ning pidime ringe tegema, otsides madalamate kohtade läbimiseks abi mahakukkunud puutüvedelt.
Järsku hakkas Walter aga närviliselt ringi vaatama – kahlas natuke ühte suunda, tuli tagasi, jooksis teise suunda.
„Mida sa otsid?” küsisin.
„Rada!” vastas Walter minulegi ootamatu siirusega. „Kusagil siin ta peaks olema!”
Maastik oli tundmatuseni muutunud. Ka puude sisse löödud sälke ei olnud ma juba ammu näinud. Võimalik, et osa neist oli juba vee all.
„Tead mis,” ütles Walter mulle, „ole sina natuke teistega siin, ma lähen kiirelt otsin õige suuna üles. Meil ei ole mõtet kõik koos edasi-tagasi joosta, ma vaatan, et osa inimesi on väsinud.” See oli muidugi tõsi – kui peab kõhuni vees üle nähtamatute roigaste ja tüvede ronima, ja seda kõike võpsikus, mis alles pool tundi tagasi tundus mõnus ja hõre, siis loomulikult väsitab see kiiresti.
„Hea küll, aga tee kähku – inimesed lähevad närvi, kui nad aru saavad, et me eksinud oleme.”
„Viis minutit, ei rohkem,” ütles Walter ja kadus võssa.
Vihm pladises kõvasti, ega palju rääkida ei kuulnud. Vesi oli õnneks soe. Viis minutit sai täis – ning siis jäi aeg seisma.
Vaatasin uuesti kella, kui möödunud oli veel kümme minutit. Peruu viis minutit kestab alati vähemalt veerand tundi, lohutasin ennast. Aga samal ajal kihutas mõistus juba stsenaariume läbi – mida teha? Walter võis vabalt uuesti eksida – või ka leida õige raja, kuid meid enam mitte. Hüüdmine ei aita – vihma pladin on liiga vali. Millal jõuab kätte see hetk, kui peame vastu võtma otsuse liikuma hakata? Veerandtunni, pooltunni, tunni pärast? Liikuma hakata – aga kuhu? Õudusega kujutasin endale ette, mis peaks juhtuma, kui peaksime jääma pimeda peale – ei taskulampe, ei varustust, peale ühe matšeete. Kompass näitas teibaid – me olime kaldunud kõrvale, tegime mingit tiiru. Ähmaselt aimasin, kuspool võiks olla jõgi – kui jõuame selle äärde, leiame kiiresti ka laagripaiga. Metsas kehtib ka selline üldine reegel – kui oled eksinud, otsi üles lähim jõgi ja liigu mööda selle kallast allavoolu. Siis leiab mingil hetkel ka asustuse. Aga hea öelda – teise suunda minnes võime käia ka mitukümmend kilomeetrit ilma ühtegi jõge nägemata. Ei ole vähe olnud juhuseid, kus inimesed on Amazonasesse jäädavalt ära eksinud.
Vihm jäi järele, kuid vesi oli endiselt nabani või isegi natuke kõrgemal. Asusime ilmselt mingi eriliselt suure madala koha peal. Mitte mõnes augus, nii palju oli meil mõistust omalgi, kuid troopiline vihm ujutab madalas metsas tihti üle ka kilomeetritesuuruseid madalikke.
„Uuuuuuuuu!” kostis järsku kusagilt kaugelt. Jumal tänatud, mõtlesin. Õnneks ei olnud keegi aru saanud, et midagi on valesti, ja kõik olid rahulikud.
„Uuuuuuuuu!” vastasin metsa ning tagusin matšeetega vastu puud. Walteri hääl oli liiga kaugel, et sõnu eristada, kuid olin kindel, et nüüd leiab ta meid õige pea. Varsti pistiski ta pea võsast välja.
„Leidsid raja?” küsisin õhinaga.
„Ei leidnud. Aga ma tean üldiselt, millises suunas jõgi on, ära muretse. Lähme.”
Hakkasime liikuma. Ka veetase alanes, ulatudes nüüd ainult pisut üle põlve. Kuigi olime kõik läbimärjad, ei kurtnud keegi külma. Natukese aja pärast oli vesi juba vaid pahkluuni – tegime väikese peatuse ning valasime kummikutest vee ja muda välja, et kergem käia oleks. Vähehaaval tundus mulle, et võsa läheb pisut harvemaks – ilmselt olime jälle raja peal. Ja siis paistiski ees tuttav järv.
See lugu juhtus kaks aastat enne seda, kui ma Iquitosesse elama jõudsin. Pärast kaht kuuajalist reisi, üks Peruusse ja teine Kolumbiasse, arvasin sinisilmselt, et mul on piisavalt kogemusi, tahet ja väge, et korraldada esimene seiklusreis Amazonasesse. Walter oli minu kõige esimese metsamatka juhiks Yarapa jõel Iquitose lähedal ja temale usaldasin ka selle ekspeditsiooni detailid. Kuna ise jõudsin kohale alles koos rühmaga, käis kogu ettevalmistus telefoni teel. Meie plaan oli liikuda mööda Napo jõge ülesvoolu. Napo jõgi suubub Amazonasesse veidi maad pärast Iquitost, ning ülesvoolu kulgeb ta kuni Ecuadorini. Walter teadis surmkindlalt rääkida, et mõne päeva jagu mööda jõge üles sõites jõuame sekoia indiaanlasteni, kes ühena vähestest kannavad veel tänapäevalgi traditsioonilisi riideid ning peavad lugu vanadest kommetest. Nende külastamine oli üks meie eesmärke.
Walter oli mulle kümneid kordi kinnitanud, et kõik ettevalmistused on tehtud ning ekspeditsiooni pisiasjad meie tulekuks valmis. Ma saatsin talle isegi kõikide osalejate jalanumbrid, et ta saaks vajaliku suurusega kummisäärikud osta. Igaühel oli kaasas ka magamiskott, taskulamp, sääsetõrjevahendid, vihmakeep ning kotis hunnik väiksemaid kilekotte, millesse olid mähitud kuivad riided. Kõik riideesemed, mida džunglisse veetakse, lähevad peaaegu kohe suurest niiskusest kopitama, seega on kasulik pakkida sokid ja särgid erinevatesse kilekottidesse, et vajaduse korral oleks kuiv riie selga panna. Troopika troopikaks, kuid vihma ja tuulega ning eriti öösel võib sealgi teinekord päris jahe hakata.
Walteri tädi oli valmis õmmelnud vajaliku koguse moskiitovõrke: magama pidime kõik võrkkiikedes, kuid selliseid häid moskiitovõrke, mis kusagilt vastu võrkkiike ei puutu ning kust sääsk hammustama ei pääse, poes ei müüda. Lisaks oli meil kaasas paarkümmend 15liitrist tünni joogiveega, kottidega riisi ja puuvilju ning kastitäis elusaid kanu. Esialgu pidime sõitma kahe mootorpaadiga ülesjõge kuni Santa Clotilde külani, sealt või lähikondsetest väiksematest kohtadest plaanisime otsida kanuud ning nendega jätkata teekonda mööda pisemaid harusid kuni sekoiade küladeni. Turiste selles piirkonnas ei käi, kuid Walter ütles mulle, et tunneb teed ning on seal viimati umbes aasta tagasi olnud.
Kui me juba Iquitoses olime, teatas ta, et leidis hoopis suure puust paadi, kuhu mahume kõik ära, saaksime olla koos. Ootasime kõik Mazani sadamas oma pampude otsas seda imelaeva. Lõpuks hüüdiski Walter rõõmsalt:
„Näe, sealt ta tulebki!”
Alus oli oma kakskümmend meetrit pikk ning kitsas. Katus oli valmistatud palmilehtedest. Laeva keskosas oli vaid üks suurem ava, mille tõttu meenutas ta pigem loomavagunit kui inimeste vedamiseks mõeldud alust. Ometi oli vööri kohal katus lamedaks tehtud, moodustades midagi päikeseteki sarnast. Sõidu ajal aga selgus, et seda mugavust üle viie inimese korraga kasutada ei saa – raskuskese läks nii kõrgele, et kitsas laev hakkas hirmuäratavalt suure amplituudiga küljelt küljele kõikuma. Kuigi tagaosa oli ehitatud kinni, asus seal ava päramootori jaoks, mille pööramisega ühtlasi kurssi muudeti. Samas ei näinud motorist-tüürimees üle asjadekoorma ja inimeste mitte kui midagi, mistõttu istus kõige ees, kaksiratsi üle vööri veel üks niinimetatud vahimadrus, kes siis tüürimehele käeviibetega märku andis, kuhupoole ja kui palju tuleb keerata.
Nii möödus esimene päev suurel jõel. Õhtupimeduse saabudes keeras laev nina kaldasse. Minu mõningaseks hämmastuseks toimus see täiesti suvalises kohas kõrkjates. Walter hüppas maale, uuris ümbrust ning ütles mulle tagasi jõudes:
„Pimedas me enam edasi sõita ei saa. Tundub, et peame siin võrkkiiged üles panema ning laagrisse jääma.”
Esialgse plaani kohaselt pidime õhtuks jõudma jõeäärsesse suurde külla nimega Negro Urco, mida Walter väidetavalt tundis ning kus meid pidavat lahkelt vastu võetama. Nii olin lubanud ka meie reisiseltskonnale, nüüd aga olime kusagil suvalises tihnikus jõe ääres. Ma olin üsna nõutu ning ei leidnud esimese hooga sõnu. Teised ilmselt märkasid seda ning fotograaf Kaupo sõnas:
„Ivo, ütle nüüd nii, nagu asi on. Kas me peame siia laagrisse jääma?”
„Ilmselt küll.” Tundsin ennast päris ebamugavalt. Kohe esimesel õhtul niimoodi mööda panna.
„Jätame esialgu asjad laeva ja lähme vaatame korra maale,” sõnasin viimaks.
Vahepeal oli Walter aga sügavamale tihnikusse tunginud ning talle järgnedes avastasin, et tagapool asus pisike hütt, ilmselt mõne üksiku kaluri eluase. Walter tuli joostes tagasi ning teatas rõõmsalt:
„Sõidame