peaks sihtpunkti ehk Ürümchisse jõudma kümne ajal hommikul. Ma ei tea täpselt, mis kell, sest sõit on niigi juba nii kaua kestnud, et olen kaotanud korraliku ajataju. 38 tundi rongis, kaks sellest ööd, on mu seni pikim rongisõit. Tõsi, kaugel sellest tasemest, mille võib saavutada Trans-Siberi raudteel, kuid minu sõit murrab läbi rindest, mis eraldab kahte dimensiooni, kahte täiesti erinevat maailma. Hiina, see on ümbersünd.
Võib-olla ma ei märkakski enne Ürümchisse saabumist mitte midagi, kui rong ei läbiks ühte linna, mille tekkelugu heidab valgust kogu Xinjiangi arengule. Shihezi.
150 kilomeetrit loodes enne Ürümchi linna lamab Ürümchi–Alashankou raudse dao peal lääbakil üks napilt 60aastane äsja tärganud linn, mille luud, liha ja armastus on otseselt seotud kommunistliku partei, keskvalitsuse ja rahva vabastusarmeega. Viiekümnendatel, kui rahva vabastusarmee oli Xinjiangi provintsis keskvalitsusele allumatud kohalikud sõjapealikud maha surunud ning provintsi taas Pekingi hõlma alla toonud, tuli pärast Hiina rahvavabariigi rajamist leida sõjaväelastele efektiivne rakendus. Nii lasti sõjaväel ehitada oma linnakuid, mille elanikud toodi kokku üle terve Hiina ning kes olid üldjuhul seotud rahva vabastusarmeega. Või vangid, kes pidid kasinas looduses hakkama edendama provintsi põllumajandust.
Selline äärealade ülesehitamise moodus on Hiina ajaloos toiminud ideoloogiatest, parteidest, keisritest ja kuningatest sõltumata. Nii asustati Lõuna-Hiina provintsid Mingi dünastia ajal (1368–1644), Sise-Mongoolia juba Qingi dünastia (1644–1911) lõpust alates ning mandžude ala Kirde-Hiinas Hiina vaba-riigi ajal. Otsustava katse tegemiseks oli järg Xinjiangi käes. See aga ei tähenda, et seda poleks siin üritatud ennegi teha.
Viiekümnendate keskel loodi üle-xinjiangilise haardega Xinjiangi tootmis- ja ehituskorporatsioon, mille ülesanne oli täielikult ohjata keskvalitsuse alla kuuluva rahutu Xinjiangi stabiilsust ja majandust ning pakkuda Hiina teistest provintsidest tulnud uusasukatele kindel töökoht. Kokku kuulub korporatsiooni üle 200 väiksema linnaku ning üle 1400 ettevõtte, tehase, kaevanduse ja nii edasi, mis toodavad kokku 10 % Xinjiangi SKPst. See on näiteks 30 % Eesti majanduse SKPst. Kõige selle keskuseks sai steppi ehitatud Shihezi linn, mille tänavate ja kvartalite piirjooned on tõmmatud sõjaväelise täpsusega.
Linn asutati 1950. aastal, kui siin oli vaid väike armetu küla. Tänapäevaks on see kasvanud üle 700 000 elanikuga Xinjiangi metropoliks, olles provintsi suuruselt teine linn pärast Ürümchit. Korporatsioon on nii mastaapne, et selle rahvaarvuks – täpselt nii öeldaksegi – hinnatakse 2,5 miljonit inimest. Xinjiangi rahvaarv on 21 miljonit. Selle asualad ulatuvad Põhja-Xinjiangist Lõuna-Xinjiangini, krahmates sooje pirukaid mäendusest hariduseni ja tootmisest turismini.
See linn on nagu riik riigis, kus kehtib oma õigussüsteem koos oma kohtute, haiglate, koolide (isegi ülikoolide), vanglate ja teaduskeskusega. Kõik on Hiina keskvalitsuse otsealluvuses; käsk korporatsioon rajada tuli omal ajal otse Mao Zedongilt. Tegemist ei ole tavalise nii-öelda suurfirmaga, vaid kõigis neis linnakutes kehtib poolsõjaväeline kord koos range distsipliini ja karmi käsuliiniga.
Lisaks rutiinsetele töökoosolekutele toimuvad korporatsioonis ka poliitilised koosolekud, kuhu tulevad kohale tähtsad tegelased otse Pekingist ning mille sisuks on üleskutsed keskvalitsuse programmi täpseks täitmiseks. Asutamisajast alates on eeskujuliku ja revolutsioonilise innuga järgitud Mao Zedongi, Deng Xiaopingi, Jiang Zemini ja Hu Jintao poliitilisi programme, milles kuulutatakse harmoonilise ühiskonna rajamist harmooniliste suhetega rahvuste seas. Võtmesõnaks on majandus.
Praeguseks on korporatsiooni peakorter viidud üle Xinjian-gi keskusesse Ürümchisse, kuid rahvaarvu suurim kontsentratsioon asub endiselt Shihezi linna piirkonnas. See on linn, mis oma kappava majandusarenguga on üle Hiina toonud siia kokku 700 000 elanikku, kellest aga vähemusrahvused ehk kohalikud on kõigest viis protsenti.
Xinjiangi tootmis- ja ehituskorporatsioon on igas mõttes täiesti haruldane nähtus, sest olgugi Hiina täis kommu-nistlikule parteile alluvaid riigifirmasid, ei leidu teist nii mastaapse haardega provintsisisest korporatsiooni nagu Xinjiangis. See on haruldane kooslus, mida romantikust hipi võiks pidada taevaliku paradiisi kommuuniks, kuid mille reaalsus on karm kord. Kui sa oled haige, viiakse sind korporatsiooni haiglasse. Kui tahad lapsele haridust anda, saadetakse ta korporatsiooni kooli. Kui sul on kellegagi juriidilisi vaidlusi, suunatakse sind lahkelt korporatsiooni kohtusse. Aga tuleb meeles pidada, et selles süsteemis eksida ei tohi.
Selle pika jutu peale on päevavalgus juba kohal ning voodigi olen ära teinud. Päikeseratas on igatahes mu pattude nimekirja järjekordselt päripäeva keerlema pannud ning mu päevased tegemised on sellega alanud. Hambaid ma ei pese, sest kupeest väljumine on mu turvalise keskkonna lõhkumine ning ma pole veel valmis hiinlaste kooris kaasa laulma.
Ma olen rongimässaja, istun ja naudin, et ma ei tee midagi – erinevalt hiinlastest, kes kõik kell seitse üles ärkavad, häälitsusi häbenemata oma näo, kaela, käed ja hambad puhtaks pesevad ning kiirnuudlite topside kallale asuvad, et selles peituvat lurisevat hommikuhõrku nautida. Nad istuvad koridoris seina külge kinnitatud toolikestel ja nende pilk on pööratud väljast vastu vaatavale talvisele stepile, mis 15 külmakraadiga on aga vaid tuim tühjus. Seal on näha liivavallidesse ja rohututtidesse eksinud lumi, mis on siin islamimaal oma iga-aastasel talvisel hadžil.
Või Tian Shani mäed, mis tõlkes tähendavad Taevamägesid ja mis on tavalisele hiinlasele peaaegu et maailma lõpp, kus voolab vaid barbarite veri, ning mille vaatamine on sama rangelt keelatud kui keisri nägemine. Rongis ekslevad kuumade kiirnuudlite luristamisest tekkivad hääled, mis on kui igapäevane intiimne palvemati mahapanek siin moslemitest uiguuride maal, kus kogukond triumfeerib indiviidi üle. Kus inimesest saab korraga mitte keegi.
Mulle meeldib seda kõike jälgida. Mulle meeldib olla teiste seas ning jälgida, kuidas kommete massiivsus mind võõraks muudab. Ma olen siis nii erinev. Ma võin siis kõik purustada, rakendada oma rongimässaja protestivaimu. Selleks piisab vaid, kui kupeest välja minna, kõndida koridori lõppu, äkitselt kaduda õhevile puhkenud hiinlaste vaateväljast ning siis sama ootamatult nende maailma uuesti tagasi tulla. Sulgeda oma kupeeuks ning haihtuda. See oleks tõeline kaos.
Ürümchi ei ole enam väga kaugel, sest tihe hoonestus hakkab üha intensiivsemalt stepivälju katma ning kesklinna majakad, need funktsionalistlikud kõrghooned, ilmuvad üha selgemini lumest, sudust ja stepist telklinnaku vaiadena mu horisondile. Mu tund on lähedal. Ma olen murdnud sisse oaasi territooriumile ning sõidan nüüd mööda Ürümchi läänekülge muudkui rongijaama poole.
Mu kupeeaknast paistavad tellistest ja savist ehitatud pruunid ühekordsed kobarasse pressitud majad, mille välisilme ei erine kuigivõrd Afganistani külade omast. Teisel pool rongi seisab mu silme ees moodne Hiina müür oma bastionide, kaitsetornide ja laskeavadega – see on Ürümchi kesklinn nimega Tian Shan, mille lugematute kõrghoonete džunglisse on koondunud kogu Xinjiangi võim, raha ja aju.
Ma liigun nagu pilvedes. Sudu, seesama sudu, mis on mind Hivast Ürümchini järjepanu saatnud, on katnud kogu linna, ning viimane pilt, mis mulle enne selle rägastikuga põkku-mist rongiaknast avaneb, on nagu Songi dünastia maastiku-maal, millel Kesk-Hiina mägede teravad tipud lõikavad pilvedelt suuri tükke küljest. Need langevad maha nagu närtsinud õied ja matavad inimesed enda alla. Kas on oodata lund?
Ürümchi on linn, kus ma Hiinas esimest korda jala maha panen. Algsete plaanide kohaselt pidi see jääma ka viimaseks kohaks, sest olin ülikoolis raiunud rauda ja jonninud hommikuni, et ma pean leidma võimaluse minna Xinjiangi ülikooli uiguuri keelt õppima. Kuid pärast nõupidamist hiina keele õpetajaga olin ma reaalsetele oskustele alla vandudes sunnitud minema kõigepealt hiina keelt õppima.
Ai, ma mäletan seda tunnet, seda erutavat tunnet, kui ma melanhoolses meeleolus talveöödel internetist uiguuri keele õppimisvõimaluste kohta materjali otsisin. Jumala käsi, see, millesse mind pandi viieaastaselt külma vee ja sinise tindiga mäkerdamise järel küsimusi esitamata uskuma, tuli välja Xinjiangi ülikoolist. Nägu vahtimas undavat kuvarit ning näpud klõbistamas toiduraasukesi täis klaviatuuril, istusin ma otsekui raudpoltidega kinnitatult oma kääksuval toolil ning unistasin, kuidas ma astun türgilikus kultuuriruumis iga päev välja ülikooli uksest,