keda? Arvatavasti vaatasid Tõmmu Mehe nikerdatud silmad suurkoja seintest läbi, üle lumise kõnnumaa ja kõrge kaljuneeme. Arvatavasti nägid need pilguta silmad viit paati, mis kinnimähitud aerude varal just praegu vaikselt üle rahuliku tumeda vee libisesid. Kuid sellest ei teadnud Turlogh Dubh mitte midagi; ei teadnud ta midagi ei paatidest ega nende vaikivatest sõudjatest – väikestest tõmmudest mõistatuslike silmadega meestest.
Thorfeli hääl lõikas melu läbi: «Hei, sõbrad!» Kõik jäid vait ja pöördusid vaatama, kui noor merekuningas püsti tõusis. «Täna öösel,» kõmistas ta, «saan ma endale naise!»
Aplausitorm raputas kärarikkalt sarikaid. Turlogh kirus, raevust haige.
Thorfel haaras kohmaka õrnusega tüdruku ja tõstis ta laua peale.
«Kas ta pole siis sobilik pruut ühele viikingile?» hüüdis ta. «Tõsi, ta kardab praegu natuke, aga see on ju ainult loomulik.»
«Kõik iirlased on argpüksid!» lõugas Oswick.
«Nagu on tõestanud Clontarf ja arm su lõualuul!» müristas Athelstane, kelle kerge müks pani Oswicki nägu krimpsutama ja tekitas meestesummas kareda naerumöirge.
«Vaata ette tema tujudega, Thorfel,» hõikas üks jultunud silmadega noor Juno, kes istus sõjameeste hulgas. »Iiri tüdrukutel on küüned nagu kassil.»
Thorfel naeris mehe enesekindlusega, kes on harjunud isandaks olema. «Küll ma talle toeka kasevitsaga kombeid õpetan. Aga küllalt nüüd. Õhtu varsti juba hiline. Preester, pane meid paari.»
«Mu tütar,» ütles preester end ebakindlalt jalule ajades, «need paganlikud mehed on mu vägisi siia toonud, et ühes jumalatus majas kristlikku laulatust toimetada. Kas sa abiellud selle mehega oma vabal tahtel?»
«Ei! Ei! Jumalapärast, ei!» kriiskas Moira metsiku meeleheitega, mis tõi higi Turloghi laubale. «Oh, ülipüham isand, säästa mind sellest saatusest! Nad röövisid mu otse kodunt – lõid maha mu venna, kes oleks mu päästnud! See mees tassis mu minema, nagu oleksin ma kariloom – hingeta elajas!»
«Jää vait!» käratas Thorfel, neiule kämblaga vastu suud lüües, kergelt küll, ent piisavalt tugevasti, et veri õrnadele huultele ilmuks. «Thori nimel, saa juba suureks. Olen otsustanud naise võtta ja ühe väikse viriseva plika vingumine ei saa mind takistada. Mis on, sa tänamatu lirva, kas ma ei abiellu sinuga siis kristlaste kombe järgi, lihtsalt su lollaka ebausu pärast? Vaata ette, ma võin laulatuse ka ära jätta ning võtta su mitte naiseks, vaid orjatüdrukuks!»
«Tütar,» palus preester väriseva häälega, hirmul mitte enda, vaid neiu pärast, «mõtle järele! See mees pakub sulle rohkem, kui paljud mehed võiksid pakkuda. Vähemalt on see auväärne abieluseisus.»
«Oo jaa,» kõmistas Athelstane, «abiellu temaga nagu hea tüdruk kunagi ja proovi sellest parimat võtta. Siin Põhjala ristjalgadega pinkidel istub juba rohkem kui üks lõunamaa naine.»
Mida ma teha saan? See küsimus rabeles Turloghi peas. Kuid tal jäi teha vaid üht – oodata, kuni tseremoonia läbi on ning Thorfel koos pruudiga saalist lahkub. Siis röövib ta tüdruku tagasi nii hästi-halvasti, kui suudab. Ja pärast seda… kuid nii kaugele ette ei julgenud ta mõeldagi. Ta oli teinud oma parima ja teeb veelgi. Häda sunnil teeb ta seda üksinda; isandata mehel ei ole sõpru, isegi mitte isandata meeste seas. Pole mingit võimalust Moirani jõuda ja talle öelda, et ta siin on. Tüdruk peab laulatuse läbi tegema vähimagi pääsemislootuseta, mida teadmine Turloghi kohalviibimisest talle võiks anda. Vaistlikult vilksas ta pilk sinnapoole, kus Tõmmu Mees morni ja eemalviibivana seisis. Tema jalge ees võitles vana uuega – paganlus kristlusega – ning isegi sel hetkel tajus Turlogh, et nii vana kui uus on Tõmmu Mehe silmis ühtviisi noored.
Kas Tõmmu Mehe nikerdatud kõrvad kuulsid võõraid kiilusid randa kraapimas, vargset noahoopi öös, korinat, mis tähendas läbilõigatud kõri? Suursaalis istujad kuulsid ainult nende enda tekitatud kära ning need, kes väljas tule ääres istusid, jätkasid laulmist, teadmata midagi surma vaiksetest keerdudest, mis nende ümber koomale tõmbuvad.
«Aitab!» käratas Thorfel. «Loe oma helmeid ja pobise palved, preester! Tule siia, plika, ja abiellu!» Ta tõmbas tüdruku laua pealt alla ja laskis mütsatades enda ette jalgele kukkuda. Neiu kiskus end silmade lõõmates tema käest lahti. Ta kuum keldi veri oli keema läinud. «Sina kollaste juustega siga!» karjus ta. «Kas sa arvad, et Clare’i printsess, kelle soontes voolab Brian Boru veri, hakkab istuma barbarite ristjalgadega pingil ja sünnitama põhjala vargale takkusjuukselisi kutsikaid? Ei – ma ei abiellu sinuga iialgi!»
«Siis võtan ma su orjatüdrukuks!» möirgas mees ja krahmas tal piha ümbert kinni.
«Seda ka mitte!» hüüatas tüdruk, unustanud oma metsikus võidurõõmus hirmu. Välgukiirusel haaras ta pistoda mehe vöölt ning, enne kui too oleks jõudnud tast kinni haarata, surus vaheda tera endale südamesse. Preester karjatas samal hetkel, nagu oleks see haav talle löödud, kargas ettepoole ja haaras kukkuva keha oma käte vahele.
«Kõigeväelise Jumala needus langeb sinu peale, Thorfel!» hüüdis ta häälel, mis kõlas nagu trompet, tüdrukut läheduses seisva lavatsi poole kandes.
Thorfel seisis jahmunult. Hetke valitses vaikus ja selle hetke jooksul läkski Turlogh O’Brien hulluks.
«Lamh Laidir Abu!» läbistas O’Brienite sõjahüüd vaikuse nagu haavatud pantri kriiskamine ning kui mehed karjatuse poole pöördusid, tuhises meeletu kelt ukseavast sisse nagu põrgutuule iil. Teda oli haaranud keltide must raev, mille kõrval viikingi berserkide pöörasus kahvatab. Silmad põlemas ja kõverdunud huuled vahus, tormas ta meeste keskele, kes ootamatult tabatuna ta teele siruli jäid. Ta hirmus pilk oli kinni Thorfelil saali teises otsas, ent Turloghi edasi tormates sadasid hirmsad hoobid ka vasakule ja paremale. Tema rünnak oli nagu pööristormi sööst, millest prahina jäid maha surnud ja surijad.
Pingid lendasid raginal põrandale, mehed röökisid, ümberlöödud vaatidest voolas pahinal õlu. Keldi rünnak oli küll kiire, ent enne Thorfelini jõudmist tõkestasid ta tee kaks paljastatud mõõkadega meest – Halfgar ja Oswick. Armilise näoga viiking langes pooleks löödud kolbaga põrandale veel enne, kui jõudis mõõga tõsta, ning Turlogh, tõrjunud Halfgari mõõgatera oma kilbiga, virutas uuesti nagu pikselöök, lõigates kirvega puhtalt läbi rõngassärgi, ribid ja selgroo.
Saali täitis kohutav möirgamine. Mehed haarasid relvade järele ja pressisid igast küljest lähemale ning kõige selle keskel märatses vaikiva ja kohutavana üksik kelt. Nagu haavatud tiiger oli Turlogh Dubh oma hulluses. Ta üleloomulik liikumine oli kiirusest ähmane, kui dünaamilise jõu plahvatus. Halfgar oli vaevalt jõudnud maha vajuda, kui Turlogh hüppas juba üle tema kägaras kogu Thorfeli poole, kes oli mõõga välja tõmmanud ja seisis paigal nagu ära tehtud. Ent nende vahele sööstis hulgana sulaseid. Mõõgad tõusid ja langesid ning nende keskel sähvis dalkassi kirves nagu piksenool suvise äikese ajal. Sõdalased vajusid talle peale mõlemast küljest ning eest ja tagant. Ühest küljest ründas kahekäemõõgaga vehkiv Osric, teisest püüdis odaga torgata üks sulane. Turlogh kummardus mõõga kaare alt läbi ning virutas kaksiklöögi eestkätt ja tagantkätt. Thorfeli vend kukkus, põlv läbi raiutud, ning sulane suri püstijalu, kui tagantkäelöök kirvesilma taguse ora läbi ta kolba kihutas. Turlogh ajas end sirgu ja lõi kilbiga näkku mõõgamehele, kes teda otse eest ründas. Kilbi keskel turritav ora tegi mehe näojoontest tontliku massi, kui aga kelt pööras kannal ümber nagu kass, et oma seljatagust kaitsta, tundis ta Surma varju enda üle laotuvat. Silmanurgast nägi ta, kuidas Tostig Taanlane oma tohutu kahekäemõõga surmahoobiks tõstab, ning vastu lauda pressituna, tasakaalust väljas, teadis Turlogh, et isegi tema üliinimlik kiirus ei suuda teda päästa. Siis tabas Taanlase allavihisev mõõk Tõmmut Meest laual ning lendas kõuekärgatuse taolise heliga tuhandeks siniseks sädemeks. Tostig jäi uimasena vankuma, kasutut mõõgapära ikka veel peos hoides, ning Turlogh torkas oma sõjakirvega nagu mõõgaga; kirve tipus olev ora tabas Taanlast silma kohale ja tungis raginal ajusse.
Ning just sellel hetkel täitis õhku veider laulev heli ja mehed pistsid ulguma. Üks tohutut kasvu sulane, kirves püsti, koperdas kohmakalt keldile