kaasa – kui nad eraldatuse tõttu üldse teadsidki, mis üle õue hoonetes permanentselt toimumas on –, kuid välismaalaste uut tüüpi survestusvahend on Hiina õppejõududele väga palju õpetanud. See tõi kaasa selle, et üliõpilaskord on välismaalastele palju leebem kui hiinlastele. Tänapäeval kopeerivad ka hiinlased meeleavaldusmudelit ning nende vastuhakud õppejõududele ei ole enam olematud, nagu see oli näiteks 1970ndatel või varem.
Hiinlaste suhtlus välismaalastega oli 1970ndatel kardinaalselt teine kui tänapäeval. Kui korraldati hiinlaste ja välismaalaste kokkusaamisi, siis valis ülikool välja need hiinlased, kes olid ideoloogiliselt kõige usaldusväärsemad. Kõige pinevamateks hetkedeks olid olukorrad, kus hiinlane sattus üksi välismaalaste sekka, sest suletud ühiskonna tõttu ei osanud hiinlased välismaalastega suheldes käituda loomulikult ning väljendasid end väga reserveeritult ja ainult „õigete” vastustega. Loomulikult ei olnud kord alati nii karm, kuid normide kohaselt käis just sedasi 1970ndate keelteülikooli elu.
Tänapäeval on asi teistmoodi. Hiinlased ja välismaalased käivad aktiivselt üksteisega läbi ning pole täheldada kramplikkust reetvaid „õigete” vastuste meeleseisundeid. Hiinlased on avatumad ning palju aktiivsemad välismaalastega kontakti otsides. Kindlasti on Hiina ühiskond tänini üsna kinnine, kuid seda mitte ideoloogilistel, vaid kultuurilistel põhjustel. Liigne aktiivsus ja oma emotsioonide väljendamine on võõraste juuresolekul ebaviisakas.
1970ndatel olid eraldatud ka sööklad. Hiinlastel ei olnud lubatud siseneda välismaalaste sööklasse ning soovitatavalt ka vastupidi – välismaalastel polnud ülikooli territooriumil üldjuhul lubatud hiinlastega koos lõunatada. Välismaalased ei järginud seda reeglit väga rangelt ning läksid hiinlastega kontakti otsides nimme hiinlaste sööklasse.
Hiinlaste söök oli palju kehvem kui välismaalaste oma, kuid see-eest ka odavam. Välismaalased said toitu oma maitse järgi valida, kuid hiinlastele oli ette nähtud kindel menüü. Tänapäeval on reeglid palju paindlikumad, kuid hiinlased eelistavad endiselt oma sööklaid (hinna pärast) ning välismaalased omi (kvaliteedi ja valikuvõimaluse pärast).
Mina osalen siin ühe semestri pikkusel hiina keele kesktaseme kursusel. Tunnid on viis päeva nädalas hommikul kella kaheksast kuni kaheteistkümneni, kokku 20 akadeemilist tundi nädalas. Minu klassis on 24 õpilast ning lisaks mulle on vaid kaks valget: üks ameeriklane ja üks eurooplane. Kõik peale minu on Hiinas juba pool aastat hiina keelt õppinud. Mul jääb vaid üle neile tasemes järele jõuda.
RATAS
Väike ost minu jaoks, kuid suur samm Pekingi avastamise poole – hoidke alt, siit ma tulen!
Kui hiinlastele sümboliseerib ratas vaesuse kammitsaisse lõksu jäämist, ebameeldiva taagana risti kaasaskandmist, siis minule võrdub ratas vabadusega. See on vabadus, mis kannab mind igapäevaselt sildu ületades üle autode ja inimeste kooli, viib mu emotsioonid kiirkullerina ühelt tänavanurgalt teisele ning täidab päevade ja nädalate tühermaad võõramaalase saagaga. See on lugu, kus märgistatud tänavanimi muutub uusasunduse aiaäärseks kodutänavaks, mis on tundmatutelt maadelt saabujale kui rännaku lõpus asuv turvaline emaüsk.
Rattaost on mu elustiili Pekingis väga palju muutnud. Ma olen vabanenud bussisõltuvusest ning saan nüüd päevakava täita tahtefaktoreid paremini arvesse võttes. Ma võin nüüd koloniseerida ükskõik millist asustamata kohta Pekingi kaardil ükskõik mis ajal. Mul tuleb vaid Pekingi kaart avada, liikuda näpuga kvartalite kaupa mööda keisrite jälgesid ning otsida omale järjekordne jahipidamise sihtmärk. Olgu selleks Keelatud Linna ümbritsevad Keisrite Linna hutong’id, kodu lähedal asuvad olümpiarajatiste mammutehitised või unistusi endasse imevad ostukeskused. Need on maailmad, kus lõunauinakust toibuvad muhedad taadikesed trotsivad hutong’ide tänavatel valjuhäälselt Hiina malet mängides kõrvaltänava lõhkumisega ametis oleva ekskavaatori müra; waidiren’id ehk sisemigrandid tunglevad sõbrannat saates kümnete kaupa ostukeskuste korruseid ühendavatel eskalaatoriliinidel; kasimata ja sipelgapesades elavad rändtöölised ehitavad Hiina uut imidžit üles sama elavalt, nagu valitsus pani paika olümpiakomiteed ahastama panevaid mammutrajatiste ehitusplaane. Need on kadunud maailmad, millest mujal maailmas kõneldakse, ise uskumata lõputuid linnalegende, ning kuhu minule on määratud rattaga lõplikult ära eksida.
Kuid seda vastupandamatum kõik on, sest see kõik tekitab minus kontrollimatu vallutusiha, soovi asendada kõik need tundmatutes märkides üles tähendatud lood omaenda jutustusega. Käia ja avastada ise. Nagu ma olen kogu aeg tahtnud teha. Luua mingi lugu, päris ise. Rattasõit sobib selleks kõige paremini.
Peking on hoopis teine maailm. Siin on viimase kolme kümnendi tektooniliste muutuste järel tõusnud aasade südamest välja pimestavalt vibreeriv linnapilt, mida hoiab üleval jäik konfutsianistlik hierarhia, kuid mida tuleb läbida taoistliku kergusega. See on kõrghoonete maailm, mis ründab põhjast tulles kesklinna hutong’e sama armutult nagu kunagi põhjast tulnud metsikud mongolite hordid. Kasvajana tuuakse maapiirkondadest kaasa laviinina kaela sadav mõõtmatu inim-vool, ujutades sedasi üle kõik su mõtted ja kogu su oma maailm. Ja lõpuks maetakse see elavalt surnute alla.
Ilmade soojenedes olen ma väga aktiivselt hakanud otsima võimalusi avastada Pekingi saladusi, sest siin oldud ajast hoolimata ei ole ma just kõige edukamalt suutnud läbi murda Wudaokou-kesksest maailmapildist. Kogu mu elu on siin keerelnud vaid üliõpilastest tulvil „viie tee suudmes”, mida Wudaokou tõlkes tähendab ning mille tähendus polegi ju tegelikult vale – rahvaste sulatuskatel, viiest maailmajaost kokkujooksnute must auk.
Sellest väljuda on peaaegu võimatu, sest iga katse on kõigile kohe nähtav. Näiteks helistas Mirjam mulle täna lõuna ajal pärast tunde ja tundis huvi, kas ma rõbekasse ehk Jaapani restorani (Riben on hiina keeles Jaapan) ei taha minna. „Täna vast mitte. Ma lähen rattaga Wangfujingi,” vastasin. Ma tegelikult juba olengi teel, suunaga Wudaokoust ida poole, võideldes tolmuterroriga neljandal, autosid tulvil kaheksarealisel põhjaringteel.
Pekingi tänavatel liikudes on märgatavalt erinev sõita väikestel kõrvaltänavatel või liikuda mööda kiirteeäärseid tugitänavaid (fulu). Seda viimast ma praegu teengi. Siin on bronhidesse tungiv saasteaste tuntavalt suurem ning nahale kuhjuv tolmukiht sobib ideaalselt tsemendikotti valada. Ninasõõrmed täituvad tolmuga ning ninakollid muutuvad päris kollideks. Seda eriti siis, kui läbida pikem trajektoor, nagu mina täna: 30 kilomeetrit marsruudil Wudaokou–Wangfujing–Nanshatan.
See on tundmatu ala, kus ma pole varem kordagi käinud, kaugel Wudaokoust. Terra incognita, mille ees kahvatub isegi inimsööjatest pungil Asmati soo Uus-Guinea saare edelaosas. Mirjam ei taha sellest midagi teada. Ja Wudaokou jääb üha kaugemale, punase tule taga seisvate ristmike taha. Kuskile sinna, kus Mirjam istub üksinda rõbekas ning tellib neljakeelsest menüüst teriyaki-kana ja miso-supi.
Mirjam ei leiaks mind siit ka kõige parema tahtmise korral kunagi üles. See tee, mida ma Wangfujingile minekuks kasutan, on tume ja tundmatu maa, mis jääb Wudaokou päikesesüsteemist kaugele välja. Mul tuleks Mirjamile vaid öelda „Huixini idasild” ning ma oleksin kohe tundmatus kohas, kadunud maailmade varemete taga, kuhu Mirjam ei julgeks kunagi tulla. Aga ta muretseks siiski. Ta loodaks, et siin varemete taga heliseb mu telefon ning ma vastaksin sellele, sest ma olen ta korterikaaslane, tema teine eestlane, kellega ta sõidab hommikuti rattaga koos kooli. Teinekord ka tagasi.
Ma väntan seda innukamalt pedaale, mida vähem Mirjam siia julgeb tulla. See on nii magus. Peituda Mirjami eest Ta-tarstani – nii kutsus kuulus Rootsi maadeuurija Sven Hedin Pekingi linnamüürist väljapoole jäävat ala – tühermaale kerkinud kõrghoonete vahele nagu kartulipõllul vagude vahel peitust mängides. Öelda Mirjamile telefoni kaudu võidukalt tundmatuid kohanimesid, kaduda seejärel hiinlaste keskele ning vändata veelgi kiiremini. Ikka selleks, et lõhkuda maakaartide tühi pilk, mida ma üldse ei salli.
Vagudes ma just praegu sõidangi, kõrghoonete vahele küntud asfalteeritud vagudes. Uute lugude ootel keeran reisiraamatus Pekingi kaardi juures lehekülge ning lahkun järgmise ristmiku järel seni teadaolevast maailmast. Reisiraamatu juba päevinäinud ja kulunud leheküljed vahetuvad uute,