„uks-uks-uks… kinni-kinni-kinni”. Kui keegi näitab üles õhinat uksest sisse murda, räuskab mees sissepääsu tagant midagi. Rida-realt kostab tahapoole: „Miilits-miilits-miilits” ning hirmust valgub mass juba mitu meetrit tagasi. Uskumatu vaatepilt – kui ei peaks ise sellest mingil ajal läbi murdma.
Ma ei proovi. Imetlen vaadet, hullumisest lollakas irve näol, ning lähen koju. Tulin veenduma, kas tõesti võib siingi minna löögile pääsemiseks kuid.
Võib.
Uus hobi annab võimaluse pajatada õuduslugusid igaühele, kes küsib ja kes ei küsi ka. Vastu kuulen samalaadseid, kui ehk mitte kohutavamaid jutte. Minuga ühtemoodi tunnevad end paljud venelased. Neilegi jätkub bürokraatia hammasrattaid küllaga. Näiteks: teistest Venemaa osadest sissesõitjatele kehtib reegel, et sissekirjutuseta võib linnas viibida sõidupileti säilimisel vaid kolm kuud, kuid üürileandjad sissekirjutust teha ei taha. Igal inimesel peab peale kodaniku passi ja välismaapassi olema veel hunnik muid pabereid: INN (isiklik maksukohustuslase number) ja kohustuslik kindlustuspoliis ja kindlustuspoliis tööandjalt ja pensionikindlustus ja siis igasugused salapärased vormid nagu 2-NDFL või 3-NDFL, F-9 või F-5. Iga paber vormistatakse omaette asutuses, mille nime märgib mõistatuslik tähtlühend: UFMS (OUFMS, FMS), FNS, PFR, FSS, FOMS, SZN, US, GKU, GTsŽS, ESZN… Asutused on linna peale laiali puistatud ja alati ülerahvastatud. Kultuurilinn Peterburi häbeneb seda bürokraatiat nähtavalt ning paigutab kõik asutused võimalikult mahajäetud paikadesse, remontimata majadesse. Riigiasutused ei uhkelda nii nagu Moskvas, heal juhul leiab kangialusesse peitunud ukse kõrvalt tagasihoidliku sildi. Ühtegi neist ei saa esimese külastusega vallutada; enamasti ei tea ka kohalikud, mis pabereid neilt üheks või teiseks tegevuseks nõutakse – ja seda infot jagatakse ainult näost näkku.
Ka kohalikel läheb silme eest mustaks, kui nende nina ees uksi prõmmitakse, altkäemaksule viidatakse või valvurisündroomi käes vaevlevad tegelased oma musklit näitavad. Kõik nende lood lõpevad ühesuguse tõdemusega: „Röökisin ja röökisin, rahunesin siis maha ja leidsin kaudse tee.” Palgatakse inimene, kes tegeleb paberimajandusega sinu eest (see on Venemaal arvestatav karjäärivõimalus, muide. Isegi välispassi vormistamine on nii keeruliseks aetud, et ettevõtlikud tegelased üürivad asutuse kõrval asuvas poes meetrikese ruumi, tassivad sinna arvuti ning teenivad protseduuride selgitamise ja ankeetide täitmisega arvestatavaid summasid), või pöördutakse ühte kahtlastest büroodest, mis lubavad hankida ükskõik mis ametliku dokumendi, mis on kas mitteametlikult vormistatud – või on ametnik labaselt ära ostetud. Peale selle seiratakse pidevalt tutvusringkonda: ehk on kellelgi suhteid tähtsa inimesega, kes probleemi ühe telefonikõnega lahendaks. Kohalikud suhtuvad sellesse filosoofilise, kuid leierdatud tõdemusega: „Ajalooliselt on välja kujunenud, et Vene valitsus ei hinda inimest millekski, kasutab ära. Kuidas saaksimegi temasse teisiti suhtuda? Ikka küljetsi-küljetsi tuleb mööda hiilida.” Levinud arusaam on, et ametlikud nõudmised sepitsetakse meelega niivõrd vastuolulised, et kohalik nõustub: „No lähme maksame onule, küll onu joonistab meile paberi.”
Mina korjan piraka paki pabereid ning jõuan poole aasta pärast juunikuus neid sisse andma. Need vaadatakse läbi, naeratatakse ning hakatakse loetlema põhjusi, miks ma elamisluba kvoodiväliselt (olen kodanikuga abielus) taotleda ei saa. Aastaks väljaantud immigrandikvoot on juba märtsis täis, nii et neiu, tulge aasta pärast uuesti… Või… või mis? Ametnik rõhutab, et hetkel ta minu heaks midagi teha ei saa, ning hüüab: „Järgmine.”
Olen nördinud, olen murtud, olen püha viha täis, sest tean, et kõik need põhjused on näpust välja imetud. Vastan kvoodivälise elamisloa taotlemisele iga parameetri järgi, aga tema keeldub! Hakkan juba Borjale halisema, kui tema katkestab mind ja lohutab: „Sain teada, peame vaid ametnikule 60 000 rubla9 tooma ja probleem lahendatud.”
Trambin jälle jalgu: ma ei saa altkäemaksu anda. Ei saa kõiki põhimõtteid vetsupotist alla lasta. Kas hakkamegi nüüd niimoodi käituma? Kuuskümmend tuhhi elamisloa eest, siis nii ja nii palju tööloa eest ja siis veel Borja sõjaväekohustus ja veel tuhat asja?.. Ei. Ma ei nõustu. Lõpuks on mul aastane viisa, mida saame Eestis uuendada. Löön käega. Loobun. Otse ei saa, kõver tee on põhimõtteliselt vastumeelne. Jään seisma.
Peterburi eksam saab otsa. Kukkusin haledalt läbi, lasin asjaoludel endast jagu saada, vandusin alla.
Peterburil ei ole sellest sooja ega külma. Ka minusugustele on siin koht. Mina esimesel hetkel ei mõistnud, vaid lugesin välja üheti mõistetava sõnumi: „Siin pole sa küll vajalik.” Seda Peterburi vajaski, et ma ise otsustaksin. Seejärel tõdes: „Tere tulemast väikese inimese kasti.”
KUIDAS KOER KÜLALE…
Teadagi ei sündinud Peterburi iseenesest, elanike tujust kobarduda kuhugi, kus mugav on. Peterburi on Venemaa esimene planeeritud laps, ihaldatud laps, kelle missiooniks sai piltlikustada issi suurejoonelisi plaane.
Peterburi on mõeldud dekoratsioonina protsessile, kus väikesest maismaariigist kujundati võimas Venemaa mereimpeerium, sõnastas tabavalt üks Vene ajakirjanik. Peterburi missioon ongi olnud loomisest peale kahetine: ideaallinnana eputada nii välja- kui sissepoole. Maapealne paradiis, milleks Peeter I oma sünnitist kutsus, pidi ütlema sõna sekka nii Venemaa kui Euroopa arengus. Kuid sündinud sohu, ei osanud linn muud, kui minna tüüpilist kristlikku (õigeusklikku) teed mööda: ülenduda kannatuste kaudu.
Peterburi lihtrahvas kutsus linna hoopis teiste nimedega: Soome raba, Antikristuse sünnitis ja muud, mis vihjasid neid paradiisis ohjeldavatele elutingimustele. Kaugustest tundus linn aga kullaauguna, kus päevad mööduvad naudiskledes. Muu Venemaa lihtrahva seas levisid kuulujutud, et isegi kerjustele jagub Peterburis külluses teed, kohvi ja valget leiba. Joobunud vabaduse ja rikkuse illusioonidest, ei tulnud lihtsakestele pähegi, et Peterburis võivad inimesed vaevelda.
Seisuslik ja saksik linn purustas õnneotsijate ootused. Kontinentaalse kliimaga harjunud Venemaa elanike tervisele on meie Soome lahe rõskus ja tuuled täiesti vastunäidustatud. Peterburi soine pinnas ja Neeva mõjud põhjustasid sisserännanutel reumat, liigesehädasid ja ennekõike kopsuhaigusi, mis viis paljusid hauda. Peale haiguste saatsid mujalt Peterburi kolinuid pidev nälg ja tööotsingutes kopikata seiklemine. Kuid kõige hullem löök oli sisserännanutele nende sotsiaalne seisund. Põhilised kannatused tulenesid oma alaväärsuse, kokkusurutuse ning heidikurolli teadvustamisest.10 Peterburi muutus üha enam sotsiaalseks tupikuks, millesse viivad kõik teed, kuid väljapääsu pole. Justkui sellest vähe oleks, 20. sajandi esimesel poolel elas linn üle kodusõja, repressioonid ja seejärel blokaadi vapustused.
Kultuurne intelligents jäädvustas sadade tuhandete tõdemust: Peterburi ei ole elamisväärne linn. Vaimuhiiglased, alustades Fjodor Dostojevskist – seejärel Aleksandr Blok, Anna Ahmatova ja teised vene kirjanduse hõbeajastu esindajad, hiljem Tsvetajeva, Zoštšenko ja kümned teised, kujutasid oma loomingus linna kriisiaegu, mis sünnitas erilise pingelise ja valuliku atmosfääri, ning ainukest väljapääsu sellest – loomingut, vaimset elu. Georgi Fedotov, peale revolutsiooni eksiilis tegutsenud ajaloolane ja filosoof, hüüatas nii täpselt11: „Kohutav linn, ebainimlik linn! Loodus ja kultuur ühinesid siin selleks, et inimhingi ja – kehasid ennekuulmatult piinata, surudes ränkraske pressi alt välja vaimu essentsi. Päikeseta taevas, löga jalge all, kivist sisehoovide kaevud kesk vanglaid ja paleesid – kalmistumülka väljavaatega majad-kirstud, tuberkuloos ja tüüfus, kurnatud vaevatud näod… Mujalt tulnuile tundus see linn põrguna. Ta nõudis loobumist – päikesest, maast, rõõmust. /…/ Ta nõudis askeedi elu ja märtri surma. Surra õnne nimel, et sündida loomingu jaoks.”
Kannatustes karastunud kasvatasid endas Andrei Belõi sõnade kohaselt „hinge kaitsva valguse”. Just seda ainulaadset inimtõugu Peterburi otsis, kasvatas, kultiveeris. Läbi raskuste, impeeriumi pealinna külmuse sündis kõrgelennuline loominguline vaim. Väljavalituid kaitses kutsumus – jäädvustada, elavdada, igavikustada, panna vastu, kutsuda rahvast üles. Kui Peterburi loovutas pealinna