„musta otsa”. Selle tagajärg on inimsumm mugavate istmete vahel ja all – kes joob veini, kes magab, kes raiub matšeetega kotisoleva toore lamba küljest tükke ja müüb neid mahaminevatele kaasreisijatele koju kaasa, nagu meiegi bussis juhtus.
Iquitosesse ma sellel reisil aga veel ei sattunud. Kuigi meil oli suur soov sinna minna, kuulsime, et Iquitoses on puhkenud suur kollapalaviku epideemia ning mõistlik oleks sellest linnast eemale hoida. Seetõttu otsustasime Amazonasega tutvust teha teises Peruu džunglilinnas, Puerto Maldonados. Ka see koht jättis mulle väga sümpaatse mulje, kuid kuna mind ikkagi tõmbas meeletult Iquitose poole, hüppaksin siinkohal jutuga aastakese edasi.
Läksime sõpradega pooleteiseks kuuks Kolumbiasse. Kohale jõudnud, lendasime kohe Leticiasse. See oli tol ajal veel enam-vähem ainukene koht Kolumbia Amazonases, kuhu tasus muretult minna, kartmata, et narkokaubitsejad kallale tulevad ja maha tapavad, olgugi et tegemist on piirilinnaga – Leticia asub suure Amazonase enese ääres ning seal kohtuvad Kolumbia, Peruu ning Brasiilia. Ka sellesse linna jõudsin aastaid hiljem ringiga tagasi. Praegu aga oli meie plaan ületada piir ning sõita laevaga 600 kilomeetrit mööda Amazonast ülesjõge, Peruusse, Iquitosesse, ning sealt rännata mööda mõnd harujõge ka suurest Amazonasest eemale, sügavamale metsa. Iquitosesse saab Leticiast sõita suure laevaga (kolme päevaga) või väiksema kaatriga (12 tunniga). Olin lugenud, et suure laevaga on see sõit ütlemata muhe – tukud rahulikult võrkkiiges, loed raamatut ja veeretad päeva õhtusse. Laev teeb peatusi, mille jooksul on mõnus vaadelda suure jõe ääres toimuvat elu. Aeg läheb lennates. Etteruttavalt võin öelda, et hiljem mulle tõepoolest meeldis nende laevadega sõita ja elamusi sai sealt küllaga, sõpru nii inimestena südamesse kui ussikeste kujul soolestikku, kuid tol korral piisas ühest pilgust nendele kummitusalustele, et jõuda otsusele – Iquitosesse sõidame kaatriga.
Piiri seal tegelikult mitte keegi ei valva. Seega on enda asi, mismoodi õiged templid passi saavad. Ilma nendeta võib olla kindel, et hiljem näiteks lennujaama piirikontrollis tuleb sellest ikka nii suur jama, et reisimise isu läheb tükiks ajaks ära. Niisiis võtsime juba samal päeval lennujaamas asuvast Kolumbia piirivalveputkast passidesse maalt lahkumise templid ning suundusime üle Brasiilia piiri Tabatinga sadamasse, kust sai paadiga Santa Rosa saarele ehk Peruusse sõita. Sellelt saarelt pidigi meie kaater järgmise päeva varahommikul kell neli Iquitose poole startima.
Küsisime teed piirivalvepunkti, aga seda poleks isegi pidanud tegema – loomulikult osutus kordoniks keset küla asuv ainuke kividest tehtud ühekordne väike majake. Kontor paistis olevat mahajäetud. Kui me aga nõutult maja trepil istet võtsime, elavnes teisel pool teed baari ülesannet täitval terrassil istunud mees. Ta tõusis püsti, läks mööda tänavat paarkümmend sammu eemale ning hakkas taamal jalgpalli mängivale poistekambale midagi hüüdma. Hüüdmise peale eraldus poistekambast üks kuju, jooksis pead pööramata meist mööda ning kadus piirivalvekontori tagatuppa. Hetk hiljem tuli ta sealt välja, seljas seesama higine T-särk mis enne, kuid peas uhke embleemiga vormimüts. Poiss ei tundunud vanem kui 17aastane. Aga temale usaldatud ameti ja sellega kaasneva autoriteedi üle oli ta kahtlemata uhke.
„Mida ma teie heaks teha saan?” küsis ta ametlikul toonil.
„Me soovime sõita Iquitosesse. Meie laev väljub homme hommikul kell neli ja näib, et teie kontor võib ehk sel ajal kinni olla. Kas te saaksite meile Peruu sissesõidutemplid juba praegu passi lüüa?”
„Ulatage dokumendid.”
Eesti-nimelise riigi olemasolust maamunal sai see noormees loomulikult teada selsamal hetkel. Tol ajal veel nõutud Kolumbia suur pildiga varustatud viisa ilutses keset passi.
„Kas teil Peruu viisat ei ole siin passis?” küsis poiss, kui oli passi kaanest kaaneni korralikult läbi sirvinud.
„Peruu on meile viisavaba.”
Kuna kontoris ei olnud mitte ühtegi arvutit, polnud poisil ilmselt kuidagi võimalik seda väidet kontrollida. Ta lehitses passi ja ilmselt mõtles, mida tundmatult maalt külalistega peale hakata. Kujutlesin, et järgmiseks pannakse meid mingi suure keerulise bürokraatliku probleemi ette – näiteks et meie väidet viisavabaduse kohta on vaja kontrollida, see aga võtab kolm päeva. Aimasin ka stsenaariumit, et probleem kaob, kui gringo rahakoti välja võtab ja küsib, kuidas saaks seda protsessi natukene kiirendada. Küllap aga oli meie ametnikuhakatis veel noor ja rikkumata ning mõtles pigem sellele, et seni, kuni tema siin meiega jändab, lööb vastasmeeskond kindlasti mõne värava. Seega võttis ta sahtlist suure puust varrega templi ning lõi passi Peruusse sisenemise, nii et suur puust laud kõmises. Bienvenido a Perú!
Riskides tüüdata lugejat liigse transpordijutuga, pean siiski ära märkima ka mullegi üsna tüütu 12tunnise kaatrisõidu mööda käänulist ning laia Amazonast Leticiast Iquitosesse. Väike kinnine plekist kaater oli täis pakitud olematute vahedega vanu bussiistmeid. Vihma sadas juba hommikust saati ning seetõttu ei näinud juht tuuleklaasist läbi, et jões hulpivatest puurontidest mööda sõita. Seega pidi ta seisma püsti ning vaatama välja väikese puust katuseluugi kaudu, mida ta omaenda peaga lahti hoidis. Luugi küljes oli väike metallist riiv, mis iga rappumise peale vanale pähe kopsu lõi. Seda oli tõeliselt valus vaadata ning tundus mõistmatu, kuidas meie kapten seda talub. Iga natukese aja tagant pühkis ta käeseljaga silmi ja oli näha, et need olid näkkupeksva vihma tõttu täiesti punaseks tõmbunud. Kõike kroonis aga katkine roolimehhanism, mis tähendas seda, et kui tuli paati otsesuunal hoida, pidi mees rooli iga kümne sekundi tagant pool ringi paremale keerama. Vasakule pööramiseks jättis ta rooli hetkeks seisma, ning kui oli vaja paati paremale keerata, pidi ta rooliratast lausa meeleheitlikult sinnapoole väntama. Ja nii 12 tundi järjest, peatudes vaid paar korda tankimiseks.
Selle väikese vastiku kaatri ning tema töökangelasest kapteniga jõudsin ma esimest korda Iquitosesse – maailma suurimasse linna, kuhu ei vii mitte ühtegi maismaateed.
LINN, KUHU EI VII ÜHTEGI TEED
„Periooodicoos!”2 karjus, ei, röökis lehemüüja maja all täiest kõrist, tänavalt omakorda resoneeris hääl kõikidesse korteritesse. Lehemüüja hüüe kõlas kell pool seitse, nagu igal hommikul. Korrapäraselt, justkui isiklik kukk, aga selle nutika vahega, et pühapäeviti saab magada – siis lehed ju ei ilmu.
Seega ärkasin vara, nagu kord ja kohus. Palavus ei ole hommikul nii tappev ja kõik asutused on lahti. Promenaadil oli paar töömeest asunud väikeste haamritega lammutama suurt koledat betoonist delfiini.
Hommik on asjade ajamiseks palju parem aeg, võrreldes kasvõi ennelõunaga – siis suudab mõelda ainult sellele, et saaks kuhugi varju alla, ja ega ükski muu kodanik ole ka eriti reibas või abivalmis asjalikku juttu rääkima. Eriti vastumeelsed on sellise ilmaga pikad püksid, kuid nii on sealsetel elanikel kombeks – 37kraadises kuumuses käiakse ringi viigipükstes või teksastes. Ega minulgi muud üle ei jäänud – võimaluste piires proovisin end ikka igati kohalikuks maskeerida, mis siis, et sellega eriti kedagi ei lollitanud. Aga riigiasutustest või kasvõi pankadest võidakse lühikeste pükstega Rebase Reinud juba ukselt tagasi saata.
Nüüdseks olin elanud Iquitoses pea kuu aega. Lonely Planeti reisijuhi esimesed sõnad Iquitose kohta on „sõbralik, lärmakas, elurõõmus ja kergelt maniakaalne” – minu meelest on see nagu naelapea pihta. Kergelt maniakaalne on muidugi veel hellitades öeldud. Mototaksod on kahetaktiliste mootoritega, mis tähendab seda, et nad teevad ikka oluliselt kõvemat lärmi kui suuremad mootorrattad või autod. Neid on seal tuhandetes, ja nad ei peatu hetkekski – isegi tühjalt on kogu aeg vaja ringi kärtsutada. Kuidas nad ära elavad, ma ei tea – bensiin, nagu ka kõik muu, mis ei tule otseselt metsast, on seal kallis, aga 15minutiline sõit maksab kaks soli ehk alla dollari3. Ja kuna enamik neist sõidab niikuinii tühjalt ringi, siis põhimõtteliselt on see nagu mööda linna liikuv trepp – astu uksest välja, tõsta käsi ja hüppa kohe sisse, kui tahad. Õhtul ma aga lausa jumaldan neid motokar’e, nagu neid