ajastul!
SISSEJUHATUS
Pakin kohvreid ja tõrjun eemale tüütut küsimust, miks ma seda teen. Mul ei ole seal korterit. Mu haridus ei sobi mitte üks raas – milline Vene linn vajab Eesti „ideoloogiamasinast” tulnud ajaloolast ja politoloogi, vahetussemester Peterburis on seda suhtumist vaevalt teiseks teinud? Oleks mul kasvõi rikas töökogemus, et heale tööle maanduda. Aga ei, aastake õpetajatööd pärast ülikooli, ja laias laastus kõik… Minu kolimine on arusaamatus.
Minu kolimine Peterburi on arusaamatus ka ümbritsevatele. Eestlased küsivad nõutult: „Miks sa sinna tahad minna?” Venelased küsivad imestunult: „Miks sa siia tahad tulla?” Minul ei ole vastust, mis küsijaid rahuldaks. Mul ei ole rahuldavat vastust enda jaokski. Sellegipoolest pakin kohvreid ja tõrjun veel pealetükkivamat küsimust, kas ma olen rumal, et jätan kõik ja kolin sinna, sest… nii ütleb süda. Sest Peterburi on nüüd Borja.
Olen endas pettunud, aga kolin ikkagi.
Kõigest hoolimata usun, et saan hakkama. Olen käinud Peterburis nii kaua, kui end mäletan, ja varemgi veel. Pea sünnist saati seob mind selle linnaga sugulusside, mis kaks nädalat tagasi, kui Borjaga abielutunnistusele allkirjad andsime, tugevnes veelgi.
Lõpuks, ma ju tean, mis linn see on.
Peterburi. See on võimas tolmune Nevski prospekt, hiiglasliku Raamatumajaga, mis kannab miskipärast sissekäigus Singeri perenime, ja Kaasani katedraali tuhmkollaste sammastega, mille vahele on nii kerge ja tore ära eksida. Mulle, tol ajal koolieelikule, tundub see poolkaar üüratu maailmana, kus saab lõpmatult seigelda ning õigel ajal samba tagant välja hüpates ema ehmatada. See on alati rahvarohke ja räpane Rahu väljak, mille ühes nurgas asub uskumatu McDonald’s. On veel teinegi raamatupood, kah suur; selle külastamine rõõmustab teisiti – väsinud raamatute lappamisest, läheme alati kõrvalolevasse põšetški1 – maailma ehk pontšikukohvikusse, kus ema käis juba oma nooruses ning ostis traditsioonilised kümme pontšikut ja kaks viljakohvi. Viljakohv on halb, aga pontšikud – äsja küpsetatud, pehmed ja tuhksuhkruga üle riputatud – on kõige maitsvam asi, mida tean, ükski hamburger ei pääse ligilähedalegi. Kohviku ukse kõrval seisab pirakas tädi ning hõiskab kiledal häälel: „Kallid linlased ja meie linna külalised! Tulge ja maitske kuumi pontšikuid!”, hääl viimase sõna peal soprano’sse kerkimas.
Peterburi on Apraksini hoov, meie Kadaka turust nii miljon korda suurem. Ja Peterburi on metroo, kus näeb palju halle inimesi ja kuhu peab laskuma eskalaatoril. Kaua, nii kaua, et jõuab seitse korda ära väsida ja ema ei luba kunagi mööda neid laisalt roomavaid astmeid alla joosta, aga näe, täiskasvanud vuhisevad meist mööda. Tolmust hall linn on väga suur, sest metroos jõuan mitu korda ärgata ja jälle magama jääda, saades ikka vastuseks küsimusele „Kaua veel?” kohutava sõna „Kannata”. Ja tädi korter! Aknad väljastpoolt nii madalad, et algavad lausa minu põlvede kõrguselt; ainuke tuba, kõrgete lagedega, tundub ballisaalina. Tualett paikneb esikust kolm astet kõrgemal ja öösiti elab seal kassisuurune rott, kelle vanaema ühel külaskäigul kirvega ära tapab.
Peterburi. Seesama võimas tolmune Nevski prospekt – Raamatumaja ja Kaasani katedraali tuhmkollaste sammaste kaar, mille kõrval sissekäiguesistel treppidel on nii tore suvel istuda, veini rüübata (mida 17aastasele neiule silmagi pilgutamata müüakse) ja lehitseda snobistlikult „Lolitat”, silmitseda Barclay de Tolly monumenti ja tunda sisimas uhkust, et siin jalga puhkavatest tean tõenäoliselt ainukesena tema päritolu.
Peterburi on ikka seesama Raamatumaja, kus kümme mulle huvi pakkuvat raamatut maksavad sama palju kui kodus Eestis üksainuke. Peterburi on jalakäijate tänav Väike-Sadovaja, kus õlu on odav ja rahvas huvitav – kes teab, kellega järgmine kord tutvust teen…
Peterburi. See on ülikool, peamaja ühel saarel ja osakonnad mööda linna laiali, kõik puha ajaloolistes hoonetes, minu rahvusvaheliste suhete osakond lausa Smolnõi katedraali kõrvaltiivas.
Peterburi on kitsaste koridoridega remontimata ühiselamu, kus kulunud parketiga toas ootavad Maiki ja tema krabisalat. Toas on vaid kaks väljaveninud vedrudega voodit, üks internetita arvuti ja tädi vana tumesinine kardin akna ette riputatud. Seal avastame koos Maikiga kõik linna hädad ja vaevad. Pean üsna hästi vastu, ikka kõige üle nalja heites.
Lõpuks, Peterburi on see tähtis koht, kus tutvun üliõpilasvahetuse viimasel kuul Borjaga ning armun nii kõrvuni, nii lõpmatult, et järgmised kaks aastat elan Eestis vaid varjuna.
Ma ei usu, et Peterburi pakub rasket elu. Ta on tuttav, ta on oma.
Möödub aasta. Ootan marsruuttaksot, mis ei tule ega tule, juba nelikümmend minutit, mis tähendab, et ei saa jälle migratsiooniametis löögile, sest vastuvõtuajaks on eraldatud vaid tund nädalas. Ja näkku kipuvad vihapisarad ja juba ma taon lumevalli saapaninaga ja pobisen omaette: „Ma ei taha siin elada, ma ei taha siin elada, miks ma pean siin elama?” Sest Peterburi – see on renoveerimata hruštšovka linna suurima memoriaalkalmistu ääres. See on 44ruudune korter, mida peab ämma ja äiaga jagama. Ei ühtegi päikeselist päeva, vaid tuul ja vihm; ja Kesk-Aasia aktsendi ja nahavärviga poemüüjad, kes ei suvatse oma küünealuseid puhtaks teha ja müüvad mulle mädanenud suvikõrvitsaid. Peterburi on hall sissetulek ja vihased näod ühistranspordis. See on igavene metroo, igavene hallus ja tülpinud inimesed. See on väljapääsmatus ja saamatus hommikust õhtuni. See on resignatsioon.
Möödub kaks aastat. Peksan vihahoos korteri välisust ja karjun ennastunustavalt: „Ma vihkan seda linna! Vihkan, vihkan, vihkan!” Ja karjun kaasale: „Vihkan sind!” Karjun maailmale: „Vihkan sind!”
Sest Peterburi – see on ikka sama hruštšovka ja needsamad poemüüjad ja seesama väljapääsmatu toimetulekupiir. See on hüsteeriline kisa ja nutt iga nädal, irratsionaalne hirm, kas järgmisel nädalal söögiraha enam ongi. See on äi, kes on nii tore, nii tore ja nii minust sisse võetud, et ei lase vetsuski rahulikult istuda, ikka seletab midagi ukse taga… See on metroo, ja marsruuttaksod, kus kael jääb liugukse vahele, sest oled kõikidele nähtamatu mutter. Mittevajalik.
Kunagine kolimine jääb kaugesse minevikku. Elan Peterburis juba üle kuue aasta. Ja tean, et ei koli siit niipea kuhugi. Sest…
Peterburi. See on üks kord elus saabuv võimalus. Võimalus tirida näolt roosad prillid ja näha end peeglist ilustamata valguses. Võimalus muuta iga hobi sissetulekuallikaks. Võimalus kaduda kolme sajandisse – jah, see linn on tegelikult väga nooruke –, täis imepärast ajalugu ja arhitektuuri, mis on alles pinnapealselt avastatud. See on võimalus õppida suuremeelsust, mõistmist ja alandlikkust ning igast raskusest ülesaamist. Võimalus tutvuda suurepäraste inimestega, kes jäävad sinuga alatiseks. Võimalus kasvada.
Otsin siiani vastust küsimusele: „Miks ma siia kolisin?” Ja vastus „Sest abikaasa elab siin” tundub ajendi, mitte põhjusena.
See on armastuse ja vihkamise lugu, mis algas küll mehest, aga ta pole peategelane. Peategelasena esineb aristokraat, dändi, kaval võrgutaja, veetlev ja karm, külm nooruk – Peterburi. Ning nagu armastusromaanides, on vaja lõppu jõudmiseks tohutu hulk katsumusi üle elada – paljude, kaasa arvatud autori tuleviku-mina arvates ehk näpust väljaimetud draamana tunduvaid, aga toimumisajal väga südantlõhestavaid. On vaja alustada vihast ja liikuda läbi petmise, pettumise, reetmise armastuseni. Armastuseni, mis lõõmab ootamatult, täidab südame ning jääb elu lõpuni. Happy end? Žanr seda nõuab. Kas elu ka annab? Elame – näeme.
KUHU MINEK, VÕÕRAMAALANE?
Lubage tutvustada – Peterburi. Nagu igal linnal, on ka temal oma iseloom, mis kujundab teistega suhtlemise tavad ja reeglid.
Peterburi on kujundanud paljuski Eestiga äravahetamiseni sarnane karm ja ebameeldiv kliima. Külma ilma tõttu säästab Peterburi energiat: suhtleb vaid vajaduse korral, valikuliselt; külalistega kasutab ta lummamise strateegiat, mida võimaldab teine omapära: talle juba enne sündimist omistatud eriseisund – Peeter I soov oli luua uus euroopalik Venemaa pealinn – ja sellest tingitud väline sära.
Linn üritab hakkama saada võimalikult väheste pingutustega;