siis näen temas ikkagi tütarlapselikkust. Ta niuete vahelt piilub välja üks väike pea. Või on see hoopis ta elav ja oma näoga suguelund, mida ei maksa mitte alahinnata, sest vägevad naised teavad, et tihti on nende jalgevahe targem kui nad ise. Kuju pöidlad on püsti, ta peas ilutseb lillepärg, lillevanikud ehivad ka tema õlgu ja puusi. Proportsioonilt võib öelda, et ta pea on oluliselt muust kehast suurem, ehk olidki tol ajal inimesed sellised.
Kuna saarelt on üle käinud väga palju kultuure ja religioone, siis paljud esoteerikahuvilised peavad Tanitit kui kõige iidsemat jumalannat siiani au sees. Tanit on palju inspireerinud Ibiza maalikunstnikku ja dekoraatorit Solat ning üks prantsuse skulptor vorbib tema kujukesi lihtsalt sõpradele kinkimiseks. Ka minu laual seisab väike Tanit ja kui mul inspiratsioon otsa saamas on, pöördun tema poole.
Üks muuseumitöötaja on külastajate vähesuse tõttu varmalt valmis meile pikemalt Ibiza kohta pajatama. Selgub, et 654. aastal enne Kristust olevat foiniiklased rajanud sadama nimega Ibossim, mis tähendas tõlkes „pühendatud muusika ja tantsu jumalale Besile”. Roomlased ristisid selle hiljem Ebususeks. „Ahhaa, järelikult muusika ja tants pole siia juhuslikult sattunud. Jumal Bes ise vastutab selle eest,” on Rainer avastusega rahul ja arvab, et seda fakti peab ta kindlasti oma filmis mainima.
Siltide peal on varemgi silma jäänud nimi Eivissa ja nüüd saan teada, et see on lihtsalt Ibiza linna nimi katalaani keeles. Üldse on kohanimedega nõnda, et need võivad esialgu segadusse ajada, kuna teeviidad on osades kohtades ja kaartidel vaid katalaanikeelsed ja samas on igapäevases kõnes kasutusel kastiilia vormid. Mitmekeelsuse ja võimalike segaduste kohta mõni näide – rand Aguas Blancas on S’Aigua Blanca, vahel ka Aigües Blanques, külake Cala Conta hoopis Cala Comte… Olen näinud ka variante, kus mingil sildil on kastiiliakeelne nimi ära soditud ja asendatud katalaanikeelsega. Jah, ka siin on neid, kes väga kõvasti oma keelest ja kultuurist kinni hoiavad. Patriootlik meelsus avaldub eriti selgelt grafititel – näiteks on müüridele pihustatud tekst Ibiza Republic, mis kutsub üles Ibiza iseseisvusele. Samanimeline rõivabränd on ka juba loodud… Salarand Atlantis on täiesti rahva- ehk pigem rändurite – ja seiklejatekeelne nimi, mida ühelgi kaardil ei leia ja kohalikke vanainimesi küsitledes ei kuule.
KORILUS
Siin saarel katsetame, kuidas ilma rahata hakkama saada. Olgugi et teenime nüüd juba massaažiga raha, oleme eksperimendi nimel otsustanud seda mitte kulutada ja ise süüa mitte osta. Korilusest võib ju elatuda. Mis võikski tervislikum ja keskkonnasõbralikum olla?
Meie tutvus viigimarjadega saab alguse sellest, kui Ruben, kelle jäätiseauto peale me ennast just hääletanud oleme, peatab auto ja loivab ühe võimsa suurelehelise puu juurde ning viipab käega ka meie poole. „Higos,” tutvustab ta, ise samal ajal juba matsutades. Puu lõhnab magusalt. Võtan ka puu otsast ühe kobedama ja siledama junni. Ega need lillad ja külgedelt triibuliseks küpsenud jurakad teab mis ilusad välja näe. Seestpoolt meenutab tekstuur justkui väikeste usside pesa. Kui olen seda maitsnud, imestan väga, kuidas niisugune veider ollus üldse kellelegi maitseda saab. Piimjas vedelik, mis nahkja koore alt välja voolab, paneb mu huuled metsikult kipitama. Lähen kõrvetava päikese eest autosse varju, kuhu ka Rubeni sõber Damien jäänud on.
„Kuidas higo meeldis?” küsib noormees. „Ah, mitte eriti, huuled hakkasid kipitama.” „Jah, eks nendega peab harjuma,” tõdeb ta keelerõnga välkudes. Eestis pole ühelgi mu tuttaval niisugust jubinat suus, mu mõtted keerlevad juba selle ümber, et mis kõik niisuguse jupstükiga teha saaks. Noormees justkui aimab mu mõtteid, vaatab mulle sügavalt silma ja meie huuled hakkavad nagu mingis hüpnoosiseisundis lähenema. Suudleme pikalt. Saan keelega seda metallist vidinat puudutada. Huulte kipituski kaob pärast suudlust.
Esimene kokkupuude viigimarjadega oli petlik, olin võtnud liiga toore vilja, mille piimjas mahl tõesti huuled kipitama paneb. Küpsed marjad on aga mahlased, rosinaid meenutava maitsega, isegi mesised, ja ma olen hakanud neid väga armastama. Kuumadel suvepäevadel on nad nii kosutavad! Ibizal räägitakse, et see, kes iga päev ühe viigimarja sööb, elab saja-aastaseks.
Legendide järgi kuulus viigipuu jumal Demeterile ning veinija heaolujumal Dionysos nikerdas selle puidust oma püha fallose.
Mandlid avastame tänu sakslasest advokaat Michaelile, kes meid ühel päeval mööda saart sõidutab ja muuseas pruunidele nahksetele viljadele osutab, „Noh, tüdrikud, kas teate, mis need on?” Kehitame õlgu. „Need on ühed maiustused,” lausub ta salapäraselt, võtab puu otsast pruuni vilja, eemaldab sellelt nahkse kesta ja kopsab kõvale sisule kiviga. Välja tuleb kaks piklikku seemet. Väga tuttav. „Mandlid!” hõiskame kui ühest suust. „Jaa, aga see pole veel kõik, nüüd ma toon teile midagi eriti maitsvat!” lubab Michael ühes väikeses külakeses. Ta naaseb kotikesega, milles on krimpsus ollused. „Maitske, selliseid asju saab ainult tuttavatelt talumeestelt,” uhkustab sakslane. Haruldaseks maiuseks on kuivatatud viigimarjad, mandel keskel ja rosmariiniõisi mõrkjaks maitseks peale riputatud. Mõtlen, et kui ma siin elaksin, võiksin neid küll ise valmistada ja ehk sellega põhiliselt tegeledagi.
Teel möödume perro podenco’dest – kohalikust koeratõust, mille esindajad uitavad metsikult metsa vahel. Nad olevat vahel ka karjadena liikvel ja neid peetakse suurepärase jahioskuse pärast. Podenco’d jooksevad ülikiirelt ja hüppavad kuni kuue meetri kaugusele. Peenikeste jalgade ja sihvakate keredega koerad hauguvad kiledalt. Nemadki kuuluvad selle saare eripära juurde.
Saame ka seedriseemned ära maitstud, nende koorest vabastamine on paras tegu, sest seeme ise on pisike ja koor väga kõva. Seedrikäbidest on aga mõnus tuld teha.
Ega seedreid igal pool Ibizal kasva, rohkem on neid põhja pool ja orgudes.
Tavaline Ibiza kultuurmaastik on erosiooni vältimiseks terrassiline. Korralikult laotud kivimüürid on sajandeid vastu pidanud.
Punamullalised terrassid on mandli-, oliivi- ja jaanikaunapuid täis istutatud. Viinamarjaistandused on samuti rändavale korilasele väga meelepärased.
Ökokeskuse Casita Verde11 naaber Pepe, eakas talumees ja podenco koerte kasvataja, esitleb meile jaanikaunu ehk kaarobit, mis teda kodusõja näljapäevil ellu aitas jääda.
Väljakaevamiste käigus on Iisraelis leitud söestunud jaanileivapuid, mis on ilmselt pärit aastast 4000 enne Kristust. Samuti on kaarobiseemneid leitud Egiptuse haudadest. Ka piiblis mainitakse kaarobit – arvatakse, et Ristija Johannes toitus kõrbes kaarobipuuviljadest, sellest ka vilja nimi – jaanileib ehk Püha Johannese leivake.
Igihaljaste lehtede ja väikeste punaste kobaras asetsevate õitega puu kannab 10–20 sentimeetri pikkusi kaunu, mille kõvad seemned kaaluvad igaüks täpselt 0,18 grammi. Muistsed juveliirid võtsid selle omaduse vääriskivide ja kulla kaalumisel kasutusele – seemned asendasid kaaluvihte. Vanad inimesed teavad rääkida, et enne sõda müüdi jaanikaunu ka Eesti laatadel.
Jaanileivapuu talub hämmastavalt hästi väheviljakat, soolarikast, kivist ja liivast maastikku. Ta suudab vilja kanda ka põuaperioodil, seetõttu on tema viljad nälja ja põua ajal väärtuslik toit.
Hispaanias on jaanikõdrad kahjuks loomasööda hulka arvatud ja suur osa inimesi ei tunne neist mõnu, sest jaanikaunad on midagi nii tavalist, liiga lihtsat. Ega ju Eestiski inimesed teab mis suure isuga naerist ja rõikaid näri, olgugi et mõlemad nii kasulikud on. Kuid siiski on Ibizal jaanikaunte kasvatamine kasulik – minu sõbranna näiteks teeb vahetuskaupa, kui ta toob põllumajanduskooperatiivi kümme kilo jaanikaunu, siis saab terveks päevaks tasuta traktorit kasutada. Õnneks võib loomadele mõeldud kaarobijahu Ibiza talumeestelt odavalt osta. Sellest jahust keedavad ökokeskuse Casita Verde elanikud väga maitsvat siirupit, mida iga külastaja purgikesega kaasa saab osta.
Tuleb nentida, et jaanileiva pruunid kõvad kaunad ei paista just kõige isuäratavamad, kuid iga uue maitsega tuleb ennast lihtsalt harjutada.
Kuna kaarob on 100 % naturaalne aine ja looduslikult magusa maitsega, sest sisaldab sahharoosi, glükoosi ja fruktoosi, siis sobib ta asendama suhkrut ja teda võiks ka suhkruhaigete šokolaadiks nimetada. Röstitud kaarobiseemneid saab edukalt