sai alguse sellest, et olin pedagoogikaülikooli viimasel kursusel Pärnu maantee ühikas elades tuttavaks saanud ühe erilise tüdruku Sirli ehk Sirtsuga, kelle ilmumisega mu maailm korraga veel kirjumaks muutus. Meie veri vemmeldas ühes rütmis. Leidsin temas hinge- ja mõttekaaslase, kellega koos maailmavallutamine tundus ainuõige plaanina.
Otsustasime alustada Prantsusmaast. Tol ajal polnud reisimine sugugi niisama lihtne tegevus, viisa ja küllakutse muretsemine valmistasid parajat peavalu. Prantsuse vabatahtlike organisatsiooni Emmaüs kaudu saime oma paberimajandusega ühele poole ja sinna me suundusimegi.
Otsekohe pärast ülikooli lõpetamist 26. juunil 1997 alustasime oma hääletusretke Tallinna kesklinnast Peda ühika eest, käes silt, millele hoolikalt maalitud „France”.
Kaks nädalat täistuuridel kulgemist ja juuli keskpaigaks olid seljataha jäänud seiklused Saksamaal, Emmaüsis töötamine ja kuulus härgadega jooksmise festival Hispaania põhjaosas Pamplonas. Kuna kõik läks kui lepase reega, põrutasime edasi Barcelonasse, sealt jahte hääletades Mallorcale. Jahi hääletamine seisneb mulje jätmises, põhiliselt muidugi viie võõrkeele ja muude verbaalsete vürtside osavas ärakasutamises. Mainimata ei saa jätta ka loomulikku sarmi ja säramisoskust.
Mallorcal elasime natuke aega kaunishinge massöör Marcuse juures, kes meid massööriameti saladustesse pühendas. Veri vemmeldas üha vägevamalt ja me ei suutnud jääda idüllilisse rahulollu õitsema, kuigi olin Marcusesse väga armunud. Nutsime mõlemad hüvastijätul, aga samas tundsin tugevat tungi edasi liikuda.
Kuulnud veidrast kohast nimega Ibiza, hääletasime ennast sinna, taas jahiga. 22. juuliks olime kohal ja jäime sinna kolmeks kuuks. Sirtsul õnnestus muide kogu selle tralli keskel süütuks jääda!
See reis oli ka omamoodi eksperiment, sest meil polnud algusest peale üldse raha ja ka passid varastati mõne aja pärast ära. Mis läin’d, see läin’d. Las minna! Läkski üha kiiremaid tuure kogudes, peadpööritavate seiklusteni.
Uskumatu, et see meie esimene avastusretk on viinud nii paljude edasiste muutuste, arengute ja kulgudeni. Eestisse naasnuna kirjutas Sirts Eesti Ekspressi artikli, mille järel juba järgmisel suvel nii mõnigi tüdruk, ajaleht näpus, meie sissetallatud radu käima asus. Järgmisena andis Sirts oma kulu ja kirjadega välja raamatu „Üks segikammind reisipäevik”, mida ühes arvustuses avapauguna reipuse revolutsiooniks nimetati. Selles üllitises on meie 1997. aasta seiklused päevikuvormis üksipulgi lahti kirjutatud.
Tänaseks elab Ibizal neli Eesti tüdrukut ja kaks poissi oma lastega. Või oleks neid juba õigem nimetada meesteks ja naisteks? Mine võta kinni… Igatahes on meie „reklaamikampaaniast” võrsunud Ibiza segaperekonnad, kus räägitakse eesti, katalaani, kastiilia ja inglise keelt. Sellelt saarelt on nüüd läbi käinud tuhandeid eestlasi ja keegi ei imesta enam Ibiza nime kuuldes: „Mis pizza?”
Mu süda on selle saare külge kuidagi niimoodi kinni jäänud, et kolmeteistkümne aasta jooksul olen sinna pikemaks või lühemaks ajaks korduvalt naasnud. Hinge kosutama.
VAIMUSTUSE MAGUS MAIK
Mõnus on mõelda, et olen värskelt ülikooli lõpetanud ja elan rannas puu all. Saarel, millest me Sirtsuga kuu aega tagasi kuulnudki polnud.
Ibiza on Hiiumaa suurune maalapp keset Vahemerd, mida meile Mallorcal reklaamiti kui kohta, kus 60 % elanikkonnast on teatud seksuaalse hälbega või narkomaanid. Kuna me ise oleme ka parajad veidrikud, siis teisi hulle on ikka põnev kõrvalt vaadata ja sestap pole vaja niisugust maiuspala meile mitu korda meelde tuletada. Ibizal on Euroopa suurimad diskoteegid, kus toimusid maailma esimesed vahupeod ja porno-show’d. Siin lokkab narkoäri ja elavad päris hipid.
Mõne jaoks põrgu, teisele paradiis, pidu ja pillerkaar.
Osad, kes siin pikemat aega elanud on, arvavad, et sel saarel on mingi eriline magnet, mis tõmbab ligi kõikvõimalikke veidrikke ehk kiiksuga inimesi, ning normaalsust ja keskpärasust hindavale kodanikule võib see koht suisa närvidele käia.
Kui mõtlen oma elu üle järele, siis sellist asjade kulgu poleks ma küll osanud oodata, siinne reaalsus on nii teistmoodi kõigest varemkogetust. Nii vaimustav vabadus! Vabadus olla kohustuste ja piirideta. Vabadus ennast väljendada ja naeratada, ilma et keegi arvaks, et sa imelik oled ja talt midagi tahad.
Ma saan siin väga palju tähelepanu. Inimesed pole komplimentidega kitsid. „Sa oled ilus,” ütlevad täiesti võõrad inimesed möödaminnes. Väga tihti kõnetatakse mind hispaania keeles, sest mind peetakse kohalikuks, ja see meeldib mulle!
Päevavaras ja puu all elav „värskelt diplomeeritud saksa ja inglise keele õpetaja” – see kooslus paneb mind muigama. Hea, et viitsisin Peda ära lõpetada. Nüüd on mul vähemalt kõrgharidust tõendav paber. Viis aastat leksikoloogiat, grammatikat, didaktikat, morfoloogiat ja muud sellist kraami, millest päriselus vaid kübeke vaja läheb! Nüüd puu all ja vees mõnuledes ei ihka ega unista küll enam koolipinki hõõruma tagasi minna. Sestap otsustab Sirtski, et ta kooli tagasi ei lähe ja jätkab õpinguid hoopis elu ülikoolis! Ilmselt poleks minagi oma nina Pedasse toppinud, kui oleksin varem selliseid naudinguid kohanud. Tegelikult oli seal koolis ikka üpris mõttetu. Loomingulisust ja vabameelsust pigem pärsiti kui soodustati. Uuenduslike ideedega meesõppejõud pukseeriti osavalt minema. Loomulikult leidus ka erandeid, kuid saksa keele kateeder oli enamasti täis kibestunud mutte, kes mind ilmselt juudiks pidasid ja kõige parema meelega minust lahti saada oleksid tahtnud. Hoidsin oma keelt hammaste taga, aga lõpetamisel tundsin, et mu kohus on keelepaelad valla lasta. Lõpuaktusel kõlas mu Anna Haavalt laenatud hüüdlause: „Meie ei taha olla, ei ole vaikiv, ununev lehekülg aegade raamatus…”
Tunnen end kui kuninga kass. Päikese poolt hellitatud laisk tiiger. Kui viitsin, teen mõne massaaži ja mul on raha rohkem kui kunagi varem. Siinsed inimesed pole kitsid ei jootraha ega muidu laristamise poolest. Need peseetad, mis me päeval teenime, kaevame liiva alla, paremat kohta on raske leida, lukustatud kappe meil ju pole. Kuid siiski, ka liivaalused peidukad võivad reetlikuks osutuda. Meie uuel sõbral Caramelol, kes meie mäe sisse kaks kilo hašisit kaevas, varastati see aare ära! Samas on ehk tegemist ka pidevast suitsetamisest tingitud mälukaotusega. Caramelo jõudis just enne saladuslikku kadumist meile diili pakkuda, et kui koos temaga ja enda sees kraami Kanaaridele toimetame, saame tasuta lennu ja kopsaka tasu veel pealekauba… Õnneks ei pidanudki selle võimalusega pead vaevama!
Enne oli komminimega mees pidevalt ülijoviaalses tujus, viis meid restorani ja söötis kõhud kõige paremat toitu täis. Taldrikutega mängisime pärast, kui kedagi vaateväljas polnud, lendavat taldrikut, et nad vaesekesed seal tagaruumis ei peaks end nõudepesemisega vaevama. Nüüd aga on magusast mehest saanud vigisev ja hädaldav näss.
Vahel kriibib mälestus, et teised on suveteatriga laval. Mul oli valida, kas jääda „Robin Hoodi” mängima Tartu Suveteatri stuudioga, kus olin ühel kursusel toona 15-aastase Mirtel Pohlaga, või tulla reisima. Edevust ja tunnustusevajadust on mus hulganisti. Lohutan end sellega, et olen praegu maailma parimas eluteatris.
Samas kraabib kuklas ka valus teadmine, et kolmeaastane poeg ootab mind Eestis. Vahel langen täielikku melanhooliasse, kui mõnda väikest heledapäist poisikest näen, ja hakkan ohjeldamatult nutma.
Mu emainstinktiga on imelikud lood, see pole nii tugev, et haaraks mu üleni. Ma mõtlen ka enese peale. Olen iseteadlik noor naine, kes tahab Elu ise katsuda, näha, kui põnev maailm tegelikult on. Ärge mõistke mu üle kohut. Ma pole veel valmis. Pole küps ainult emaks olema.
Ma jõudsin ju siiski nii palju, lõpetasin ülikooli ja tegelesin samal ajal kõigega, mis mulle kõige rohkem meeldis – kirjutasin, tantsisin ja laulsin ennastunustavalt, käisin teatris, lavastasin korporatsioonis näidendeid ja jõudsin ka ema olla. Laps peaks ju olema kõige tähtsam, aga kui kõik muu on samuti niiiii ahvatlev?
Miks ei saa nii, et kõigil on hea? Olla ema ja samal ajal noor varss, kes rõõmust kepsleb, perutab ja hoopleb. Ikka vaid rõõmu pärast.
Ma