tähendab see omakorda seda, et mugavamate elamistingimustega majade üüri eest peaksin kuus välja käima kolm korda suurema summa kui kohaliku elustandardi eest, 750–1200 eurot. Nii kõrget üüri me endale aga lubada ei saa. Teise päeva ringsõidu lõpus tänan Lĩnhi abi eest, kuid loobun majade vaatamisest.
Hotelli tagasi jõudes olen väsinud ja tusane. Vajun voodisse ja mõtlen kurvalt, et meil ilmselt tulebki igakuise üürina maksta oluliselt suurem summa, kui me Hanoisse sõitu planeerides arvestanud olime.
OMA KODU
Meie koduotsimise mure laheneb aga juhuse kaudu, nagu elus sageli juhtub. Veel enne Hanoisse kolimist saan „New Hanoiani” suhtluskeskkonnas jutu peale Annelryga. Annelry on oma perega, kuhu kuulub ka kaks väikest last, elanud Hanois juba üle kahe aasta ning on lahkesti nõus vastama kõikidele mu tüütutele ja kohati ka kindlasti naiivsena näivatele küsimustele: kas lapsed võivad Hanois kraanivett juua? Kas mähkmeid saab poest osta? Kuidas on lood arstiabiga? Kas lapsed on tihti haiged? Kas lapsevankrit on mõttekas kaasa võtta? Kas Hanoi talv on hästi külm ja kas ma pean paksu jope ja kindad lapsele kaasa pakkima?
Olen Annelryle nende virtuaalsete vestluste eest väga tänulik ning ostan kodunt tänutäheks kaasa karbi šokolaadikomme. Hanoisse saabudes helistangi Annelryle, et temaga kohtuda ja kommikarp üle anda… ning ta kutsub lastega mind endale külla.
Annelry kodu leidmine võtab natukene aega, sest taksojuhil pole Hanoi tänavanimedest õrna aimugi. Maja asub umbes kuue kilomeetri kaugusel kesklinnast Tây Hồ järve põhjakaldal. Välismaalaste Tây Hồ linnaosani on siit kilomeetrike maad lõunasse ja sama kaugele põhja poole jääb teine välismaalaste rajoon Ciputra. Kuid maja ise asub niinimetatud puhtalt vietnamlaste kvartalis. Annelry tuleb mulle põiktänava algusesse vastu, sest sealt edasi takso enam sõitma ei mahu. Tänavanurgal kohtudes olen esimesel hetkel kohmetunud, sest mulle on vastu tulnud 30. aastates lühikest kasvu mustanahaline naisterahvas. Kohata mustanahalist Vietnamis on sama tavatu kui mõnikümmend aastat tagasi Eestis.
Kõnnime kitsast põiktänavat pidi maja poole ja Annelry räägib, et ta on pärit Lõuna-Aafrika vabariigist, kuid abielus USA kodanikuga. Tema abikaasa on USA sõjaväelane, kelle tööks on otsida Vietnami sõjas kaduma läinud ameeriklasi. Sõja lõppedes olevat selliseid missing in action8 sõdureid olnud ligikaudu 2500 hinge. Praegu, 33 aastat pärast sõda otsitakse muidugi jäänuseid, sest mehi endid enam elavate kirjas pole.
Jõudnud põiktänava lõppu, avab Annelry kõrge raudsõrestikust värava ja me astume hoovist otse elutuppa. Maja tundub mulle väga suur: sel on kolm korrust, neli magamistuba, kolm vannituba ning katuseterrass koos selle vastas oleva kohustusliku altariruumiga. Terrassilt avaneb vaade kaunile Tây Hồ järvele. Maja asub eraldatuses põiktänava lõpus, on mõnusalt päikeseline ja täis soojust ning valgust. Vestleme Hanoi elust ning ma küsin nõu ka koduleidmise kohta.
„Aga me kolime nädala pärast USAsse tagasi ja see maja on üürimiseks vaba. Oled ehk huvitatud?”
Muidugi meeldiks mulle elada selles ilusas suures majas, kuid ma olen elamisi juba piisavalt näinud ja kahtlen siiralt, kas meie rahakott sellele peale hakkab.
„550 dollarit kuus on üür,” lisab Annelry justkui mu mõtteid lugedes. 400 eurot! Ma ei usu oma kõrvu! See on summa, mis Laurah’ga jagades tuleb isegi väiksem kui üüriraha, mida me olime Hanoisse sõites planeerinud!
„Jaa! Muidugi olen ma huvitatud. Me võtame selle!” Ma olen nii elevil. Lõpuks ometi on kodu leitud! Alles sekund hiljem tuleb mulle meelde, et Adrian ja Laurah pole ju maja veel üldse näinudki.
„Miss Hạnh, meie lapsehoidja, otsib ka endale uut peret,” teatab Annelry.
Õieti alles nüüd märkan, et toas on veel üks täiskasvanu – tagasihoidliku olemisega, sale ja pikakasvuline keskealine vietnamlanna, kes on kogu meie jutuajamise vältel mänginud kolme lapsega. Ma ei ole lapsehoidja palkamise peale üldse mõelnud, see ei olnud meil plaanis, kuid luban järele mõelda.
Meil on lõpuks ometi Hanois oma kodu – suur, valgusküllane ja kõigi mugavustega. Head aega, Green Tree hotell ja vanalinn, tere tulemast, Lạc Long Quâni tänav ja uued naabrid!
MISS HẠNH
Hanois lastega elavad välismaalased ei küsi meie käest „Kas te võtate endale lapsehoidja?”, vaid pigem hoopis „Kas te juba olete leidnud endale lapsehoidja?”.
Nii iseenesestmõistetav on siin lapsehoidja palkamine. Kuid miks peaks vanemapuhkusel olev ema ja mittetöötav isa palkama endale veel lapsehoidja? küsiksid nii mõnedki ilmselt imestunult. Vasakliberaal minu sees pobiseb halvustavalt: kas see ei tundu mitte poosetamisena?
Eks ta osaliselt seda ongi, kuid lapsehoidja teenus on lihtsalt nii odav, et ma ei suuda kiusatusele vastu panna. Peagi saab mulle ka selgeks, et lapsehoidja ei ole üksnes lapsehoidja, vaid ka peamine tugiisik, kes kogenematuid välismaalasi Hanoi elu seaduspärasustega kurssi viib. Seega, Hanois on võimalik muuta oma elu mugavaks ja palgata keegi, kes osa töid meie eest ära teeb. Niisiis, järgmisena toon välja põhjused, miks peaks palkama lapsehoidja (kokku pandud alati abivalmis Annelry nõuannete põhjal).
Raha kokkuhoid. Kui minna ise turule toiduaineid ostma, saab hinnaga korralikult tüssata. Lapsehoidja (või teenija) toob söögi koju vaat et kolmandiku võrra odavamalt.
(Noogutan siinkohal. Kui me veel hotellis elasime ja ma turult lapsele 10 000 dongi ehk 40 eurosendi eest kolm banaani ostsin, ei osanud ma kahtlustadagi, et olen üle maksnud. Hotelli registratuuritüdruk aga pööritas hinda kuuldes silmi ja teatas, et tema poleks eales üle 5000 dongi (20 sendi) maksnud. Kusjuures ma tingisin veel esialgu küsitud 15 000dongisest hinnast kolmandiku alla!)
Närvirakkude ja veel kord ka raha kokkuhoid. Kui hakata gaasi-, vee- või internetifirmaga ise asju ajama, siis saab juurde salgu halle juuksekarvu, närvirakkude hävimise tõttu võib kaotada aastakese oma elust ja osa oma rahakoti sisust.
Tuntuim trikk pidavat olema selline, et gaasifirma toob umbkeelsele välismaalasest kliendile näiteks pooltühja gaasiballooni. Kui gaas ootamatult nädala pärast otsa saab, siis saab klient aru küll, et teda on tüssatud, kuid teha pole midagi, sest oma umbkeelsuse tõttu on ta võimetu firmaga vaidlema. Vihastab, kirub ettevõtet oma elukaaslasele, kes kirub kaasa ja tõstab ärritustoone veelgi, tunneb end väsinud ja jõuetuna, aga järgmisel korral, kui saabub uus gaasiballoon, algab kõik otsast peale. Ka veefirma esitab kolmandiku võrra suurema arve, kui arvutus näitab. Välismaalane selgitab paberile sirgeldatud numbrite ja kurjade näoilmete saatel veefirma-tädile, kes tema ukse taha raha koguma on tulnud, et numbreid on väänatud (ikka kliendi kahjuks). Tädi teeb näo, et tema ei tea midagi, kuid ta ei lahku enne, kui nõutav summa on ära makstud.
Veel on vaja lapsehoidjat närvirakkude taastamiseks. Teenuse alla käib ka kogu perele söögitegemine ja elamise koristamine, mis jätab piisavalt palju vaba aega lihtsalt majas vedelemiseks, raamatulugemiseks või linnaekskursioonideks.
Kolmas põhjus on integreerumine. Lapsehoidja on ainuke inimene, kellel on piisavalt kannatust (ja varasemast kogemusest valmis vastuseid) vastata kõikidele naiivsetele küsimustele, õpetada mangokoorimist ning anda juhiseid hinnakauplemiseks. Seega, Hanoi lapsehoidja hoolitseb lapse eest, koristab, teeb süüa, käib turul, õiendab asju gaasifirmaga ja on tööandja tugiisik ning seda kõike vaid 70 euro eest kuus! Saan üle oma hirmust näida liiga väikekodanlik ja võtan koos majaga Annelrylt üle ka lapsehoidja.
Esialgu ma siiski prouana käituda ei oska: teen lapsele ise süüa ja käin harja ning lapiga mööda maja ringi. Ma ei oska selle igapäevase neljatunnise „oma ajaga” lihtsalt esialgu midagi peale hakata. Lisaks ei ole lapse juurest äraminemine nii kerge, kui ma alguses arvasin. Miss Hạnh, kuigi usaldusväärse olekuga, on siiski kontvõõras ja ma ei ole seni oma lapsest just eriti kaua eemal olnud.
Miss Hạnh ei aja mind ka otseselt minema, kuigi see võib talle veider (võib-olla