minna välismaalasest mööda ilma temaga tutvust sobitamata.
„Mida sa Jakuutias teed?” tuli järgmine küsimus.
„Olen etnoloog ja lähen doktoritöö jaoks uurimust läbi viima,” seletasin mina.
Vestlusesse sekkus aknaäärne vene naine. „Mis asja ta ütles? Mida ta Jakuutias teeb?” päris ta jakuudilt.
Too seletas: „Ütleb, et on etnoloog ja sõidab Jakuutiasse, et uurimust läbi viia. Kogub doktoritöö jaoks materjali.”
Ega ma enam hästi ei mäletagi, millest me konkreetselt rääkisime. Mees oli ärimees, kes tegeles poepidamisega kaugetes rajoonides, naise elukutse kohta puuduvad mul igasugused mälestused. Meenub, et rääkisime Eestist ja tema keelepoliitikast.
„Kas teie riigikeel on eesti keel?” küsis mees.
„Jah, on küll!”
„Vot seda oleks meil Jakuutias ka vaja! Jakuudi keel peaks meil ka riigikeel olema, aga ei ole.”
Vene naine sekkus taas: „Mina küll ei taha, et jakuudi keel oleks riigikeel. Mina seda ei oska ja siis ei saa ma vene keeles üldse rääkida.”
„Ega see ei tähenda, et Eestis on vene keel keelatud,” seletasin ma kannatlikult. „See tähendab seda, et ametlikud dokumendid on eesti keeles ja ametiasutustes räägitakse eesti keeles. Tänaval võid rääkida mis keeles iganes. Eestis on suisa omad venekeelsed ajalehed ja raadiojaamad.”
„Ohhoo!” tegi vene naine ja ta hääles kõlas tugev uskumatuse noodike. Jälle teema, millega ma tulevikus Venemaal kümneid kordi kokku puutusin. Enamik venelasi arvab, et Eestis on vene keele kasutamine keelatud. Ja sellise arvamuse kujunemisel on Vene meedial oluline roll mängida, sealsel meedial on Eesti ja tema tegemiste suhtes üpris vildakas arusaam.
Iga lend lõppeb ükskord ja sai otsa ka see. Maandumiseelne protseduur käsuga panna rihmad kinni, kommide jagamine, rappumine, kui rattad välja lastakse, raksuga maandumine, kui rattad lõpuks asfalti puudutavad, rahva tänulik aplaus. Lenduritele pärast maandumist tänuks aplodeerimine on minu meelest väga ilus komme ja ma ei saa üldse aru, miks seda vaid Venemaal ja muude emotsionaalsemate rahvaste juures praktiseeritakse. Edasi tüüriti rahvas ukse poole, trapist alla ja üle lennuvälja, kus teises otsas paistis madal kahekordne betoonhoone, mille peal tuhmunud suured tähed teatasid JAKUTSK. Rahvavool ei läinud mitte lennujaama, vaid jaamahoone kõrvale, kust paistis lennuvälja ümbritsevas aias olev suur kahe poolega värav. Värav oli kinni ja rahvas kogunes selle ette troppi. Ühel hetkel tehti värav lahti ja me voogasime sealt läbi. Värava taga paistis lennujaamaesine parkla, saabujaid ootav rahvamass, taamal mingid nõukogudeaegsed paneelmajad ja horisondil Jakutskit ümbritsevate taigaga kaetud mägede mustavad kontuurid. Jakuudist poepidaja vilksas minust mööda, haaras embusse nooremapoolse naise, keeras siis ringi ja tõstis naeratades mulle hüvastijätuks viipava käe. Mina seisin keset seda kallistavat ja suudlevat inimhulka ega osanud esimese raksuga mitte midagi teha. Vaatasin lihtsalt ringi.
Kui ma pilgu jälle enda ette keerasin, seisis seal pisikest kasvu mustas triiksärgis mind piidlev nooremapoolne jakuut. Vaatas veel kord ja küsis: „Vabandage, kas te saabusite Moskvast?” Vastasin jaatavalt. Küsimus oli eriti loll, sest antud hetkel oli meie lennuk ainukene, mis oli maandunud.
„Ega te ei ole Aimar Ventsel?”
„Tere, Innokenti!” kraamisin ma mälusügavusest välja oma Jakuutia kontaktisiku nime, kellega olin viimased kuud olnud nii e-posti- kui ka faksiühenduses.
Innokenti pigem muigas kui naeratas ja juhatas mu ruumi, kus pagasit kätte anti. Selleks on Jakutski lennujaamas pisike telliskivimaja, kuhu veoautoga tuuakse lennukist mahalaaditud pagas, mille paar võidunud tunkedes töölist loobivad suhteliselt hoolimatult lindi peale, mis omakorda sõidab ootavate reisijate eest läbi. Õngitsenud oma asjad välja, peab reisija minema läbi võreukse, mille ees seisab ametivormis naisterahvas, kes kontrollib, et number pileti peale kleebitud talongil ja kohvri või seljakoti sanga külge kleebitud ribal ikka klapiks.
Edasi võttis Innokenti datška ehk mitteametliku takso. Venemaal on peaaegu iga auto takso, tuleb vaid seista tänavanurgal ja käsi tõsta. Ning enne sisseistumist sõidu hind juhiga kokku leppida. Lennujaamas ootab tavaliselt hulgaliselt uusi ja ka päevinäinud sõiduautosid, mille juhid tahavad inimeste linnavedamisega paar lisarubla teenida. Erinevalt Tallinna sadamast ei võitle miilits sellise isetegevusliku taksondusega üldse ning kogu värk toimub absoluutselt avalikult. Neid erataksosid nimetataksegi datškadeks ehk käuladeks.
Sõitsin oma elu esimese datškaga lennujaamast linna, kus mind paigutati kesklinnas hotelli. Ma olin nagu mingis eufoorias, ei püsinud toas ja sundisin Innokentit, keda ma vaid paar tundi tundsin, mulle linnaekskursiooni tegema. Käisime kohalikus koduloomuuseumis ja veel natuke linna peal ning siis teatas Innokenti viisakalt, ent kindlalt, et tal on kõht tühi ja tal on vaja koju minna.
JAKUTSKIT AVASTAMAS
Kohe alguses näitas Jakuutia, et minu osa siin pole vaikselt tundrasse kaduda. Sain teada, mis on jet lag11, kuidas see aitab kaasa linna ööeluga tutvumisele, ning mis on Jakutski hotell ja kuidas selles linnas toituda ja toime tulla.
Hommikul äratas mind telefonihelin. Kähe vanamehehääl vuristas tugeva jakuudi aktsendiga vene keeles: „Terekasseeon aimarventselminaolendmitrinnokentitšsõrovatski.” Niimoodi puutusin ma esimest korda kokku Dmitri Innokentjevitš Sõrovatskiga, mehega, keda pean täna üheks oma parimaks sõbraks. Vana teadlane ja Venemaa üks tuntuimaid põhjapõdrakasvatuse spetsialiste. Temaga olingi Innokenti vahendusel suhelnud ning koos pidime põhja uurimistööle sõitma. Praegu olin aga unest segane ega saanud suurt midagi aru.
„Kas võõrastemajas on mugav?” Sõrovatski kasutas väljendit hlõstna12, mida ma tol ajal ei tundnud. Igaks juhuks vastasin jaatavalt.
„Tore,” tulistati toru teisest otsast. „Asi on selles, et mul on tegemist ja paari nädala jooksul me põhja sõita ei saa.”
Kõmm! lendas toru hargile ning ma istusin ja seedisin äsjakuuldud uudist.
Ega’s midagi, hakkasin vaikselt liigutama. Panin riided selga, kulgesin uniselt hotelli baari ja andsin ära oma hommikusöögitalongi. Istusin laua äärde ja vaatasin ringi. Hotelli Sterh baar oli kõige kitšim koht, kuhu ma eales olin sattunud. Seinad olid kaetud punase odava põrandakattega, mida Eestis nimetati vanasti mistraks. Selle peale olid kinnitatud Hiina lehvikuid ja paar eriti stiilitut akvarelli, mis kujutasid Jakuutia loodust ehk siis karusid, põtru ja muid metsaelukaid. Laes ja seintel rippusid jõulukuuse tuled ja need voolikud, mida saab vilkuma panna – teate küll. See-eest oli baarileti kohal kroonival riiulil esindatud enamik maailma napse. Kusjuures importjoogid olid väga kallid, nagu ma hiljem omal nahal kindlaks tegin. Tuli baaridaam ja asetas mu ette taldriku hommikusöögiga ning tassi kanget lahustuvat kohvi. Hommikusöögiks oli – niipalju kui ma mäletan – praetud viinerid, omlett, paar tomatilõiku, pannkook ja moos. Igatahes oli see aeg, kui Siberi hotellides ei oldud veel üle mindud „eurohommikusöögile” ehk „puhvetile”, meie mõistes Rootsi lauale. Oli kindlaksmääratud portsjon ja kõik. Mulle see meeldis ja meeldib siiani, juba hommikul tuli tunne, et oled ikkagi Siberis, mitte Euroopas.
Avastasin, et mulle oli reserveeritud terve kahekohaline tuba ehk ma maksin mõlema voodikoha eest. Läksin siis kohe administratsiooni ja nõudsin topelthommikusööki. Mäletan, et millalgi saabus hotelli seltskond Ameerika jahituriste. Nood tulid hommikusööki saama ja vaatasid hämmastunud pilguga minu mäekõrgust topeltportsjonit. Mina ei hakanud midagi seletama ja jätsin nad arutama teema üle, kas venelased on neid julmalt püganud või ei.
Duši all käinuna suundusin linna ja siis ühel hetkel tundsin, et ajutine värskus hakkab vaikselt kaduma. Võimust võttis jet lag. See on äraseletatuna keha harjumine ajavahega, mis on Moskva ja Jakutski vahel kuus tundi.