kirja, vaatab kortsus kulmu mind ja siis kaaslasi ja siis uuesti mu passi. Tema mõistmatu ilme tunnen ma uuel maal kohe ära. Et eestlase passikaasi korduvalt veeritakse, on mulle tuttav ja mõistetav, kuid miks piirivalvurid passe murravad ja väänavad, on minu jaoks pärast igat piiriületust üha arusaamatum. Võiks ju olla tegemist juhusega, kuid piiriületused kinnitavad, et see on reegel rahvusest, riigist, tujust ja ilmastikuoludest sõltumata.
Ma ei tea, mis mu pilku vägisi tema parema käe väikese sõrme poole tõmbab, kuid ma näen selle otsas ühte väga pikka küünt. See ulatub julgelt üle sõrmusesõrme esimese lüli keskosa. Otsast ilusti kumeraks viilitud pikk poolläbipaistev hallikas küüs toetamas minu passi. Minu sinist passi! Ma vaatan mundrimehele korraks otsa, reetmata oma iiveldustunnet. Siis libistan küsimustele pooltuimalt vastates silmadega uuesti üle tema väikese sõrme – ja ongi küüs. Täiesti tõsine juhtum!
Kui öösärkide paraad ja kahvliga kägistatud nuudlipotsikud olid selitavale laowai’le põnev kultuuriline vaatemäng, siis hirmpikk küüs rongikupees minu sinisel passil on esimene kultuurišokk Hiinas. Täitsa ilma naljata.
Passi lappamise ajal tekib minus kerge ärevus, sest passi tagalehel oleva pildiga lehe pidin ma pärast Kasahstani piirivalvuri väänamisi ja hoogsaid lappamisi hotellitoas ise tänavalt ostetud liimiga kinni kleepima. Kile oli poole leheni täitsa lahti tulnud ning pilt värskes õhus vastu vaatamas. Kuid Kesk-Aasia avarustes ei jää muud üle, kui pass ise kinni liimida. Ma ei tahtnud seda teha paksu ja vedela liimiga, sest kartsin, et viimasele lehele jäävad mullid või varjud. Kuna viimane leht on kõige tähtsam ja iga mundrimees seda pingsalt vaatab, siis kasutasin tavalist liimipulka. See ei liimi passi viimase lehekülje krobelist pinda väga kõvasti, kuid seda polnudki vaja. Pärast piiriületust tuli teha lihtsalt uus liimioperatsioon. Sedasama opereeritud passi Hiina piirivalvur nüüd kontrollibki. Aga tema liigutused ja pilk ei reeda kordagi min-geid kahtlusi.
„Miks sa Pekingisse lähed?”
„Hiina keelt õppima,” vastan. See vastus tundub usutav, kuid sellegipoolest nõuab piiriametnik vastuvõtva kooli tõendit minu immatrikuleerimise kohta.
„Jah, siin,” tõmban mapi vahelt kakskeelse lehe välja ning annan mundrimehele lugeda.
Ta nägu muutub lugedes elavamaks. See on vist ainuke hiinakeelne mõistetav vastus, mis ta minult terve selle dialoogi kestel saab. Ma võin ju hiina keelt püüdlikult purssida, kuid ma ei tea kunagi, kas nad minust üldse aru saavad.
Näiteks Taškendis tuli mulle restoranis einetades ligi üks hiinlane ning hakkas laual olevale Hiina reisiraamatule näpuga osutades korrutama, et ta on Hiinast. Lappas seda natuke aega ning, leides Hiina kaardi üles, osutas ta veelgi suurema õhinaga ühele väikesele täpile sellel kaardil – Suzhou.
„Ma elan siin. Suzhou. Jah,” korrutas ta mulle kolm korda.
„Jah, väga huvitav. Kuidas sa nii kaugele sattusid ja mis sa siin Usbekistanis teed?”
„Jah, Suzhous on minu kodu.”
„Aga kuidas sa siia tulid?”
„Ja-ja, Suzhou! Kodu.”
„Ma olen ka Hiinasse teel. Lähen Pekingisse.”
„Jah, näe, Peking on siin. Aga mina elan siin. Suzhou. Siin.”
Sae või neli jalga lauale, kuid aru ta minu hiina keelest ei saanud. Ainuke äratuntav sõna oli Peking. Ja kõik. See oli esimene kord, kui ma suhtlesin võhivõõra hiinlasega. Erinevus koolis õpitud ja reaalse hiina keele vahel on kolossaalne. Aga tegelikult kordades enam.
Reisijuhi kolmas sissekanne: valged ei oska hiina keelt ka siis, kui nad seda juba väga selgesti räägivad. Hiinlased on välismaalaste, eriti valgete ees niivõrd hirmul, et nende psühholoogiline kramp keelab neil valgete kõnest aru saamast. Kui su suust tulevad välja hiinakeelsed sõnad, siis mõtleb keskmine hiinlane, et sa räägid temaga inglise keeles, sest valge ei oska ju hiina keelt rääkida. See ei ole võimalik, et valge on õppinud ära meie keele. Nad räägivad ju ainult inglise keeles. Isegi mitte saksa, prantsuse või hispaania, vaid ainult inglise. Kuna aga hiinlane kardab paaniliselt inglise keeles rääkida, siis tõmbub tema aju valgega kõnet alustades krampi ja korraga ei mõista nad ühtegi sõna.
Mis tal seal ikka näha on? Põhjust suruda läbipaistva, hallika, filigraanselt viilitud küünega üks punane tempel minu eluraamatu lihasse? Ning seejärel öelda mulle viimased õnnistavad järelsõnad, et siis lahkuda mu kupeest koridori, kust kostab vaid nähtamatu müdin. Just sellepärast ma tema reaktsioone nii pingsalt jälgingi. Just sellepärast, et alustada ühe täiesti uue tee käimist. Selleks on vaja templit, ilmutust mu passikaante vahele. Ja see sünnib! Klõps.
Ma olen nüüd laowai. Ametlikult.
MÄRGID SEINAL
Esimene mulje Hiinast – igaveseks seina müüritud kommunistlikud loosungid
Ma soovin, et mu kupees oleks veel keegi. Mõni inimene, kes rikuks oma häälega mu kahepäevase üksinduse. Üks järjekordne viirastus, kelle näojooned ja käeliigutused purustaksid kogu selle talumatult sileda pinna, mis rongiaknast vastu vahib. Üks viirastus, kelle hiinapärased söömiskombed sunniksid mind vaikima ja teda jälgima. Kelle näojoontelt roniks mu pilk üles silmadesse ja sealt edasi läbi kultuurikihi tema hingemaailma. Ma kuulaksin ja noogutaksin tema jutule kaasa, kuigi ma ei saaks vististi midagi aru, sest mu oskused on veel tahumatud, kuid ma naudiksin tema käitumise eripärasid sellegipoolest.
Ma oleksin tänulik, kui ta liiguks vaid uksest sisse ja välja, küsiks kella ning paluks luba kustutada lugemistuli. Ja ta ei teaks mitte midagi sellest, kuidas ma öösel enne unne suikumist teda salaja jälgiksin. Sest ta on minu jaoks elav Hiina kehastus, jäädes siiski viirastuseks.
Pärast peaaegu kaks kuud kestnud Kesk-Aasia reisi olen ma erineva kvaliteediga sündmuste ja keskasiaatidest viirastustega kohtumiste järel hakanud üksiolemisega harjuma. Aga see häirib. Ma olen ära harjunud melanhoolsete mõtetega, mis rõhutavad mu üksindust. Inimesed, kellega ma Kesk-Aasias kohtusin, olid ehtsad viirastused – nagu see Suzhou hiinlane Taškendiski. Nad tulid ja läksid.
Mis tunne mind Hiinasse sisenedes esimesena valdab? Läbi rongiakna enda peegeldust trotsides otsin Hiinast esimese pildi kokkupanemiseks kõiksugu märke – kõrgemaid hooneid, aknast kumavat valgust, tänaval liikuvaid inimesi.
See vähene valguskuma, mis ööpimeduses maale langeb, peegeldub vastu arvututelt raudteerööbastelt. Nende taga seisavad telliskivist ehitatud neljakorruselised jaamaehitised, ööpimedusse kaduvad.
Mu soov näha Hiinat sunnib mind vaatama aknast välja, nägemaks seda võimast riiki. Riiki, mille ajalugu on Hiina ajalooõpikutes rõhutatult üle 5000 aasta vana ning mille uus tõus on 1949. aasta kommunistide võimuletulekuga omale uue väe saanud. Riiki, mille reaalsus on müstilisem kui teispoolsus. Pole inimest, kes mõistaks Hiina riigi toimimist, ja pole välismaalast, kes ei tunnistaks, et ta ei mõista Hiinat. See on riik, mis asub mu öise rongiakna taga, raudteerööbaste vahel kuuvalguse käes.
Esialgu tundub rongiaknast avanev pilt olevat identne kõigi öiste rongisõitude aknaelamustega ükskõik mis riigis Oderi jõest idas. Pimedad, vormitud, elutud, hääletud. Nagu painaja keset sügisöist välikempsu külastust, mille siht on aga vabastav kogemus. Kogemus, mis sunnib sügisööl pimedust ja erutust trotsides taas kord turvalisest keskkonnast välja astuma ning seda meelemürki uuesti proovima. Sellest tekib sõltuvus ning iga natukese aja tagant manustamisvajadus. Minu meelemürk…? See võib olla Hiina. Kuid see võib olla ka rongisõit, mida ma olen terve elu nautinud.
Rong sõidab vaikselt edasi. Ma olen juba ületanud kunagi kahte impeeriumit eraldava piiri Dostõki-Alashankou piiripunktis. Tänapäeval tähistab seda vaid üks võrkaed, kuid Nõukogude Liidu ajal asus mõlemal pool hulgaliselt tipptehnoloogilist sõjavarustust, mis pidi kummagi kurje plaane juba eos heidutama.
Näiteks Kasahstani poolel enne Dostõki küla on näha kilomeetrite kaupa maapinnast välja turritavaid kaitsekraavide valle ja laskepesasid, mille harmooniat julgeb maastikul segada vaid kaitsetornide rivi. Hiina poolel