ta koputas selle pihta ning kõla järgi otsustades polnud see seest tühi. Algul mõtles ta, et see on rauast; siis otsustas, et hoopis kivist, aga sellisest kivist, mida ta kunagi varem näinud polnud; ning tal tekkis mulje, et ühtki sellist kivi ei leidu ei Briti saartel ega kusagil sellises maailmas, mida tema tunneb. Sest nagu väikesed surnud mehedki, näis ka see kivi iidsena. See oli sile ja puhas, just nagu eile tahutud, kuid samal ajal teadis Turlogh, et see on iidsuse sümbol. See oli kuju mehest, kes sarnanes väga neile väikestele tõmmudele meestele, kes ta ümber lamasid. Aga see oli ka natuke erinev. Turlogh tajus mingil moel, et see on kuju mehest, kes oli elanud väga ammu, sest tundmatul skulptoril pidi kindlasti olema elus modell. Ning ta oli osanud selle elu puudutust edasi anda ka oma töös. Kujul olid laiad õlad, võimas rind, jõuliselt vormitud käsivarred; näojoonte isikupära oli silmnähtav. Tugev lõug, sirge nina, kõrge laup – kõik see näitas võimsat mõistust, ülimat vaprust ja paindumatut tahet. Kindlasti, mõtles Turlogh, oli see mees kuningas – või jumal. Krooni tal siiski polnud; ta ainus rõivaese oli mingi niudepõll, nii peenelt välja nikerdatud, et iga selle korts ja volt tundus nagu päris.
«See oli nende jumal,» mõlgutas Turlogh kuju uurides. «Nad põgenesid taanlaste eest – kuid surid viimaks oma jumala pärast. Kes need inimesed on? Kust nad tulid? Kuhu olid nad teel?»
Ta seisis oma kirvele toetudes ning ta hinges kasvas kummaline tõusulaine. Tunne ta ees avanevatest aja ja ruumi põhjatutest sügavikest; inimkonna üliveidratest lõpututest tõusudest ja mõõnadest; inimlikkuse lainetest, mis kerkisid ja hääbusid koos mereloodete kerkimise ja hääbumisega. Elu oli uks, mis avanes kahte musta tundmatusse maailma – ja kui palju inimrasse oma lootuste ja hirmudega, armastuse ja vihkamisega, olid sellest uksest läbi astunud – oma teekonnal ühest pimedusest teise? Turlogh ohkas. Sügaval ta hinges võpatas müstiline keldi kurbus.
«Sa olid kunagi kuningas, Tõmmu Mees,» ütles ta vaikivale kujule. «Võib-olla olid sa jumal ja valitsesid tervet maailma. Su rahvas on surnud – samamoodi, nagu on suremas minu oma. Kindlasti olid sa Ränikivirahva kuningas, selle rassi, kelle mu esivanemad hävitasid. Noh… eks meil olid omad head ajad, aga ka meie oleme suremas. Need taanlased, kes su jalge ees lamavad – nüüd on nemad vallutajad. Eks neilgi peavad olema head ajad – aga ka nemad surevad. Kuid sina tuled minuga, Tõmmu Mees, ole sa kuningas, jumal või kurat. Oo jaa, sest tean, et sa tood mulle õnne, ja õnne läheb mul tarvis, kui ma viimaks Helnit näen, Tõmmu Mees.»
Turlogh sidus kuju kindlalt käila kinni. Jälle asus ta merd kündma. Nüüd muutus taevas halliks ja lund hakkas sadama teravate räitsakatena, mis torkisid ja lõikasid. Lained olid jääst hallide servadega ning tuulehood kloppisid ja peksid lahtist paati. Kuid Turlogh ei kartnud. Ning ta paat kihutas nii, nagu see polnud kihutanud kunagi varem. See lendas läbi möirgava tormi ja tuiskava lume ning dalkassile tundus, et Tõmmu Mees aitab teda. Kindlasti oleks ta ilma selle üleloomuliku toetuseta juba sada korda kadunud olnud. Kõigist oma paadijuhtimise oskustest hoolimata. Ning talle tundus, et nähtamatu käsi on tüüripinnil ja aerul, et üleinimlik jõud aitab tal purje seada.
Ning kui terve maailm oli muutunud üheksainsaks pöörlevaks valgeks looriks, milles kadus isegi keldi suunataju, tundus talle, et ta tüürib, lastes end juhtida vaiksest häälest, mis kõneleb ta teadvuse hämaratest sügavustest. Ta polnud ka üllatunud, kui lumesadu viimaks lakkas, pilved külma hõbedase kuu eest eemale rullusid ning ta eespool maad kerkimas märkas ja selles Helni saare ära tundis. Veel enam – ta teadis, et just selle neeme taga on väike laht, kus Thorfeli lohelaev randa veetakse, kui see parajasti meresid ei künna, ning et sada jardi lahest eemal magavad Thorfeli mehed. Ta irvitas metsikult. Kõik maailma oskused poleks suutnud teda just sellesse kindlasse punkti tuua – see oli puhas õnn – ei, see oli rohkem kui õnn. See siin on tema jaoks parim võimalik koht lähenemiseks – kõigest pool miili ta vaenlase kindlustusest, siiski selle väljaulatuva neeme taga kõigi pealtnägijate eest varjatuna. Ta heitis pilgu Tõmmule Mehele vööris – too oli äraolev ja läbitungimatu nagu sfinks. Turloghile hiilis ligi imelik tunne, et kõik on selle kuju töö, et ta ise, Turlogh, on selles mängus kõigest ettur. Mis fetiš see niisugune ometi on? Mis sünget saladust need nikerdatud silmad varjavad? Miks väikesed tõmmud mehed tema pärast nii kohutavalt võitlesid?
Turlogh ajas oma paadi maale, väikesesse ojakesse. Paari jardi pärast heitis ta ankru välja ja astus kaldale. Veel viimane pilk vööris mõtisklevale Tõmmule Mehele – ning ta pööras ümber ja hakkas kiiresti nõlvast üles minema, varjates ennast niipalju kui võimalik. Künkaharjalt heitis ta pilgu alla teise külge. Vähem kui poole miili kaugusel seisis ankrus Thorfeli lohelaev. Ning sealsamas oligi Thorfeli laager, samuti üks pikk ja madal jämedalt tahutud palkidest ehitis, millest kiirgas nii tugevat kuma, et see reetis sees möirgavaid lõkkeid. Toostide hüüdmine kandus läbi karge vaikse õhu selgesti kuulajani. Ta krigistas hambaid. Joomapidu! Oh jaa, nad tähistavad varemeid ja hävingut, mida olid korda saatnud… kodusid, millest olid jäänud vaid suitsevad tukid… tapetud mehi… raisatud tüdrukuid. Nemad on maailma isandad, need viikingid – kõik lõunamaad lamavad abitult nende mõõkade all. Lõunarahvad on olemas vaid selleks, et pakkuda neile meelelahutust – ja orje. Turlogh võpatas tugevasti ja hakkas värisema, nagu oleks tal külm. Verejanu haaras teda nagu füüsiline piin, ent ta tõrjus tagasi kirgliku udu, mis ta mõistust varjutama kippus. Ta on siin mitte selleks, et võidelda, vaid selleks, et üks tüdruk, kelle nad olid röövinud, tagasi röövida.
Ta uuris tähelepanelikult maapinda nagu kindral, kes mõttes oma lahinguplaani kordab. Ta jättis meelde koha, kus puud tihedalt laagri taga kasvasid, ning et peahoone ja lahe vahele jäi veel väiksemaid maju, laohooneid ja teenijate hütte. Eemal kaldal lõõmas tohutu lõke, mille ümber röökisid ja lakkusid veel mõned joodikud, ent suurema osa neist oli kibe külm peahoone joomasaali ajanud.
Turlogh hiilis tihedate puudega kaetud nõlva mööda alla, sisenedes metsa, mis laia kaarega kaldast eemale tõmbus. Ta jätkas oma teed võsa varju hoides, lähenedes laagrile üsna pikka teed mööda, kuid julgemata häbematult otse lagedale astuda, kus teda võisid märgata vahimehed, kelle Thorfel on kindlasti välja pannud. Jumal hoidku, kui tal ainult oleksid selja taga Clare’i sõdalased, nii nagu vanasti! Siis poleks siin mingit hundi kombel puude varjus hiilimist! Ta käsi haaras raudkindlalt kirvevarrest, kui ta seda ette kujutas – rünnak, sõjakisa, verepritsmed, dalkassi sõjakirveste mäng – ja ohkas. Ta on üksildane lindprii, kunagi enam ei juhi ta oma klanni mõõgamehi lahingusse.
Ta