peale! Jäta meelde, et inimelu ei ole sellel maal krossigi väärt!”
Selliselt julgustust saanuna teeme linnas oma käike edasi.
Tähelepanuväärne on veel see, et tüüpilise brasiillase maailmapilt ei osutu nii kirevaks, nagu mina seda väikeriigist tulnuna loodan. Valget nahka ja heledaid silmi-juukseid seostatakse ainult kahe suurriigiga ja minult küsitakse täna kõigis ametiasutustes:
„Kas te olete pärit USAst või Saksamaalt?”
Rohkem pakutakse Saksamaad.
Vurame autoga linnas ringi ja minu kujutluspilt õhus hõljuvast kuritegevuse hingusest aina süveneb. Ükskõik kuhu tänavanurgale või parkimisplatsile me oma auto pargime, tormatakse üksteise võidu selle turvalisuse eest hoolt kandma.
„Vaesemate linnaosade tänavapoisid on Recife paremate elurajoonide parklad omavahel võimupiirkondadeks ära jaganud,” selgitab Ana Paula.
Tõsi see on. Juba parklale lähenedes lehvitab auto poole mõni selle isehakanud valvuritest ja juhatab meid lahkelt parkimiskohani. Isegi kui seda ei juhtu, ilmub surmkindlalt hiljemalt parkimiskohast välja sõites nagu nõiaväel auto juurde „valvur” ja küsib äärelinnas ühe reaali, nooblimates parklates kolm reaali auto valvamise eest.
„Mida need poisid teevad, kui mõnda autot tõesti röövitakse?” küsin enda meelest õigustatult. „Kas nad karjuvad appi, kirjutavad röövlite auto numbri üles, kutsuvad politsei või kargavad ise kurjategijale kallale?”
Nii Ana Paula kui Jens puhkevad minu küsimuse peale naerma. Ana Paula ütleb, nüüdseks mulle juba ootuspäraselt, et ta ei tea seda. Jens aga selgitab kiirelt saksa keeles, et see nähtus on vaesemate inimeste püüd lisaraha teenida, mitte autot valvata, rikkamad aktsepteerivad seda, ja pole vaja ebamugavaid lisaküsimusi esitada.
Kiirkursus kuritegevusest jätkub juba samal õhtul. Olen tunnistajaks täiesti uskumatule kõnelusele Ana Paula ja kohaliku piraattaksojuhi vahel, kui sõidame pärast südaööd restoranist Ana Paula poole koju tagasi. Taksojuht on Ana Paulas valvsuse äratanud: inglise keelt kuuldes püüdis taksojuht meid kallima sõidutariifiga ninapidi vedada, kuni Ana Paula talle paar karmi portugalikeelset sõna ütles ja Jensiga vesteldes „portunjooli” keele peale üle läks. Aga nüüd sõidab taksojuht tagatipuks tundmatuid tänavaid pidi ja Ana Paula peab veel kord vahele astuma. Edasi kulgeb nende vahel selline jutt:
„Kas senjooral on külalised USAst?” pärib taksojuht.
„Ei, minul ja mu argentiinlasest abikaasal (Ana Paula pilgutab Jensile silma) on külas sõbranna tütar Euroopast,” ohkab Ana Paula teeseldes ja osutab minu poole. „Vaesed inimesed. Neil on seal ju see sõda ja perel pole krossigi hinge taga. Võtsin tüdruku enda juurde.”
Ei, taksojuht ei vihasta sellise lollitamise peale, ei kupata meid autost välja ega tee üldse mitte midagi. Ta jääb hoopis nõusolevalt uskuma!
„Ah jaa, Euroopas on ju see sõda,” nendib ta ega ürita meis enam näha pantvangikandidaate.
Ma tahaksin hirmsasti teada, kas taksojuht mõtleb Esimest või Teist maailmasõda, ja tahaksin ka küsida, kas taksojuht ikka teab, et Hitler pole enam võimul, kuid olukord on selleks siiski liiga pinev. Õnnelikult Ana Paula poole jõudnuna kuulen, et see olevat Ana Paula vana trikk. Ta on kunagi puhtjuhuslikult aru saanud, et teatud lihtsamate inimeste seas valitseb teadmine, et Euroopas on sõda. Seda uskumust, nagu ka veendumust valge inimese jõukusest, ei kõigutavat miski.
ÜLIKOOL VÕI LASTEAED?
Lõpuks jõuame ülikooli, oma reisi tähtsa verstaposti juurde. Me ei lähe sinna mitte esimesel, teisel ega ka kolmandal päeval. Lihtsalt sellepärast, et Brasiilias võtab kõik palju rohkem aega.
Ülikool on Recife südames paiknev omaette linnak. Kogu ülikooli ala ümbritseb raudaed, mille väravates on relvastatud valvemeestega putkad. Ana Paula näitab töötõendit ja meil lubatakse oma maasturiga edasi veereda.
„Ülikooli väravatest pääseb Brasiilias sisse vaid üks protsent koolilõpetajatest,” tutvustab Jens kurba statistikat.
„Meil Pernambuco ülikoolis õpib 30 000 bakalaureusetudengit, 3000 magistranti ja 1500 doktoranti,” raporteerib Ana Paula uhkelt.
Seespool priviligeeritud raudaeda ei oota meid mitte ainult õppehooned, vaid terve küla: laiad tänavad telefoniautomaatidega nurga peal, söögikohad ja isegi postkontor.
Pöörame bioloogiaosakonna poole. Selle hoonestus on üllatavalt kena, eksootiline ja meenutab mutimullahunnikuid. Tegemist on üksikute madalate majakestega, mis on omavahel ühendatud lahtiste käikudega, nii et õuel ja siseruumidel ei olegi suurt vahet. Murul istuvad tudengid ja igal pool sibavad sipelgad. Meie tööruumi ukse ees kasvab banaanitaim, keset siseõue hiigelsuur rippuvate õhujuurtega viigipuu.
Läbime mitu trellitatud ust ja siis tutvustab Ana Paula meid teistele professoritele.
Suur, heasüdamlik, nahavärvilt siinsetest inimestest veidi heledam mehemürakas osutub professor Marcoseks, kohalikuks guruks laastatud vihmametsa uurimises. Marcos kannab viigipükse ja triiksärki, justkui tuleks ta tähtsalt töökohtumiselt. Hiljem temaga kokku puutudes selgub, et see ongi ta igapäevane riietus, nii ülikoolis kui ka metsas. Jutu käigus selgub ka heledama jume põhjus: nagu Ana Paula, on temagi pärit Lõuna-Brasiiliast.
„Tere tulemast!” hüüab Marcos meile kõlavalt.
Tema käepigistus on soe ja vahetu.
„Eestis on vist väga külm?” pöördub ta minu poole ja naerab ise mürinal.
Tundub, et ta ei ootagi vastust. Pigem on see vist brasiilia keeles: „Kuidas käsi käib?”
Näib, et ükski siinne professor ei ole päris kohalik, sest liblikauurija professor Dieter on hoopis sakslane, küll juba kakskümmend aastat Brasiilias elanud. Umbes neljakümneaastane Dieter näeb välja nagu veidi vananenud hipi. Tal on poolpikad salkus juuksed ja kõrvarõngas, katkised põlvpüksid ja varbavaheplätud. Dieter on kogu ihu ja hingega Brasiiliasse kiindunud ning kindlasti nii mõndagi läbi elanud, sest naeratab mulle vandeseltslaslikult ja sõnab:
„Ah alles paar päeva tagasi saabusid! Ja jääd terveks aastaks? Kui sul raskeks läheb, siis läheme koos lõunale!”
Ma ei saa veel päris täpselt aru, mida ta mõtleb, jätan ta sõnad aga igaks juhuks meelde.
Kahjuks ei tööta Dieter samas vihmametsas kus meie: Recife külje all on üks tilluke vihmametsatükk nimega Dois Irmãos11, kus Dieter ja tema tudengid liblikaid püüdmas käivad.
Saan tuttavaks oma tulevaste juhendatavatega, nelja Ana Paula magistrandiga, kelle nimed on Carol, Vanessa, Eliana ja Eduardo. Otsustan nad aga lihtsuse mõttes ristida mudilasteks. See ei loo kindlasti meie suhetele soodsat pinnast. Kuid ma olengi väga pettunud ja mõtlen kõhedusega, kuidas meie ühine töö ja kogu minu Brasiilias veedetav aeg kulgema hakkab. Sest vastupidi äsja kohatud entusiastlikele professoritele ei näi need tudengid iga hinna eest vihmametsa tööle kippuvat. Pealegi ei saa ma lahti muljest, et nad on vahetult enne meiega kokkusaamist omavahel banaanilehtede varjus kokku leppinud, et ma ei meeldi neile. Nad nimelt ei julge minuga rohkem kui paar sõna inglise keelt rääkida või nad ei oska seda. Ja mind häirib see, kuidas nad Ana Paulat kui professorit pimesi jumaldavad. Mis küll, nagu hiljem selgub, ei ole kius minu isiku vastu, vaid on kohalike tudengite hulgas levinud. Ilmselgelt ei vasta mina, blond välismaine plika, juhtfiguuri mõõdupuule. Igal juhul ignoreerivad need tudengid minu ingliskeelseid argumente ja ootavad kõige peale Ana Paulalt õige-vale-stiilis vastuseid.
„Oi, tudo bem? Beijo!”12 langevad Ana Paula ja tudengid üksteisele kaela ja põsemusidel ei näi lõppu tulevat.
Meid