on šokolaadipruun tüüpilise kirdebrasiillasliku riietumisstiiliga neiu, kes kannab ülikooli jaoks natuke liiga väikest õlapaeltega pluusi ja napilt poolde puusa ulatuvaid liibuvaid teksapükse. Just selliseid riideid, nagu Ana Paula mullegi soovitas. Ka Caroli välimus vastab kohalikele standarditele: tal on värskest šampoonist lõhnavad pikad niisked lokkis juuksed ning ta jätab nüüd ja edaspidi igas olukorras mulje, et on just äsja duši alt tulnud. Muuseas, eks ta tõenäoliselt ongi. Brasiillased peavad puhtust väga tähtsaks ja käivad ilma naljata kolm-neli korda päevas duši all. Kuid vastupidi kohalike lahkele naeratusele viitab Caroli pruntis huultega suu kapriissele iseloomule, justkui oleks ta alalõpmata millegi või kellegi peale solvunud.
Ka Vanessa on lakkamatult sellise näoga, nagu oleks ta sidruni alla neelanud. Ta on veidi heledam kui Carol, väike ja habras, ning tal on kohalike naiste soengumoele ebatüüpiliselt lühikesed juuksed, mida ta pidevalt kohendab. Ta kannab Recife tänavapildis 20–30-aastaste hulgas väga moes olevaid värvilisi hambaklambreid, tundub aga kõige kiuste oma välimuse ja olemise pärast rõhutatult mures olevat.
Eliana on nagu Vanessagi helepruun nääpsuke tütarlaps. Kardan juba praegu, kuidas need kaks metsatöödel vastu peavad. Eliana jätab vähemalt püüdliku mulje ja pärib peensusteni, millist varustust tulevasteks metsatöödeks vaja on. Tõsi, kummikute, seljakoti ja poolemeetrise noa mainimise peale muutub ta arglik hääl veelgi vaiksemaks.
Eduardo on suurt kasvu mustanahaline ning pealtäha heasüdamliku ja rahuliku meelega. Nagu Tõnisson Oskar Lutsu „Kevadest”. Ta kannab jalgpallur Ronaldo pildiga T-särki ja neitsi Maarja ripatsiga kaelaketti. Meie teaduslikku juttu kuulates trummeldab ta vaid laisalt samba-salsarütmis vastu lauda ega räägi sõnagi kaasa.
Mida me siis arutame? Tuleb välja, et Eduardo ja Eliana on paar ja nad soovivad uurimisteemat, mis võimaldaks koos töötada.
„Ana Paula, kas meil oleks võimalik Eduardoga ühte ja sama sipelgapesa uurida, et me saaksime kogu aeg koos olla?” küsib Eliana.
Ana Paula selgitab rahulikult, et projekt näeb ette, et uuritakse vähemalt kahtekümmet sipelgapesa ja kõik koos, iga tudeng uurib lihtsalt eri aspekti.
Jõuan silmanurgast näha, kuidas näost kaame Eliana sosistab Eduardole:
„Kuulsid, kakskümmend!!”
Juba on oma nõudmistega platsis ka Carol. Carol tahab kiirelt ülikooliga ühele poole saada, et oma poiss-sõbra juurde São Paolosse kolida.
„Ana Paula, milline nendest teemadest võtab kõige vähem aega? Mul on vaja oma asjad ruttu ära uurida, et São Paolo ülikooli stipendiumile kandideerida.”
Jälle selgitab Ana Paula kannatlikult ja püüdlikult nagu ema, et tegemist on suure rahvusvahelise projektiga, mis kestab nii kaua, kui kestab, ja ühte teemat ei ole võimalik kiiremini uurida kui teisi. Carol prunditab huuli.
Järgmiseks selgub, et Vanessal on terviseprobleemid, mis ei luba üleüldse metsas töötada.
„Ana Paula, arst ütles mulle, et ma ei tohi palju pingutada, sest mul on pärilik veresoonte… juba minu vanaemal oli… ja tädil…”
Ma ei saa nendest kiirelt vuristatud portugalikeelsetest haiguskirjeldustest aru. Kokkuvõttes ei saa ma terve kohtumise jooksul aru, mis täpselt toimub. Kõik see on mulle võõras. Ma ei tea, milline on minu positsioon selles lõunaameerikalikus magistrant-doktorant-professor-koosluses. Minu meelest Ana Paula pigem sõbrannatseb tudengitega, kui on nende juhendaja. Üksipulgi võetakse arutluse alla Caroli kallima elu ja töö ning Vanessa suguvõsa haiguslugu. Veel torkab silma, et Ana Paula tähtsustab mõnuga meie projekti rahvusvahelisust ja tudengitele see ka veidi meeldib, kuid Jensi ja eriti minu arvamust ei pea nad siiski miskiks. Tagatipuks tundub mulle, et kohtumise lõppedes on kõik kõigi peale solvunud.
Olen segaduses ja murelik, sest päris sellisena ma endale oma tööd siin kaugel maal terve aasta vältel ette ei kujutanud. Arvasin, et tulen vihmametsa päästma või vähemalt sipelgaid uurima, nüüd selgub aga, et tuleb tegeleda hoopis tudengite ja professorite omavaheliste suhete, perekonna, suguvõsa, tervise, hingeelu, kõikvõimalike probleemide, emotsioonide, antipaatiate ja sümpaatiatega.
TAHAN KOJU!
Minu enesetunde allakäiguspiraal võtab kiirendustuurid sisse ega kavatsegi veel niipea peatuda.
Esimesest kohtumisest kohalike tudengitega alanud enesetunde allakäiku ei peata ka teade lõunasöögi aja kohta. Läheme kõik koos ülikooli sööklasse, milleks on lahtise varikatuse all asetsev iseteeninduslik bistroo. Lõunat müüakse siin taldrikule laotud toidu kogukaalu järgi.
Imestan endamisi kohaliku söömiskultuuri üle: Ana Paula ja mudilased kuhjavad oma taldrikule läbisegi nii riisi, kartuleid kui ka makarone.
Siis aga läheb imestamise kord üle brasiillastele. Laua taga küsitakse jutujätkuks, kas kohalikes toitudes on minu jaoks midagi uut. Silmitsen taldrikutel olevat riisi-kartuli-makaroniputru ja pean nentima:
„Tõtt öelda… me tunneme kõiki neid sööke, ainult et… me sööme neid eraldi. Ühel päeval midagi riisiga, teisel päeval kartuleid, kolmandal söögikorral makarone.”
Ma ei unusta iial näoilmeid, mis minu ülestunnistuse peale tekivad. Mulle vaatab vastu kümme imestusest pärani silma. Olen juba aru saanud, et brasiillased on oma maa ja kõige sellega seotu üle väga uhked, sellepärast arvan nüüd, et üks imestamise põhjus on kindel veendumus, et Brasiilia köök on väga eriline ja maailma parim. Kuid teist reaktsiooni ei oleks ma küll osanud ette näha: ühekorraga pahvatavad kõik naerma! Nad naeravad ülimalt lõbustatult, justkui oleksin jutustanud hea nalja, ja küsivad:
„He-he-hee! Kas te, vaesekesed, peate tõesti ootama homseni, et süüa riisi, ja ülehomseni, et saada makarone?”
Loksume kolmekesi – Ana Paula, Jens ja mina – lõppeva päeva mõjul kõik veidi norutades oma maasturis Ana Paula poole koju tagasi, kui autot juhtiv Jens järsku ühel kõrvalisel tänaval pidurite kriginal sõiduriista peatab. Ta on otsustanud üldist meeleolu parandanda ja meisse veidi uut elu ehk veel mõned kalorid süstida.
„Kuulge, ostame siit midagi erilist!” ütleb Jens, hüppab entusiastlikult autost välja ja jookseb kahe poisikesest tänavakaupmehe juurde, kellel ripuvad üle õla valgest stüropoorist külma- ja kuumakindlad kastid.
Hetke pärast naastes pakub ta meile kookoselõhnalisi lihaga täidetud tapioca14-jahust taskukesi. Need maitsevad tõesti päris hästi.
Mõni tund hiljem peame oma arvamust aga revideerima, sest meid on tabanud esimesi-päevi-troopikas-kõhutõbi.
„Me ei oleks tohtinud nendest stüropoorist kastidest toitu osta,” kahetseb Ana Paula. „Kui värskeid tapioca-taskukesi otse grillilt süüa, ei juhtu kindlasti midagi. Aga kookospiim ja liha võivad kuumuses halvaks minna ja keegi ei tea, kui kaua need taskud seal kastides seisnud olid.”
Meid see tagantjärele tarkus enam ei aita. Tegelikult soovitatakse põhjamaalt troopikasse reisimisel esimestel päevadel tänaval pakutavat toitu üldse mitte süüa ega lahtiselt seisvaid vedelikke juua ja isegi restoranis peaks toorsalatist keelduma, sest pole teada, millise veega see salat pestud on… Kraanivesi selleks ei sobi. Kuni kõhud uue maa bakteriflooraga harjuvad.
Järgmiste päevadega saame väga valulikult teada, et meie kõhud polnud veel uue mandri mikroflooraga harjunud. Kolm päeva on nii minul kui ka Jensil kõrge palavik ja me ei saa absoluutselt midagi süüa ega juua, mistõttu muutume nii nõrkadeks nagu ei kunagi varem. Ana Paulal pole loomulikult häda midagi. Mind ja Jensi on Ana Paula aga otsustanud viia arstile näitama, sest talle on selline hing-paelaga-kaelasseisund võõras ja võõrastav. Mine tea, mis imeravi need eurooplased vajada võiksid?
Nooblis erakliinikus on koridorides pikad punased vaibad ja hiirvaikselt lahti sahisevad automaatuksed.
„Tere