Pille Gerhold

Minu Brasiilia


Скачать книгу

või teise isiku kaasabil, vaid et see tabamatu kõik-lähebnii-nagu-läheb brasiilia vaim, mida järgnevate aastate jooksul nii tihti enda ümber tunnen, oli otsustanud, et me saame oma kastid kätte ei vähem ega rohkem kui kolme kuu pärast. Lihtsurelik selle brasiilia vaimu vastu ei saa; rumal võitleb, elutark ootab ära.

      Bioloogide seas on levinud uskumus, et troopikateadlased on natuke laisavõitu või vähemalt ei ole nad nii produktiivsed kui parasvöötme kolleegid. Aga ma ju ei saanud oma doktoritöösse kirjutada, et ühe välitöö aasta asemel veetsin Brasiilias kaks sellepärast, et ma ootasin: et bussi ei tulnud, et meie töövahendeid hoiti lennujaamas kinni, et vihm segas tööd, et Vanessa tädi oli haige, et auto jäi suhkruroogu kinni või oli paranduses ja et peeti jalgpallimatše, mil ka ööpäev läbi avatud poed olid kinni, ülikoolidest rääkimata. Sellepärast olen kõik need seigad pelgalt siia raamatusse tagantjärele üles tähendanud.

      METSA POOLE

      Lõpuks ongi käes päev, mil sõidan esimest korda elus vihmametsa. Kõigepealt ootab aga ees mitmetunnine reis mööda metsikuid teid ja läbi troostitute külade džungli.

      Tähtis päev, mil sõidame esimest korda vihmametsa, saabub ootamatult. Äkitselt on meie juba terve ülikooli peal kuulsad kastid lennujaamast päästetud, Jens peab paari päeva pärast Saksamaale tagasi lendama ja suurtes vihmahoogudes on parasjagu paus. Otsustame ilma pikema ettevalmistuseta terve töögrupiga – mina, Jens, Ana Paula ja mudilased – vihmametsas ära käia, et oleks käidud.

      Päev algab sellega, et läheme Recifes kõigepealt ühte hiigelsuurde kaubanduskeskusesse, mida siin nii ametlikult kui ka rahvasuus kutsutakse ingliskeelse nimetusega Shopping Center. Recifes on neid neli, sealhulgas Lõuna-Ameerika suurimaid omataolisi, pindalaga 180 000 m2. Just sinna me lähemegi. Peale poodide on ühes korralikus Shopping Center’is umbes kümmekond kino, restorani ja juuksuritöökoda. Meie laadime oma maasturi kasti täis makarone, maguskartulit, suitsuliha, piima, õunu ja šokolaadi ning sõidame metsa, täpsemalt Recifest kolmsada kilomeetrit lõuna poole Alagoase osariiki Ibateguara linnakesse ja sealt mööda põldudevahelist mudateed seitsme kilomeetri kaugusel asuvasse kümne majaga suhkrurootööliste külla Coimbrasse. Seal asubki Pernambuco ülikooli välibaas, mida ei leia üheltki kaardilt, küll aga on see näha Google’i kaardirakenduse satelliidipildil koordinaatidega -8°59’25.32” ja -35°50’35.79”.

      Linnakivide vahelt välja jõudes saan esimest korda aimu lähikonna loodusmaastikust. Tegelikult on see kultuurmaastik. See on künklik ja igal pool, nii kaugele kui silm ulatub, laiuvad suhkruroopõllud. Nüüd saan aru, miks peame oma uurimistöid tegema linnast sadade kilomeetrite kaugusel – kuni silmapiirini ei paista mingit metsa.

      Kuid kunagi laius siinsamas, piki kogu Atlandi ookeani rannikut põhjast lõunasse vihmamets, mis ületas oma mõõtmetelt isegi kuulsa Amazonase metsa. Portugallastest kolonialistide tulekuga 1500. aastal algas maailma ajaloo suurimaid vihmametsade hävitustöid, mille tagajärjel on hiiglaslikust Atlandi ookeani metsast nüüdseks säilinud ei rohkem ega vähem kui kaks protsenti! Mets on jäetud kasvama vaid väikeste laikudena mõnede eriti järsu kaldega küngaste tippudes, kus oleks liiga vaevarikas traktoriga suhkruroogu harida.

      Mu doktoritöö teema on uurida metsade kadumise mõju lehelõikajasipelgatele ja kus oleks seda õigem uurida, kui mitte selles laastatud maastikus? Mu nägu tõmbub aga siiski tahmatult pilve ja kulm läheb kortsu. Sest kunagi kasvasid meie autorataste all vihmametsapuud. Jens märkab minu meeleolumuutust ja pärib selle põhjust. Seejärel valab ta vaid õli tulle.

      „Jah, ka koloniaalajastu ei ole siin kandis nii lõplikult möödas, nagu õpikud kirjutavad,” räägib ta. „Maa kuulub ju suhkruroovabrikutele. Kas sa tead, et kogu Brasiilia pindalast kuulub tervelt pool vaid käputäiele suurmaaomanikele, no nii umbes paarile protsendile Brasiilia rahvast? Muuseas, jäta meelde, et meie uuritav mets ja ka välibaas on Serra Grande suhkruroovabriku omad.”

      „Püha taevas, kas ma pean metsas töötades kellelegi au andma või…?” küsin jahmunult.

      „Seda mitte, sest ülikool teeb suhkruroovabrikuga koostööd: ülikooli poolt on teadmised, kuidas suhkrurootööstuse kahjulikku mõju loodusele leevendada, vabriku poolt antakse meile mets, välibaas ja enam-vähem vabad käed uurida, mida tahame.”

      „Meil on isegi vedanud,” õigustab nüüd Ana Paula. „Marcos rääkis, kuidas ta Pernambuco maakonnas ühte metsatükki uurides käib igal hommikul kohalikust suhkruroovabrikust läbi ja saab rinda „ajutise külalise” sildi, mis tähendab, et ta on selleks päevaks metsa lubatud.”

      Jens jätkab:

      „Teatud mõttes kuuluvad vabrikule ka kohalik infrastruktuur ja inimesed. Näiteks Coimbra küla lastele on suhkruroovabrik rajanud kooli, aga vaid kolme klassiga, sest rohkem haridust ei olevat suhkruroopõldudel töötamiseks vaja. Orjuski lõppes Brasiilias ju ametlikult alles 120 aastat tagasi.”

      Maantee, mida mööda sõidame – üleriigilise tähtsusega kiirtee BR-101 –, on auklik ja lapitud ning meie mõistes ääri sellel pole. Pole ka sõiduridasid eraldavat keskjoont ega muid teetähiseid. Seal, kus lõpeb asfalt, algab pärast teravat teeserva suhkuroopõld või pole sedagi, ja veidi valesti rooli keeranud auto lendaks uperpallitades kallakust alla.

      Parasjagu võib see ka meiega juhtuda, sest järgmise käänaku tagant kihutab meile vastu vana logisev rekka ja selle varjust alustab möödasõitu veel teine samasugune! Jens pidurdab ja manööverdab meie auto poolenisti teeäärsesse suhkruroogu.

      „Maasturi eelised,” tõmbab ta kergendatult käega üle lauba, kui rekkad on üksteise kõrval sõites meist mööda rallinud.

      „See on tõesti ohtlik asi,” möönab Ana Paula. „Need rekkad tulevad tuhandete kilomeetrite kauguselt, mõnikord Lõuna-Brasiiliast, sest maanteid mööda on kaupa kõige odavam vedada. Autojuhtidele ei maksta aga korralikult palka, vaid nad saavad selle kätte ainult juhul, kui laadungi õigeks ajaks kohale viivad. Kuid une- ega puhkeaega ei ole nendesse arvutustesse sisse võetud. Nii pumpavad juhid endid energiajooke täis ja kihutavad, nagu jaksavad.”

      Nüüd möödume maantee äärde pikkade ridadena üles seatud hütikestest, millel seinteks pappkastid ja katuseks prügikotid.

      „Need on Sem Terra21 inimesed. Suurmaaomanikud on nii võimust võtnud, et vaid veerand Brasiilia rahvast elab maal, ülejäänud on aetud linnadesse, elades seal enamasti allpool igasugust vaesuspiiri. Veel viiskümmend aastat tagasi oli vastupidi – enamik inimesi elas maal,” selgitab Jens.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Tere tulemast! (Siin ja edaspidi tõlge portugali keelest.)

      2

      Vaeste linnaosa.

      3

      Head