kuhu õhtuks pesa seame. Mida nad kõik sellest võivad arvata? Ma olin vaid ühe Darwini ja Walteriga koos oldud neljapäevase metsaretke najal otsustanud, et ma usaldan neid korraldama tosinale inimesele ekspeditsiooni metsasügavustesse, millest mul endal absoluutselt aimu ei olnud. Me olime meldinud ennast küladesse, lükanud keset jõge paati madalikult välja, ikka edasi rühkinud, teadmata ise, kas järgmisel ööl magame kellegi kodus või lihtsalt põõsas. Ning nüüdseks ei olnud mul enam mingeid illusioone selle kohta, et ka meie teejuhtidel oleks meie retkest mingisugune ettekujutus – nemadki vaid lasid ennast voolul kanda.
Aga vaadates Darwinit enda kõrval nii rahulikult istumas ja suitsetamas, sain ma oma rahu tagasi. Ma ei kahelnud hetkekski Darwini siiruses. Kuidas saabki seda küsimärgi alla seada? Piisab ainult pilgust enda ümber, teha kõrvad metsa sirinale ja huigetele lahti ning ei ole mingit kahtlust, et seal sügaval kõnnib ringi terve hulk shapshico’sid ja muid kummalisi olendeid, keda meie maailm veel avastanud ei ole. Ja see mets räägib ise enda eest, minu roll on siin tühine. Mis siis, et me ei ole näinud anakondat vette libisemas või ahve puu otsas sabapidi kõõlumas. Nad kõik on seal olemas, ja mitte keegi ei saa selles kahelda.
Hiljem olen paljudelt kohalikelt shapshico kohta küsinud ning ehkki ma ei ole otsese kogemuse kohta rohkem kuulnud, teavad sellest tegelasest ometi pea kõik. Ja ilmselt ka usuvad tema olemasolu rohkemal või vähemal määral. Ja heal lapsel mitu nime: teda tuntakse ka tunchi või chullachaqui nime all, vahel on tal tagurpidi jala asemel hoopis kabi või lest, kuid tema olemus ja tahe metsa kaitsta ning inimesi sinna eksitada on ikkagi sama. Ning nagu Eestis on kombeks näiteks sõbraga koos sularahaautomaadist raha välja võttes või poes kõrvuti kaardiga makstes pea veidi ära pöörata, et mitte jätta muljet, justkui vaataksime teise PIN-koodi, on inimestel Amazonase metsarajal tuttavaga kokku juhtudes ikka alateadlikult kombeks korra pilk ka tema jalgadele heita – on nad ikka mõlemad otse? Vaim, hoolimata kogu oma pahelisusest, on jätnud meile ikkagi väljapääsu – meil on võimalik ta tagurpidi keeratud jala või lesta järgi ära tunda. Kui ta saab niikuinii võtta ükskõik kelle kuju, mis valu oleks tal siis ka see jalaosa ära peita. Aga näed – inimesele on jäetud võimalus oht ära tunda, võimalus piisavalt vanarahvatarkust teades ellu jääda. See harmoneerub tegelikult ka kogu ülejäänud elu ja olelusvõitlusega Amazonase vihmametsas – kui piisavalt loodust tunda, siis on ta meie sõber. Ei ole midagi karta, ta toidab, riietab ja kaitseb.
LINNAVURLEDE SEAS OMA KOHTA OTSIMAS
Iquitose promenaadi ühes servas asub lahmakas kolmekordne maja, mille aknad on vist suurimad kogu linnas. Kuivõrd aknad paistavad üksjagu läbi, on tänavalt näha, et maja kolmanda korruse moodustab tervenisti vaid üks korter.
Mitte et see muidu midagi nii erilist oleks, kuid Iquitosesuguses linnas on paarisajaruutmeetrine suurte akende ja jõevaatega penthouse igatahes märkimisväärne ning hakkab silma. Selles majas elab ameeriklane Bill koos oma peruulannast abikaasaga. Teisel korrusel asuvat kolme väiksemat korterit üürib ta välja ning esimesel korrusel on kontoriruumid.
Senjoor Bill on ettevõtlik mees. Iquitoses elab ta juba aastaid ning peab kahte äri: tal on väike ristluslaev, mis kannab nime Koit Amazonasel, ja koos Hollandist pärit Joostiga ettevõtmine nimega Amazonase Avastajate Klubi. Mõlema kontorid asuvad kõrvuti maja esimesel korrusel. Kuna enamik seni kohatud Iquitose välismaalasi ei tundu tegelevat millegi asjalikumaga kui baaris omasugustega tatikuuli veeretamine, otsustasin senjoor Billiga tuttavaks saada. Astusin ühel hommikul tema kontori uksest sisse.
Puust 65jalane Koit Amazonasel on ristluslaevade mõistes lapsuke. Seal on kolm kajutit ning mõned ühisruumid. Siiski tundub senjoor Billi äri õitsevat: mees on suure kõhu, läikiva laia näo ning rahuloleva ilmega. Paksus on Peruus rikkuse ja võimu sümbol.
Bill võttis mind väga sõbralikult vastu.
„Olen väga rõõmus,” lausus ta mu kätt raputades. „Välismaalased peavad Iquitoses ikka omavahel läbi saama. Kahju, et ma ei saa sulle praegu laeva tutvustada: veetase on madal ja me ei saa seda siia kalda äärde tuua. Aga mõne päeva pärast võiksime seda kindlasti vaatama sõita.”
Ma rääkisin, et ehk suudan tema kruiise oma kontaktidelegi tutvustada ning me võiksime sobivad marsruudid koos välja töötada. See mõte Billile meeldis.
„Aga ma ehitan praegu siia linna serva Amazonase golfiväljakut ja tead, tegelikult mul oleks vaja vabatahtlikke sinna puid istutama – äkki sa tead kedagi, kes sellest võiks huvitatud olla?”
„Ei, söör, ma tõepoolest ei tea kedagi, kes sellisest vabatahtlikust tööst võiks huvitatud olla.” Vaatasin talle otsa, et kas ta äkki teeb nalja, kuid tema näoilme oli endistviisi soe ja sõbralik. Võib-olla leidub tõesti inimesi, kes arvavad, et vabatahtlik töö Amazonases võiks olla ka ameeriklase golfiväljaku muru kastmine ja pallide kokkukorjamine.
Suhtlesin kõrval asuvas Amazonase Avastajate Klubis ka hollandlase Joostiga. Selgus, et see klubi ei ole midagi muud kui reisibüroo, mis on peidetud mittetulundusorganisatsiooni või infokeskuse maski taha. Ja Joostil on veel lisahuvidki mängus: tema üks peamine tegevus on valida igakuine iquiteño ehk Iquitose mister, samuti ennast fotograafina reklaamida. Kusjuures lehes ilmuvate reklaamtekstide mõte on umbes selline, et kui kutsuda teda enda juurde pildistama ja ta teeb seksikaid pilte, siis võib neid kasutada portaalides ning saab tüdrukute seas populaarseks.
Ja mis puutub senjoor Billi, siis naised saunas rääkisid, et tema väikese ristluslaeva suur edu pidi põhinema sellel, et naispersonal nendel laevadel on turistide vastu erakordselt… sõbralik. Ma ei tea, kas see jutt vastab tõele või levitab seda lihtsalt kadedus. Sest senjoor Billil on Iquitoses palju sõpru, kuid on ka neid, kellele ta teps mitte ei meeldi. Üks sellistest tegelastest on Iquitose teine legendaarne gringo, senjoor Gerald. Ta on pärit Texasest, on töötanud Iquitose linnavalitsuses nii-öelda turismiministrina, aga nüüd on juba mitu aastat pidanud kuulsat ingliskeelse nimega restorani The Famous Yellow Rose of Texas – Kuulus Texase Kollane Roos. Rahvas kutsub seda Gringo Baariks, sest enamik Iquitose valgeid käib seal aega surnuks löömas. Suur osa neist „põliselanikest” tööl ei käi. Kes veedab seal pensionipõlve, kellel on mõni muu kauge sissetulek, kuid ühel või teisel põhjusel on nad sellesse linna ära armunud ning veeretavad seal rahulikult päevi nädalateks, nädalaid kuudeks ja kuid aastateks. Ning senjoor Gerald on oma suures söögi- ja joogikohas alati ise kohal – viiekümnendates suurt kasvu mees seisab tõsise näoga, käed puusas, uksel ning püüab kõikide välismaalastega jõudumööda sõnakese juttu puhuda.
Kuid tema kohalolek tagabki baari edu – peruulastest ettekandjaid peab pidevalt tagant utsitama. Kas sa selle laua tellimuse võtsid? Kas sa nägid, et õues tagumises lauas istuvad uued inimesed? Mine too salvrätikuid, kas sa ei näe, et proual läks natuke mahla maha! Mul on alati tema ettekandjatüdrukutest hirmus kahju – selline laitmatu teenindus ei ole väga peruulik. Kuid põhjaameeriklastest rantjeedele näib see meeldivat – lisaks kohalikule püsiklientidest „baarimööblile” käib Texases ka turiste. Äri mõistab senjoor ajada: lisaks ebatavaliselt kiirele teenindusele on Texas ka üks väheseid baare Iquitoses, mis on otsast otsani täis eksootilist ning autentset džunglinänni. Vanad trummid, maskid ja tseremooniakostüümid; suured topised, kümnemeetrine anakondanahk, meetrine kaimani pealuu, mis pärineb kindlasti vähemalt seitsmemeetrise kaimani küljest, kahe meetri pikkused torukujulised herilasepesad. Need esemed on kõik ehtsad, mitte papier-mâché’st tehtud, nagu ma mõnel pool mujal olen näinud. Nende üleküllus jätab baarist siiski hästi põhjaameerikaliku mulje.
Juhtusin nägema pealt ühe vanema proua vaidlust peruulannast ettekandjaga. Proua oli tellinud mingi keerulise kombinatsiooni toitudest, mida menüüs otseselt kirjas ei olnud. Loomulikult toodi talle siis natuke teistmoodi roog, kui ta oli ette kujutanud – oli seal siis üks muna rohkem või vähem, kuid arve tasumisel tekkis tüli. Gerald on leidnud oma baari kõige tublimad ja parima inglise keele oskusega neiud, keda Iquitoses üldse sellele tööle saada, kuid prouale ilmselt tundus, et teda koheldakse halvasti.
„Sa ei saa mitte midagi aru. Palun mine kutsu Gerald siia. Ma ei taha sinuga rääkida,” sõimas proua.
„Aga