aru – või vähemalt selle mõttest. Nähes, et ka minul on keel, mida ta ei mõista, jäi ta ühel hetkel vait ning kuulas mind. Ka mina vaikisin, ning edasi rääkis ta jälle hispaania keeles, kuid seekord aeglaselt, igat sõna hoolega välja hääldades, et ma temast hästi aru saaksin.
Ütlesin jälle, et oleme Eestist, kaugelt, teiselt poolt maakera. Et oleme fotograafid ja ajakirjanikud, ning oleme tulnud sinna selleks, et teada saada, kuidas seal elatakse. Et me ei taha piirduda Iquitose lähiümbrusega ning selle pärast olemegi saabunud nii kaugele. Mehe nägu selgines silmanähtavalt.
„Ole vait!” käratas ta järsku minu selja taha. See aga ei käinud enam mitte minu või Walteri, vaid sellesama vanaeide pihta, kes meil keskväljakust saadik järel oli käinud, nüüd ukse vahel seisis ning siiamaani karjus:
„Visake välja need gringo’d! Pela cara’d! Las nad lähevad minema siit!”
„Nii, noormees,” pöördus autoriteet minu poole. „Ma küsin sinult nüüd ühe olulise küsimuse ja ma tahan, et sa mulle ausalt vastaksid. Kas te olete pela cara’d?”
Olin täiesti hämmingus.
„Kes need on? Meie ilmselt ei ole. Miks te seda arvate?”
„Sest siin on käinud väga halbu inimesi.” Edasisest jutust sain aru, et valged, kes Negro Urcosse siiamaani sattunud, on olnud kas mingid pätid, aardeotsijad või muidu lurjused. Selgitasin veel kord meie küllatuleku põhjusi ning natukese aja pärast olime kõige paremad sõbrad. Küsisin, kas me siis võime külla öömajale jääda ning kuhu me saaksime oma võrkkiiged riputada. Külavanem oli enne maininud, et kui too härra meil lubab jääda, siis mahub osa inimesi ka tema majja.
„Ei, te jääte kõik siia minu juurde. Mul on kõige suurem maja, mis sai just valmis, ning te mahute kõik siia ära.”
Tõepoolest, kogu meie seltskond mahtus kenasti tema majja. Katuse all jooksvad põiktalad olid peenikesed, kuid tugevad ning pidasid meie paariteist võrkkiige raskuse all üllatavalt hästi vastu. Meie uus kõige parem sõber senjoor Elias juhatas meile kätte ka oma maja köögi, kus me kaasavõetud tagavaradest kogu seltskonnale õhtusööki valmistasime. Kinkisime talle Eesti fotodega suveniir-mängukaartide paki ning Suur selgitas talle eesti-hispaania segakeeles üksikasjalikult, mis ühel või teisel pildil on. Minul ei olnud selleks pärast pikka päeva ja selle lõpus toimunud vahejuhtumit enam jõudu – kadusin vaikselt ülesriputatud võrkkiikede puntra vahele ning võtsin Toomase pakutud pisco’st – Peruu viinamarjaviinast – mitu mehist sõõmu.
Alles nüüd, pärast terava olukorra lõppu, hakkasin tajuma, kui keeruline meie seis oleks võinud olla, kui meil oleks Negro Urcost keset ööd kästud mõnda teise urruauku kaduda. Samuti mõistsin, et võõras ei ole sellistes kohtades alati teretulnud, asugu need ükskõik kui kaugel vähegi suurematest keskustest – ei saa eeldada, et meid ainult seetõttu igal pool hästi vastu võetakse, et oleme tulnud kaugelt, ei otsi kulda ega raiu maha puid. Kõigil neil inimestel on hoolimata suurtest vahemaadest ning näilisest isoleeritusest välismaailmaga seos, mis võib põhineda väga negatiivsetel kogemustel.
Pärast õhtusööki läks enamik seltskonda magama. Istusime koos Darwiniga maja ette pingile. Metsa tagant tõusis taevasse kuu – keset pimedust hakkas ühel hetkel metsa tagant tõusma tohutu suur kera nagu kosmoselaev. Selge taevas ja kuu valgustasid ilusasti ka jõge, mis maja eest läbi voolas, ja tumedat metsaviirgu vastaskaldal. Terve küla magas ning ainukeseks heliks oli tavapärane putukate kisakoor. Meeleolule lisas üksjagu juurde ka ringikäiv suur pudel pisco’t: mul oli seniajani pingelangusest sees väike värin, mida pisco suurepäraselt leevendas.
„Darwin, mis see pela cara tähendab, mida see vanaeit meile mitu korda karjus?”
„Mmm,” ütles Darwin talle omase rahuloleva muigega, „pela cara tähendab näokoorijat. Mõned inimesed usuvad, et valged tahavad varastada indiaanlaste näonahka, millest nad teevad oma erilisi rohtusid. See legend on levinud üle terve Amazonase. Ma tegelikult ei teadnud ise ka, et siin seda nii tõsiselt võetakse.”
„Jah, seda oli näha!” nähvasin, kuid samas hakkas mul ka piinlik. Darwin on tegelikult üks heasüdamlikumaid inimesi, keda olen kohanud. Ta küll ei ole võib-olla nii võimekas giid kui näiteks Walter ja ta ei oska nii palju pajatada taimedest ja loomadest, kuid seda huvitavam on ta inimesena ning kõikvõimalikeks seiklusteks ja avantüürideks on ta alati valmis. Samas tunneb ta tihti, et vastutab ka olukorras, kus keegi seda temalt ei eelda, ning ta proovib oma kaaslaste eest hoolitseda alati parimal võimalikul viisil. Tal oli piinlik, et oli Negro Urcos esimest korda ning ei saanud meie eest kosta. Minust ei olnud ilus seda talle nina alla hõõruda.
Panime suitsud põlema.
„Aga kas sina usud, et on olemas pela cara’d?”
„Ei, loomulikult mitte. Kuid Amazonases on nähtusi, mida ma seletada ei oska ning mis on samuti üsna levinud. Näiteks shapshico. Kas te teate, kes see on?”
„Ei, ilmselt mitte…”
„Shapshico on džungli kaitsevaim – ta kondab mööda metsi ja eksitab inimesi metsa ära. Ta võib võtta ükskõik kelle kuju, näiteks sinu sõbra oma, ja siis kutsub ta sind endale järgnema. Ja nii kui sa sammu astud, oled silmapilkselt mitusada kilomeetrit metsa sees ja ihuüksi. Väga vähesed on seejärel metsast välja tulnud.”
„Kas shapshico on siis paha vaim?”
„Ma ei tea, kas ta on paha või hea vaim. Aga inimesi eksitab ta valimatult, see tähendab, mitte ainult halbu inimesi. Seega, jah, ta on ikka pigem halb vaim. Aga ta kaitseb metsa.”
„Kas sina usud, et shapshico on olemas?”
„Usun. Sest ma olen teda näinud.” Darwin ajab küll muidu palju kägu suust välja, kuid hetkel oli ta üllatavalt tõsine.
„Ole hea, anna veel üks suits,” ütles Darwin.
Me panime uued suitsud põlema ja võtsime juba ei tea mitmenda lonksu pisco’t.
„Ma nägin shapshico’t Brasiilias. See oli siit ikka päris kaugel. Me läksime kahe sõbraga metsa. Avastusretkele, päris kaugele linnadest. Ja siis õhtul läks Natalio paadiga pisut ülesjõge kalavõrku välja võtma ja meie jäime Bastiga kahekesi. See oli päevavalges, aga õhtupoolikul. Me tegime lõket ja muid ettevalmistusi õhtusöögi küpsetamiseks, kui järsku ilmus põõsa juurde Natalio ja näitas käega, et tule, tule siiapoole. Ma ei mõelnud üldse selle peale ja tõstsin jala, et põõsa juurde minna. Ta seisis seitsme-kaheksa meetri kaugusel. Aga Basti pani mulle käe ette ja ütles, et loll oled või, see ei ole Natalio. Samal hetkel see kuju kadus.”
„Ja te mõlemad nägite teda?”
„Me mõlemad nägime teda. Ja me ei vahetanud enne omavahel ainsatki sõna – mina hakkasin astuma ja Basti pani mulle käe ette ja keelas mind, ja siis ta kadus. Kogu olukord kestis võib-olla viis sekundit. Aga me jõudsime näha, et tema jalad olid risti.”
„Mismoodi risti?”
„Shapshico’l on alati üks jalg tagurpidi – kand ees ja varbad taga. Selle järgi tunnebki ta ära.”
Istusime tükk aega vaikides. Mulle lõi kõik pisut pähe – küla tagant kostvad öised džunglihääled, suured lonksud pisco’t, kange kohalik tubakas, õhtused teravad elamused, see kuuvalge öö ja kogu meie käimasolev seiklus. Kuhu ma need inimesed olin toonud? Õhtul indiaanlasega vastastikku karjudes lähtusin ma lihtsalt hetkeolukorrast. Ei näinud suuremat pilti ega mõelnud muule kui sellele, mismoodi nüüd talle ära seletada, et meid ei ole vaja purjus külaelanike kivirahe saatel jõekaldast alla kihutada. Siis mingil hetkel tuli mulle peale äng. Mul ei olnud õrna aimugi sellest piirkonnast, sellest kultuurist, olin pimesi usaldanud paari kohalikku, kellega vaid kord elus kokku olin puutunud. Ja seetõttu meelitasin Eestist terve pundi inimesi sinna. Neil oli nii retke korralduse kui kõigi nende paikade suhtes omad ootused. Ootused, mille mina olin põhiliselt tekitanud. Ning nüüd magasid nad kõik minu selja taga võrkkiikedes. Reisil, millest nad olid