osa neist, keda ähvardas lihtlabane mahamüümine, on kindlasti praeguse skandaali võitjapoolel. Samas nende potentsiaalsed uued vanemad, emotsionaalselt raskest protsessist ja ootamisest räsitud ning mitme tuhande dollari võrra vaesemad, pommitavad USA ametnikke oma palvekirjadega ja püüavad tekitada võimalikult palju meediakära, et sundida USA saatkonda väljastama laste kojutoomise luba. Mõned neist piiravad päevade kaupa USA Hanoi saatkonda ja kulutavad veel kümneid tuhandeid dollareid juriidiliste nõunike palkamiseks. Nii meeletu on nende soov lastevanemateks saada.
Kui parafraseerida Stingi kuulsat laulurefrääni5, armastavad ju vietnamlasedki oma lapsi. Tegelikult ei ole olemas rahvaid, kes ei jumaldaks lapsi. Ma olen seda ju ise piisavalt näinud ja kogenud! Sellistel kultuuridel puuduks tulevik. Kuid ühtede laastav vaesus ja teiste ülevoolav jõukus põhjustab selliseid ebaeetilisi kauplemisi nagu ameeriklaste ja vietnamlaste lapsendamisäri.
Siirast huvist Vietnami lapsendamisteema vastu vahetan Nataša vahendusel tema naabri Melissaga paar e-kirja. Mind huvitab kõik alates formaalsustest ja lõpetades emotsioonidega, mis värskeid lastevanemaid sellises ebaharilikus olukorras tabavad. Ma olen alati imetlenud inimesi, kes võtavad üle jõu käiva vastutuse ja lapsendavad, eriti välismaalt, võõrast keskkonnast ja kultuurist. Minu jaoks on need inimesed idealistlikud maailmaparandajad, kuigi võib-olla on nende tõelised motiivid seotud vähem maailmavalu ja rohkem enda isikliku valu leevendamisega.
Melissa räägib üsna avalalt ja pikalt oma katsumustest, aga jagab ka palju praktilist infot. Ta soovitab mul minna lapsi vaatama mõnda Hanoi lastekodusse, kus nende elu pidavat olema „õudseimast õudsem”: vaesus, ruumipuudus, hooldamatus. Seda ma siiski teha ei julge, sest ma ei saa neid lapsi mitte kuidagi aidata. Ma ei ole selleks sammuks valmis.
HANOI KODUD
Meie arusaam Vietnamist kui odavast riigist osutub müüdiks, mis haihtub õhku kohe esimestel päevadel, kui me kodu otsima asume. Vaatan arvutiekraanilt ahastusega kuulutusi, kus kahetoalise korteri eest küsitakse ligikaudu sama palju kui Eestis ehk 450 eurot. Nagu mõni hetk hiljem selgub, on see veel üks odavamaid variante.
Ühel päeval, umbes nädalake pärast Hanoisse saabumist, jalutame lapsega Tây Hồ järve kaldal. Mulle väga meeldib Hanoi järvede ümber jalutada, kuna siia ei ulatu linna muidu iseloomustav tihe liiklusmeri oma müraga. Juhuslikult märkan otse järve kaldal ilusat kõrget villat, mille väraval ripub ingliskeelne silt „Välja üürida”. Kuigi ma tunnen, et sellele majale meie rahakott peale ei hakka, teen siiski Adrianile ettepaneku sisse kaeda. Puhtast uudishimust.
Ukse avab kõhnavõitu, vinnilise näoga, kuid vietnamlase kohta pikk noormees. Vanust võib tal olla kõige rohkem 25 aastat. Selgub, et üürida ei ole siiski terve villa, vaid üksnes kõige kõrgem, kolmas korrus. Teatame, et me soovime seda vaadata, kuid noormees ei paista olevat eriti entusiastlik. Kas ta professionaalne vaist ütleb, et me ei ole potentsiaalsed kliendid?
Jalgu järel lohistades läheb ta oma esimesel korrusel asuvasse kontorisse võtmete järele. Vaatan samal ajal eeskoridoris ringi. Villa näeb seest välja nagu korterelamu. Koridorist vonkleb trepp ülemistele korrustele ja igal korrusel on kaks ust, mis ilmselt viivad korteritesse. Noormees tuleb võtmeid näppude vahel kõlistades tagasi ning kui olen lapse vankrist treppidest ülesminemiseks just välja võtnud, viipab noormees meile käega, et me läheks nurga taha – seal on isegi lift.
Kolmandal korrusel on vaid üks korter, mis laiub läbi kogu korruse. Elamine on tõeliselt suur, kolme magamistoa, suure elutoa ja Hanoi standardite järgi väga avara köögiga. Vannituba on köögiga ühte mõõtu. Valgeks võõbatud seinad lisavad veelgi avarust. Valgust on korteris väga palju: suured aknad avanevad mõlemale poole maja ning järvepoolsel küljel viivad laest põrandani ulatuvad klaasuksed suurele rõdule. Vaade on siit kõrgelt suurepärane: kätte paistab kogu Tây Hồ järv ja selle vastaskaldal asuvad klaasist tornmajad. Üks nendest tuhandetest akendest on Nataša kodu oma – lehvitan mõttes talle üle järve.
Kui suurepärased vaated ja avarad valgust täis ruumid kõrvale jätta, siis korter on üsna halvas seisus: toad on peaaegu mööblita, siia-sinna on justkui hooletult visatud üksikud kulunud mööbliesemed, laminaatpõrandaid katab paks tolmu- ja prahikiht, köögis on nii mõnigi kapiuks eest puudu ning vannitoast on keegi vannikraani koos osa seinaplaatidega minema viinud.
Noormees ei viitsi müügitööd teha, vaid istub elutoas oleval ainukesel mööbliesemel, erepunasel diivanil, ning mängib ükskõikselt oma mobiiltelefoniga. Seisatan lösutava noormehe ees ja küsin, kui palju on selle korteri üür. Ta heidab oma mobiililt mulle korraks ükskõikse pilgu, et siis kohe oma mänguga edasi minna.
„Kolm tuhat viissada dollarit.”
Üle kahe ja poole tuhande euro! Vaatan hetkeks noormehele üllatunult otsa, lootes, et kohe järgneb hüüatus „Nali!”, kuid noormehe pilk on ilmetult naelutatud mobiiltelefoni ekraanile. Hoopis Adrian turtsatab: „See on mingi nali!” Korteri eest, mis Eestis maksaks keskmiselt 800 eurot kuus, küsitakse siin kolm korda suuremat hinda!
„Noh, siis ütleme, et kolm tuhat dollarit,” teatab noormees ülikiiresti vastuseks. Vähemalt on ta oma mobiiltelefoniga mängimise lõpetanud ja vaatab meile otsa.
„Lähme siit minema. Seda ei saa tõsiselt võtta,” teatan Adrianile pahasel toonil ning hakkan ukse poole liikuma. Mulle ei meeldi, et meiega sellist lolli nalja tehakse. Kas ta tõesti arvab, et keegi on nõus selle eest nii suurt summat välja käima?
Noormees ei üritagi meiega tingida, ajab ennast diivanilt püsti ja tuleb jalgu lohistades meie järel välisukse poole.
„Kuidas see võimalik on, et ta lihtsalt lambist käib välja mingi hinna?” kommenteerin tänaval seistes Adrianile. Olen ikka veel veidi ärritunud. „Kus ta kujutab ette, et ta elab? New Yorgis?”
„Ta lihtsalt vaatas, et lapsega välismaalased, järelikult pole seiklejad, vaid tulnud siia tööle ja ju siis jaksavad maksta,” arvab Adrian.
Adrianil ongi õigus. Mõni aeg hiljem satun Hanois elavate välismaalaste suhtluskeskkonnas „New Hanoian”6 ühe siiakolimist planeeriva noormehe postituse otsa, kus ta muretseb selle pärast, kas firma makstava üürikompensatsiooni eest ikka õnnestub Hanois midagi korralikku üürida. Üürikompensatsioon on 3000 dollarit kuus! Tema naiivne küsimus tekitab tormi veeklaasis. Inglise keele õpetajad, seljakotiseiklejad ja muud meiesarnased hanoilased, kes üüriraha oma taskust maksavad, süüdistavad temasuguseid korporatiivsaadikuid Hanoi üürituru solkimises. Just selliste „üürikompensatsiooni saajate” tõttu on sõnavõtnute arvates välismaalastel väga raske leida viisakat elamist, mille eest ei pea hingehinda maksma. Kinnisvaraomanikud, kellele kohalik võim on (altkäemaksu abil) andnud loa üürida elamispindasid välismaalastele, teavad ilmselt üsna hästi, kui suured on keskmised „üürikompensatsioonid”. Kuna üüriarve esitatakse sageli otse firmale ja odavamat elamist üürides töötaja üle jäävat raha endale ei saa, pole Vietnamisse lähetusse saabunutel tihti ka soovi hinna üle kaubelda. See pole ju nende raha.
Mõneks ajaks on mul majade vaatamise isu üle läinud. Internetikuulutustes kõiguvadki pakutavate elamispindade üürihinnad 1500 ja 3500 USA dollari vahel. See on kaugelt liiga kõrge hind meie rahakoti jaoks. Üha rohkem saab mulle selgeks, et nii nagu teised seiklejad, peame ka meie oma elamist ilmselt jagama kaasüürilistega. Aga kuidas leida kaasüürilisi?
Appi tuleb taas „New Hanoian”, kus õhema rahakotiga inimesed endale kuulutuste kaudu kaasüürilisi otsivad. Saadan viiele kuulutajale vastused. Kaks meesterahvast vastavad eitavalt, kuna ei soovi väikese lapsega koos elada, üks on endale juba kaasüürilised leidnud ning üks ei vasta midagi. Avastan, et oleme Hanois üsna erandlikud tegelased, sest tavaliselt seiklejate hulgas lastega paare ei ole. Ühiselamist nähakse ette üsna rajuna: sagedased peod, öised kitarritinistamised, ei mingit kohustust koristada ühiskasutuses olevaid ruume. Lastega kolivad Hanoisse tavaliselt pered, kellel on „üürikompensatsioon”, ja nemad kaasüürilisi ei vaja.
Kuid meil läheb siiski õnneks. Ühel päeval leian oma postkastist