Leidsin selle raamatu hiljuti antikvariaadist ja avastasin üllatusega, et see on mulle lehekülgede kaupa sõna-sõnalt meelde jäänud. Raamatut uuesti lugedes avastasin ka selle, miks tulevase presidendi üht esimest kirjatööd hea meelega maha vaikitakse. Kellele ikka meeldiks, kui pidevalt rahvusluse lipulaevaks peetavat Meri seostatakse näiteks selliste ridadega: „Siber on neljamõõteline, aeg muutub seal niisama nähtavaks, nagu pikkus, laius või kõrgus. Tõsi, homset päeva võime näha kõikjal, ilma et tarvitseksime astuda üle koduse lävepaku, kuid kusagil pole ta nii reaalselt tunnetatav kui Siberis. Kõik siin on uus, võimas ja hiiglaslik, nagu sobiv mandrile, mille puutumatusse pinda rajatakse kommunismi alusmüürid.”6?
Minu huvi Siberisse mineku vastu tekkis hiljem, 1990ndail, kui maausulised hakkasid Lääne-Siberis hantide juures käima ning tulid sealt tagasi põnevate lugude, muusika ja piltidega. Üks usin käija ja ekspeditsioonide organiseerija oli praegune kultuurikandja ja Viljandi Kultuuriakadeemia direktor Anzori Barkalaja. Minagi tahtsin kaasa minna, ent Anzori mind ei võtnud. Küll aga võttis ta oma esimesele ekspeditsioonile kaasa minu tolleaegse pruudi – nagu hiljem välja tuli, eesmärgiga ta mult üle lüüa (mis siiski ei õnnestunud).
Ent lõpuks jõudsin ka mina Uurali mägede taha. See oli 1995. aastal, kui läksin tegema välitööd oma magistritöö tarbeks. Elasin siis Berliinis, käisin ülikoolis ja mõtlesin, et oleks vaja kirjutada lõputöö just Siberist. See polnud Freie Universitäti etnoloogiainstituudis just eriti tavapärane, seal tehti välitöid ikka soojades maades: Indias, Pakistanis, Indoneesias või Aafrikas. Mina aga olin mõni aeg tagasi tutvunud paari Siberi-fänniga ja nendega koos ma Siberisse läksingi. Saatuse irooniana juhtusin Tallinnast välja sõites kokku Anzori Barkalajaga, nii et ikkagi tegin oma esimese Siberiretke koos temaga. Tallinnast sõitsime Leningradi, kust lendasimegi Eesti teedeehitajatega Surgutti. Seal, Lääne-Siberis Obi keskjooksul kohtusin Saksa sõpradega ja nii mu magistritöö mõte sündiski. Pärast magistrikraadi kaitsmist tahtsin teha doktoritöö Berliini reggae-maailmast. Jumala õnn, et mu granditaotlus tagasi lükati! Muidu oleksin praegu keskastme teadlane mõne igava Saksa ülikooli juures ja lükiksin üksteise otsa igavaid teadustöid reggae’st, postkolonialismist, noorte identiteedist ja postmodernismist.
Otsisin võimalust midagi edasi teha – ja siis kutsuti mind äsjaavatud instituuti Ida-Saksamaa väikelinnas Halles. Tegemist oli uue Max Plancki Instituudiga, mille põhisuunaks oli muidu väga tehniliste Max Plancki Ühingu instituutide seas hoopis sotsiaalantropoloogia. Instituudis avati ka Siberiuurimise töörühm, kuhu otsiti paaniliselt kedagi, kes läheks Jakuutiasse.
Edasine, nagu öeldakse, on juba ajalugu.
ETNOLOOG TUNDRAS JA LINNADŽUNGLIS
Tundra, taiga ja põhjapõdrad on ootuspärane etnoloogi töömaa, ent mina tutvustan ka maailma, mille eksisteerimist Siberi avarustes enamik inimesi ei oota: linnad, noorte elu ning põhjapolaarjoone tagune ööklubi.
Niisiis, olen ametilt etnoloog, teaduskraadilt doktor. Etnoloogid uurivad inimkultuuride aspekte eesmärgiga aru saada, kuidas inimesed erinevates situatsioonides käituvad ja kuidas kultuuritaust nende käitumisviise seletab. Tavaarusaam, et etnoloog uurib kusagil võsas vanu kombeid, on vananenud. Etnoloogid (keda nimetatakse ka antropoloogideks) uurivad tänapäeval kõike – tänavajõukudest kuni Sahara nomaadideni. Seejuures sõidavad nad ringi ja käivad igasugustes põnevates maades. Paljude arvates on etnoloogia mõttetu raharaiskamine, aga oma uba on selles teaduses siiski. Olukordades, kus kohtuvad erinevad kultuurid, kuluvad etnoloogid kui kultuuridevahelise suhtlemise eksperdid marjaks ära. Näiteks USA väed kasutavad Afganistanis etnoloogide abi. Ka töötab palju etnolooge arenguabiprojektides.
Minu uurimistöö ei olnud nii militaarne või poliitiline. Ma läksin 2000. aastal Jakuutiasse uurima omandisuhete muutumist postsotsialistlikus siirdeühiskonnas, mis lahtiseletatuna tähendas, et mind huvitas, mis on saanud endistest kolhoosidest. Kaheksa kuud viibisin ma Anabari rajoonis (jakuudi keeles uluss’is), mis on Sahha Vabariigi7 kõige loodepoolsem rajoon. See asub Põhja-Jäämere ääres ja suure osa seal oldud ajast elasin ma rändavate põhjapõdrakarjaste juures või paikselt tundras elavate küttide jahionnides. Anabari uluss on Taimõri poolsaarest natukene ida poole. Jakutskist on sinna umbes 2000 kilomeetrit. Minu uurimistöö seisnes kohalike inimeste juures elamises ja nende elu dokumenteerimises nii päevikusse kui ka filmilindile.
Anabaris kohtusin ma oma tulevase abikaasaga, arstiga, kes oli tulnud „meditsiinilise dessandi” raames tundraelanike tervist kontrollima. Sellest ei tule siin raamatus juttu, aga ma ütleksin, et see on ilus ja romantiline lugu. Eestis on vähe inimesi, kes on oma tulevast elukaaslast kohanud Põhja-Jäämereäärses tuulises tundras. Edasi järgnes sisseelamine evengijakuudi perekonda, mis on protsess omaette. Igatahes ma soovitan neil inimestel, kes kogu aeg leierdavad, kui harmooniline on elu traditsioonilises Siberi suguvõsas, kõik keelud, traditsioonid, kohustused ja normid omal nahal järele proovida.
Pärast Anabari uluss’i järgnes uurimistöö Verhojanski mägedes, Ida-Jakuutias. Verhojanski mägedes mõõdeti kunagi Euraasia madalaim temperatuur (–71,2 °C) ja inimesed on sealkandis väga uhked selle üle, et nad elavad külmapoolusel. Minul külmaga eriti pistmist ei olnud, sest viibisin seal suvel. Ma elasin evenkidest hobusekasvatajate juures ja need nädalad olid tõeline indiaanlaseelu – püss ja lasso sadula küljes, ratsutasime läbi mägede ning sõime lõkke ääres põdraliha. Elu sellistes mägedes sarnaneb väga Jack Londoni raamatutes kirjeldatuga. Juhtus seal Verhojanskis muidugi igasugu asju ja elu viis mind kokku purjus külašerifi, illegaalsete kullaotsijate, elus karastunud kaugsõidujuhtide, napisõnaliste küttide ja vanade tarkade evengi naistega, kes suudavad iga haigust rohtude või puukoorega ravida. Ma mäletan selgelt seda hetke, kus mägijõge ületades tekkis tunne, et veel natukene ja siis on lõpp. Ainuke põhjus, miks ma veel siin olen, on see, et pisikene jakuudi tõugu kõrb tiris mu sealt välja. Tema nimi oli Hedeka ja tänaseks on ta kindlasti juba ära söödud, kas inimeste või siis huntide poolt, ent mälestus temast on igavene ja püha.
Pärast Verhojanskit viisid uurimisrajad mind Kesk-Jakuutiasse, Mõndõgai külla, kus ma elasin mõnda aega traditsioonilises jakuudi peres, lauljanna Valja Romanova isakodus (Valjast siiski natukene siin raamatus juttu tuleb). Läksin sinna heinatööle abiks, kimasime külgkorviga tsiklitega mööda karjamaid ringi, ajasime puskarit, jõime kumõssi ja mina kui etnoloog sain aru, mida tähendab šamaani haud jakuudile. Kõigist neist sõitudest ja olemistest on sündinud ka hulgaliselt kirjutisi, küll enamasti akadeemilisi ja inglise keeles. Kes tahab neist ülevaadet saada, peaks Amazonist hankima minu monograafia „Reindeer, Rodina and Reciprocity”8.
Olen nüüdseks ka aastaid uurinud jakuudi moodsat kultuuri, eriti seda, kuidas traditsioon on seotud tänapäeva muusika, teatri ja kunstiga.
Siin raamatus on minu Jakuutia. Ma otsustasin vähem käsitleda ootuspärast ja kirjutada just ootamatust. Nii tuleb tundra kõrval palju juttu minu elust Jakuutia linnades, peamiselt Jakutskis. Siberi klubidest, linnadest ning noorte elust teatakse vähe. Ka sellest, mida kujutab endast põhjapolaarjoonetagune ööklubi ning kuidas seal muusikat tehakse. Millest on kahju, sest see on omaette maailm ja üldse mitte väga väike maailm. Nagu juba mainitud, on Siber tööstusrajoon, enamik inimesi elab linnades ja linnad on Siberis huvitavad. Vähemasti minu jaoks.
TEEKOND METSIKUSSE ITTA
Tagantjärele saan aru, kui naiivne ja ettevalmistamata oli minu pilt Siberist. Ma olin tüüpiline tsiviliseeritud läänlane, kes läheb kauaks maailma lõppu, et seal kangelaslik uurimistöö sooritada. Ent tüüpilise läänlase ees oli mul siiski üks eelis – ma oskasin olla Nõukogude inimene ja mulle see isegi meeldis!
Olin niisiis uue instituudi Siberi töörühma liige ja pärast hulka