tõmmud mehed, silmad nagu mustad pärlid ja näod liikumatud. Nad olid kergetes turvistes, kuid kandsid mõõku, odasid ja vibusid. Praegu lasid nad oma pikki musti nooli sihtimata väikeselt vahemaalt ja sõjasulaseid langes kui loogu.
Nüüd pühkis üle saali punane lahingulaine, võitlustorm, mille käes vankusid lauad, purunesid pingid, kukkusid seintelt vaibad ja jahitrofeed ning põrand muutus punaseks järveks. Musti võõraid oli algul olnud viikingitest vähem, ent üllatusrünnakus olid esimesed noolesajud tasakaalu võrdsemaks muutnud ning praegu ei jäänud kummalised sõdalased käsitsivõitluses oma suurtele vaenlastele milleski alla. Üllatusest ja ärajoodud õllest uimaseina polnud põhjalastel aega olnud ennast täiesti relvisse seada, siiski panid nad vastu kogu pöörasusega, mis nende rassile omane. Kuid ründajate primitiivne raev oli sama suur ning saali selles otsas, kus näost valge preester surevat tüdrukut oma kehaga varjas, lõhkus ja raius Must Turlogh niisuguse metsikusega, mille kõrval ühtviisi kahvatasid nii pöörasus kui ka raev.
Ja selle kõige kohal kõrgus Tõmmu Mees. Turloghi pilkudele, mida ta välkuvate mõõkade ja kirveste vahelt vilksamisi heitis, paistis, nagu oleks kuju kasvanud… muutunud suuremaks… pikemaks… et see kõrgus hiiglasena lahingu kohal; et selle pea kerkis suursaali suitsunud sarikateni… et see rippus nagu must surmapilv nende putukate kohal, kes tema jalge ees üksteise kõrisid läbi lõikasid. Turlogh tajus mingil moel, et välkuv mõõgamäng ja tapatalgud on Tõmmu Mehe õige keskkond. Temast kiirgas vägivalda ja raevu. Värskelt valatud vere toores lehk tundus ta sõõrmetes hea ning need jalge ette laiali pillutud kollasejuukselised laibad olid talle justkui ohvriannid.
Võitluse torm raputas tohutut saali. Maja oli muutunud lahinguväljaks, kus mehed vereloikudes libastusid ning libastudes surid. Irvitavad pead lendasid keereldes longuvajunud õlgadelt. Kidalised odad rebisid alles pekslevaid südameid verisest rinnast. Ajud pritsisid ja kleepusid pudruna meeletult vehklevate kirveste külge. Pistodad sukeldusid alt üles, käristades vatsasid ja lastes soolikatel põrandale voolata. Metalli kõlin ja kolksumine muutus kõrvulukustavaks. Armu ei palutud ega antud. Haavatud põhjalane oli ühe tõmmu mehe maha tõmmanud ning kägistas teda jonnakalt, hoolimata pistodast, mida ohver ikka ja jälle ta kehasse torkas.
Üks tõmmudest meestest haaras kinni lapse, kes siseruumidest ulgudes välja jooksis, ning lõi ta ajud vastu seina välja. Teine haaras põhjala naisel kuldsetest juustest ja surus ta põlvili, et kõri läbi lõigata, sellel kui naine talle näkku sülitas. Kui keegi oleks püüdnud tabada hirmukarjeid või armupalumist, poleks ta midagi kuulnud; mehed, naised ja lapsed surid hoope jagades ja küünistades, viimaseks hingetõmbeks raevunuuksatus või vaigistamatu vihkamislõrin.
Ja ümber laua, millel seisis Tõmmu Mees, liikumatu nagu mägi, loksusid punased tapalained. Põhjalased ja väikesed tõmmud mehed surid ta jalge ees. Kui paljusid tapatalgute ja hulluse punaseid põrguid on su kummalised nikerdatud silmad pealt vaadanud, Tõmmu Mees?
Sweyn ja Thorfel võitlesid õlg-õla kõrval. Saksi vägilane Athelstane, kuldne habe võitluslustist turris, oli toetanud selja vastu seina ning iga ta kahekäekirve viipe peale langes üks mees. Siis vajus Turlogh talle peale nagu merelaine, vältides ülakeha kerge pöördega esimest rasket hoopi. Nüüd said kerge iiri sõjakirve eelised jälle tõestuse, sest enne, kui saks jõudis oma kaalukat relva liigutadagi, sööstis dalkassi kirves edasi nagu ründav kobra ning Athelstane vankus, kui tera end läbi rinnaturvise ribidesse hammustas. Veel üks hoop ning ta vajus kägarasse, verd voolamas meelekohast.
Nüüd ei takistanud Turloghi teed Thorfeli poole enam keegi peale Sweyni, aga kuigi kelt hüppas võitlejate paari poole nagu panter, jõudis keegi temast ette. Tõmmude meeste pealik libises varjuna Sweyni mõõgahoobi alt läbi ning surus oma lühikese tera alt üles mehe turvise alla. Thorfel seisis nüüd üksinda Turloghi vastas. Thorfel polnud argpüks; ta isegi naeris puhtast võitlusrõõmust, kui torkas, ent Musta Turloghi näol polnud mingit rõõmu, ainult pöörane raev, mis kõverdas ta huuli ja süütas silmad nagu sinise leegiga söed.
Juba esimeses terasvihuris läks Thorfeli mõõk puruks. Noor merekuningas kargas oma vaenlasele kallale nagu tiiger, torgates tera kildudega. Turlogh naeris metsikult, kui sakiline jäänus ta põske lõikas, ning raius samal hetkel Thorfeli vasaku jala alt ära. Põhjalane langes raske mürtsuga, kuid ajas end siis põlvili ja haaras pistoda järele. Ta silmad olid udused.
«Tee juba lõpp ja ole sa neetud!» lõrises ta.
Turlogh pahvatas naerma. «Kus su vägevus ja suurus nüüd on?» mõnitas ta. «Sina, kes oleksid vägisi naiseks võtnud ühe Iiri printsessi… sina…»
Äkki lämmatas teda vihkamine ning ulgudes nagu hullunud panter viibutas ta oma kirvest undavas kaares, mis poolitas põhjalase õlast kuni rangluuni. Teine hoop lõi maha pea ning seda õudset trofeed käes hoides sammus ta lavatsi juurde, millel lamas Moira O’Brien. Preester oli kergitanud neiu pead ning hoidis veinikarikat ta kaamete huulte juures. Tüdruku looritatud hallid silmad puhkasid Turloghil, teda kuigivõrd ära tundmata… ent paistis, et viimaks tuli mees talle meelde ja ta üritas naeratada.
«Moira, mu südameveri,» lausus lindprii süngelt, «sa sured võõral maal. Ent linnud Cullandi mägedel nutavad su pärast ja kanarbik õhkab asjatult su väikeste jalgade jälgede järele. Aga sind ei unustata; sinu pärast tilgub kirvestelt verd ning sinu pärast lähevad põhja laevad ja müüridega ümbritsetud linnad seisavad leekides. Ja sinu vaim ei lähe Tir-na-n-Oge riiki lepitamata, võta vastu see kättemaksu märk!»
Ja ta sirutas ettepoole Thorfeli tilkuva pea.
«Jumala nimel, mu poeg,» ütles preester, hääl õudusest kähe, «mis tehtud, see tehtud. Kas sa pead tegema oma õudseid tegusid selle lapse juuresolekul… näe, ta on surnud. Olgu Jumal oma lõpmatus õigluses armulik tema hinge peale, sest kuigi ta võttis ise oma elu, suri ta siiski samamoodi nagu elas, süütu ja puhtana.»
Turlogh laskis kirve otsapidi vastu põrandat vajuda ning langetas pea. Ta hulluse leek oli täielikult kustunud, jäänud olid vaid tume kurbus, sügav kasutuse tunne ja väsimus. Terves saalis ei kostnud ainsatki heli. Haavatutelt ei kerkinud ainsatki oiet, sest väikeste tõmmude meeste noad olid teinud oma töö ning peale nende enda haavatute polnud muid enam jäänud. Turlogh tajus, et ellujäänud on kogunenud laual oleva kuju ümber ning seisavad nüüd ja vaatavad teda mõistatusliku pilguga. Preester pomises palvehelmeid sõrmitsedes tüdruku surnukeha kohal. Hoone kaugeimat seina õgis leek, ent keegi ei kiirustanud sinnapoole. Siis aga ajas end põrandal lamavate surnute seast ebakindlalt püsti üks tohutu kogu. Saksi vägilane Athelstane, kelle lõpetajad olid kahe silma vahele jätnud, toetus vastu seina ja jõllitas segasena ringi. Ribide vahel olevast haavast lahmas verd, samuti ka peahaavast, kus Turloghi kirves oli teda riivamisi tabanud.
Kelt kõndis tema juurde. «Mul ei ole sinu vastu midagi, saks,» lausus ta mornilt, «aga veri nõuab verd ja sa pead surema.»
Midagi vastamata vaatas Athelstane talle otsa. Ta suured hallid silmad olid tõsised, ent kartmatud. Ka tema oli barbar – pigem pagan kui kristlane; ka tema tunnistas veritasu õigust. Aga kui Turlogh oma kirve tõstis, hüppas preester nende vahele, kõhnad käed välja sirutatud, silmades metsik pilk.
«Aitab! Ma käsin sind Jumala nimel! Oh, Kõigevägevam, kas pole tänasel hirmsal ööl juba küllalt verd valatud? Kõigekõrgema nimel nõuan ma selle mehe endale.»
Turlogh langetas kirve. «Ta on sinu. Mitte su vannete või needmiste pärast, mitte su usu pärast, vaid sellepärast, et ka sina oled mees ja tegid Moira heaks oma parima.»
Puudutus käsivarrel sundis Turloghit pöörduma. Seal seisis võõraste pealik, uurides teda mõistatuslike silmadega.
«Kes sa oled?» küsis kelt osavõtmatult. Ta ei hoolinud; tundis vaid väsimust.
«Tõmmu Mehe sõber, mina olen Brogar, piktide pealik.»
«Miks sa mind nii kutsud?» küsis Turlogh.
«Ta sõitis sinu paadi käilas ja juhatas su läbi tuule ja lume Helni saarele. Ta päästis su elu, kui lõhkus Taanlase suure mõõga.»
Turlogh heitis pilgu kõrguva Tõmmu Mehe poole. Tundus, et nende kummaliste